Wallander rääkis sageli ka Louise’iga. Helistajaks oli alati naine, enamasti õhtul kella seitsme paiku, kui Wallander juba kodus oli ja õhtust sõi. Wallander kuulis naise häälest, et too on mõttega mehe surmast leppinud. Kui Wallander keerutamata küsis, siis vastas Louise, et tänu unerohule saab ta nüüd öösiti magada. Kõik ootavad, mõtles Wallander, kui oli telefonitoru pärast Louise’iga rääkimist hargile pannud. Praegu on mees tõepoolest jäljetult kadunud, õhku haihtunud. Aga kas kuskil kõduneb tema surnukeha? Või sööb ta parajasti õhtust? Teisel planeedil, teise nime all, lauanaabriks tundmatu kuulsus?
Mida Wallander ise usub? Kogemus ütles talle, et kaudseid tõendeid arvestades viitab kõik vana allveelaevakapteni surmale. Wallander kartis, et ühel päeval selguv lahendus osutub labaseks, ehk oli surma põhjuseks kontrolli alt väljunud röövimiskatse. Aga ta polnud päris kindel. Ta ei pannud kõike ühele kaardile; võis jääda siiski väike võimalus, et von Enke lahkumine on vabatahtlik, ehkki nad ei suuda selle ootamatu manöövri põhjust leida.
Kõige kindlamalt vaidles von Enke tapmise vastu Linda. Ta pole mees, keda saaks nii lihtsalt tappa, ütles Linda peaaegu ärritatult, kui Wallander temaga linnas kohvikus kokku sai; tüdruk magas rahulikult lapsevankris. Aga ka Linda ei mõistnud, miks oleks von Enke pidanud lahkuma. Hans ei helistanud kunagi, kuid tänu Linda küsimustele ja mõtetele oli Wallanderil kogu aeg tunne, nagu viibiks ka väimees kohal. Kuid ta ei küsinud midagi, ta ei tahtnud ei noorte ega ka kellegi teise ellu sekkuda.
Steven Atkins hakkas Wallanderile lehekülgedepikkusi meile saatma. Mida pikemaks ta kirjad muutusid, seda lühemaid vastuseid suutis Wallander suure vaevaga koostada. Ta oleks hea meelega pikemalt kirjutanud, kuid oli oma inglise keeles nii ebakindel, et ei julgenud end liiga keeruliste lausete puntrasse mässida. Aga ta sai teada, et Steven Atkins elab nüüd San Diego suure mereväebaasi lähedal Point Lomas, Californias. Tal oli seal väike maja, naabruskonnas elasid peaaegu eranditult erusõjaväelased. Lähiümbrusest oli „praktiliselt võimalik panna kokku ühe või kahe allveelaeva meeskond, kuni viimase meheni”. Wallander mõtles, mis tunne oleks elada linnajaos, kus kõik naabrid on endised politseinikud. Paljas mõte tekitas judinaid.
Atkins kirjutas oma elust, perekonnast, lastest ja lastelastest, ta saatis koguni fotosid, mille avamiseks pidi Wallander Linda abi paluma. Piltidel oli päike, taustal sõjalaevad, mundris Atkins ja tema suur pere naeratasid Wallanderile. Atkins oli kiilaspäine ja kõhnapoolne, ta hoidis oma samuti kõhna ja naeratava, kuid mitte kiilaspäise naise õlgade ümbert kinni. Wallanderil oli tunne, nagu oleks tegemist pesupulbri või mingite uute hommikusöögihelveste reklaampildiga. Roosatavate põskedega Ameerika perekond talle lehvitamas.
Ühel päeval kalendrisse vaadates nägi Wallander, et möödas on täpselt kuu päevast, mil Håkan von Enke lahkus Grevgatani korterist, pani ukse enda järel kinni ega tulnudki enam tagasi. Sel päeval rääkisid Ytterberg ja Wallander kaua telefonis. Oli 11. mai ja Stockholmis sadas vihma. Ytterberg oli sünges tujus, Wallander ei saanud aru, kas ilma või uurimise pärast. Tema ise murdis pead, kuidas üles leida laeval toimunud peksmise süüdlane. Niisiis vestlesid sel päeval kaks väsinud ja üsna halvatujulist politseinikku. Wallander küsis, kas kapo tunneb kadumise vastu ikka veel huvi.
„Aeg-ajalt käib siin üks mees, tema nimi on William,” vastas Ytterberg. „Ausalt öeldes ma ei teagi, kas see on tema ees- või perekonnanimi. Mulle on see ka tegelikult üsna ükskõik. Viimane kord, kui ta siin käis, oli mul tahtmine ta ära kägistada. Küsisin, kas neil on ehk omalt poolt midagi lisada, mis võiks meie tööd kergendada. Tavaline vastastikku väikeste teenete tegemine, mis olla ju Rootsi kui demokraatliku riigi üks alustaladest. Kasvõi mingi nendepoolne vihje, mis võiks juhtunud olla. Aga loomulikult ei oska nad midagi arvata. Vähemalt Williami jutu järgi mitte. Kes seda teab, kui tõsi see on. Kogu nende töö põhineb ju vale ja pettusega mängimisel. Eks tavalised politseinikud teevad seda ju ka mõnikord, see käib asja juurde, aga pole meie nii-öelda eksistentsiaalne lähtepunkt.”
