„Abikaasa vaatas, aga ta ei leidnud midagi. Oletatavasti ta tahab, et sa teist korda üle kontrolliksid.”
„Kas teil on mingisugustki jälge? Kas keegi on teda näinud?”
„Ainult üks ebakindel tunnistaja, kes arvab, et nägi teda Lilljansskogenis. Aga see on ka kõik.”
Wallander kuulis, kuidas Ytterberg palus ärritatud toonil kellelgi hiljem tagasi tulla.
„Ma ei harju sellega kunagi ära,” ütles Ytterberg. „Keegi ei vaevu enam koputama.”
„Ühel päeval tuleb riigi politseiülem lagedale ettepanekuga, et me hakkaksime töö efektiivsuse suurendamiseks istuma avatud kontoris. Siis saame üksteise tunnistajaid üle kuulata ja üksteise juurdlustesse sekkuda.”
Ytterberg itsitas rahulolevalt. Wallander mõtles, et head suhted Stockholmi politseiga on sellega loodud.
„Üks asi veel,” ütles Ytterberg. „Håkan von Enke oli oma karjääri ajal väga kõrge positsiooniga sõjaväelane. Seoses sellega vaatab ka kaitsepolitsei materjalid läbi. Meie salajased kolleegid tahaksid alati kangesti spioone paljastada.”
Wallander hämmastus.
„Kas tema suhtes on siis kahtlusi?”
„Loomulikult mitte. Aga nad peavad ju tulemusi näitama, kui järgmise aasta eelarvet hakatakse kokku panema.”
Wallander astus köögiuksest mõned sammud kaugemale.
„Omavahel rääkides,” ütles ta vaikselt. „Mis sa arvad, mis on juhtunud? Mida sa oma kogemusele toetudes arvad, jätame kõik faktid praegu kõrvale?”
„Paistab, et lugu on tõsine. Teda võidi metsas rünnata ja seejärel võeti ta kaasa. Praegu ma usun seda versiooni.”
Enne kõne lõppu küsis Ytterberg Wallanderi mobiilinumbrit. Wallander läks oma teetassi juurde tagasi ja mõtles, et oleks palju parema meelega kohvi joonud. Louise tuli köögist ja vaatas talle küsivalt otsa. Wallander raputas pead.
„Ei mingeid uudiseid. Aga nad võtavad tema kadumist väga tõsiselt.”
Naine jäi diivani kõrvale seisma ega öelnud midagi.
„Ma tean, et ta on surnud,” lausus ta järsku. „Seni pole ma julgenud kõige hullemat mõelda. Nüüd ei saa ma seda enam peast tõrjuda.”
„See mõte peab kuskilt tulema,” ütles Wallander ettevaatlikult. „Kas on midagi erilist, mis sind praegu niimoodi mõtlema paneb?”
„Ma elasin temaga nelikümmend aastat koos,” ütles naine. „Ta ei käituks minu suhtes iialgi niiviisi. Ei minu ega ülejäänud perekonna suhtes.”
Ta lahkus kiiresti toast. Wallander kuulis, kuidas vannitoa uks sulgus. Ta ootas silmapilgu, tõusis siis püsti, läks vaikselt magamistubadesse viivasse koridori ja kuulatas. Suletud ukse tagant oli kuulda nuttu. Ehkki Wallander polnud eriti tundeline inimene, tekkis tal kurku klomp. Ta jõi teetassi tühjaks ja läks siis kabinetti. Kardinad olid endiselt ette tõmmatud. Ta tõmbas need kõrvale ja lasi valguse tuppa. Siis hakkas ta sahtel sahtli järel kirjutuslauda läbi vaatama. Kõikjal valitses kord, iga asi oli omal kohal. Ühes sahtlis olid vanad piibud, piibuorgid ja mingi puhastuslapp. Wallander läks edasi teiste sahtlite juurde. Samasugune kord, vanad koolitunnistused, tõendid, lennusertifikaat. 1958. aasta märtsis sai Håkan von Enke õiguse juhtida ühemootorilist lennukit, eksam oli antud Bromma lennuväljal. Ta ei elanudki niisiis ainult meresügavustes, mõtles Wallander. Lisaks kala kombel ujumisele soovis ta ka linnuna lennata.
Wallander võttis välja von Enke Norra Latini gümnaasiumi lõputunnistuse. Ajaloos ja emakeeles, samuti geograafias eeskujulikud hinded. Saksa keel ja usuõpetus oli rahuldav. Järgmises sahtlis oli fotoaparaat ja vanad kõrvaklapid. Wallander uuris fotoaparaati lähemalt. See oli vana Leica, film sees. Kaksteist pilti oli tehtud, või siis olid kaksteist kaadrit veel tühjad. Ta pani fotoaparaadi lauale. Kõrvaklapid olid samuti vanad, Wallander oletas, et need olid moes viiskümmend aastat tagasi. Miks ta neid alles hoidis? Kõige alumises sahtlis oli ainult koomiksileht, värvipiltide ja jutumullidega Cooperi „Viimane mohikaanlane”. Ajakiri oli nii kulunud, et pudenes Wallanderi käes peaaegu laiali. Talle meenusid Rydbergi kunagised õpetussõnad. Otsi alati seda, mis ei sobi mustrisse. Miks on ajakirja Illustreeritud Klassika 1962. aasta number Håkan von Enke alumises lauasahtlis?