Pärast telefonikõnet võttis Wallander uuesti ette toimiku ülekuulamisprotokollidega. Toimiku kõrval laual oli pilt läbi pekstud naisest. Sellepärast ma seda teengi, mõtles ta. Sellepärast, et ta niisugune välja näeb, sellepärast, et ta peaaegu surnuks peksti.
Kui Wallander sel õhtupoolikul koju jõudis, oli Jussi haige. Koer lamas oma kuudis, ei tahtnud süüa ega juua. Wallanderil tuli külm hirmuhigi otsaette ja ta helistas kohe tuttavale veterinaarile. Veterinaar oli tal kunagi aidanud leida meest, kes Ystadi ümber karjamaadel julmalt noori hobuseid veristas. Loomaarst vaatas Jussi läbi, oli üsna kindel, et koer on midagi ebasobivat söönud, kuid saab peagi taas terveks. Selle öö magas Jussi kamina ees vaiba peal ja Wallander käis teda aeg-ajalt vaatamas. Hommikul oli koer jälle jalul, ehkki veidi nõrk.
Wallander tundis tohutut kergendust. Tööle jõudes ja arvutit käima pannes mõtles ta natuke hajameelselt, et viimati kuulis ta Atkinsist viis päeva tagasi. Võib-olla pole tal rohkem midagi rääkida või fotosid, mida saata. Kuid samal päeval enne kella kahtteist, kui Wallander mõtles, kas sõita koju lõunat tegema või süüa kuskil linnas, helistati talle valvelauast. Teda ootas külaline.
„Kes?” küsis Wallander. „Ja mis ta tahab?”
„Ta on välismaalane,” kuulis ta vastuseks. „Tundub, et politseinik.”
Wallander tõusis laua tagant ja läks valvelauda. Ta taipas kohe, kes tulija on. Mehel polnud seljas politseimunder, vaid Ameerika mereväe vorm. Steven Atkins oli see, kes vormimütsi kaenla alla surudes teda ootas.
„Ma ei kavatsenud ette hoiatamata kohale saabuda,” ütles Atkins. „Paraku arvestasin Kopenhaagenisse jõudmise aega valesti. Helistasin sulle koju ja mobiilile, kuid sa ei vastanud, nii et sõitsin siis siia.”
„See on tõepoolest üllatus,” vastas Wallander. „Aga sa oled loomulikult teretulnud. Kui ma õigesti aru saan, siis oled sa Rootsis esimest korda.”
„Jah, hoolimata sellest, et minu kaduma läinud hea sõber Håkan mind pidevalt külla kutsus, ei jõudnud ma kunagi nii kaugele.”
Nad sõid koos lõunat restoranis, mis oli Wallanderi arvates linnas kõige parem. Atkins oli sõbralik mees, ta vaatas huviga ringi, esitas ka muid küsimusi peale viisakusküsimuste ja kuulas tähelepanelikult Wallanderi vastuseid. Wallanderil oli algul raske Atkinsit allveelaeva ja eriti Ameerika ühe suurema tuumaallveelaeva kaptenina ette kujutada. Mees tundus liiga joviaalne. Aga loomulikult polnud Wallanderil vähimaidki eeldusi hinnata, kes sobib allveelaeva kapteniks ja kes mitte.
Atkins oli Rootsi tulnud ainuüksi murest oma sõbraga juhtunu pärast. Wallander oli sellest liigutatud. Vana mehe mure teise vana mehe pärast, see oli siiras, lähedane sõprus.
Atkins oli võtnud toa Kastrupi lennuvälja lähedal Hiltoni hotellis. Siis rentis ta auto ja sõitis Ystadi.
„Eks ma tahtsin ju pikka silda näha,” ütles ta ja naeris.
Wallander tundis ameeriklase säravvalge hammasterea pärast järsku kadedust. Pärast söömist helistas ta politseimajja ja ütles, et õhtupoolikul ta enam tööle ei tule. Siis sõitsid nad Wallanderi juhatuse järgi maale, tema majja. Selgus, et Atkins on suur koerasõber, Jussi vastas omapoolse sümpaatiaga. Nad läksid jalutama, Jussi rihma otsas, kõndisid mööda põlluveeri, jäid aeg-ajalt seisma ja imetlesid merd ning kuppelmaastikku. Järsku pöördus Atkins Wallanderi poole ja hammustas huulde.
„Kas Håkan on surnud?”
Wallander sai tema tagamõttest aru. Atkins oli Wallanderit ennetades küsimuse esitanud sellepärast, et Wallander ei saaks pugeda mitte päris tõese või lihtsalt ebamäärase vastuse taha. Ta tahtis selget vastust. Sel silmapilgul oli ta allveelaeva kapten, kes tahtis kuulda, kas alus on kaotatud või mitte.
„Me ei tea. Håkan on lihtsalt jäljetult kadunud.”
Atkins vaatas talle pikalt otsa ja noogutas aeglaselt. Nad läksid edasi ja jõudsid poole tunni pärast majja. Wallander keetis kohvi. Nad istusid köögilaua äärde.
„Sa rääkisid teie viimasest telefonikõnest,” ütles Wallander. „Miks peaks ütlema, et oled järeldusele