Ta ei kuulnud naise tulekut. Järsku seisis too lihtsalt uksel. Louise oli näolt kõik erutuse jäljed hoolikalt eemaldanud, ta oli värskelt puuderdatud. Wallander näitas talle ajakirja.
„Miks ta selle alles hoidis?”
„Ma usun, et ta sai selle oma isalt mingi väga erilise sündmuse puhul. Ta ei rääkinud kunagi täpsemalt.”
Naine läks jälle ära. Wallander tõmbas lahti keskmise suure sahtli. Seal valitses korralagedus, läbisegi olid kirjad, fotod, kasutatud lennupiletid, kollane tervisetõend, mõned arved. Miks on see sahtel sassis, kõik ülejäänud aga korras? Ta otsustas sisu praegu mitte puutuda ja jättis sahtli lahti. Välja võttis ta ainult kollase tervisetõendi.
Mees, keda ta otsib, oli aastate jooksul end palju vaktsineerinud. Kõigest kolm nädalat tagasi oli teda vaktsineeritud kollapalaviku, gangreeni ja kollatõve vastu. Kollase tõendi kaane vahele oli pistetud ka malaariaravimi retsept. Wallander kortsutas kulmu. Kollapalavik? Kuhu sõites on vaja end selle vastu vaktsineerida? Ta pani kollase dokumendi vastust leidmata tagasi.
Wallander tõusis ja uuris raamaturiiuleid. Kui raamatud rääkisid tõtt, siis tundis Håkan von Enke suurt huvi ajaloo, eriti Inglise vanema ajaloo ja 20. sajandi mereajaloo vastu. Oli ka üldajalugu puudutavaid raamatuid ja palju poliitilisi memuaare. Wallander märkas, et Tage Erlanderi memuaarid olid riiulis kõrvuti spioon Wennerströmi elulooraamatuga. Oma üllatuseks avastas ta, et von Enket huvitas ka Rootsi nüüdisluule. Raamatute hulgas oli nimesid, mida Wallander ei tundnud, Sonnevit ja Tranströmerit teadis ta vähemalt nime järgi. Wallander võttis mõned raamatud välja ja nägi, et lehed on lahti lõigatud. Tranströmeri ühte raamatusse oli keegi teinud leheäärele märkusi, ühte kohta oli kirjutatud „hiilgav luuletus”. Wallander luges luuletuse läbi ja nõustus arvamusega. See kõneles kohisevatest okaspuumetsadest. Terve meetri võtsid enda alla Ivar Lo-Johanssoni raamatud, teise Vilhelm Mobergi omad. Pilt kadunud mehest muutus üha sügavamaks. Miski ei jätnud Wallanderile muljet, et viitseadmiral oleks olnud edev ja tahtnud lihtsalt näidata, et tal on ka humanitaarsed huvid. Wallander arvas, et tal on taoliste inimeste äratundmiseks koeraga võrreldav hea vaist, sest poosetajaid vihkas ta üle kõige.
Wallander jättis raamaturiiuli sinnapaika, avas dokumendikapi ja tõmbas sahtlid ükshaaval välja. Kõik oli eeskujulikus korras: dokumendikaustad, kirjad, ettekanded, isiklikud päevikud, allveelaevade joonised märkusega „minu esitatud mudel”. Kõik oli suurepärases korras, ainsaks erandiks ootamatu kirjutuslauasahtel. Kuid miski köitis siiski Wallanderi tähelepanu, ehkki ta ei osanud seda veel täpsustada. Ta istus uuesti laua taha ja jäi avatud dokumendikappi vaatama. Toa ühes nurgas oli pruun nahktugitool, laud mõne raamatuga, punase sirmiga lugemislamp. Wallander läks kirjutuslaua tagant lugemistugitooli juurde. Laual oli kaks lahtist raamatut. Üks neist oli vana, Rachel Carsoni „Hääletu kevad”. Ta teadis, et see oli üks esimesi raamatuid, mis hoiatas, kuidas lääne ühiskonna areng võib kogu planeedi tulevikku ohustada. Teine raamat oli Rootsi liblikatest, tekstid olid lühikesed, nende vahel ilusad värvipildid. Liblikad ja planeeti ähvardav tulevik, mõtles Wallander. Ja korralagedus ühes kirjutuslauasahtlis. Ta ei osanud mosaiigikilde omavahel kokku sobitada.
Siis märkas ta, et tooli alt paistab ajakirja äär. Ta kummardus ja võttis üles Inglise või Ameerika ajakirja sõjalaevadest. Wallander lehitses ajakirja läbi. Sisu oli mitmekesine, alates lennukikandjat Ronald Reagan käsitlevast artiklist kuni alles kavandatavate allveelaevade piltideni. Wallander pani ajakirja käest ja silmitses uuesti dokumendikappi. Vaadata, kuid mitte näha. See oli esimene, mille eest Rydberg oli teda hoiatanud: mitte avastada seda, mida tegelikult näed. Ta istus uuesti kirjutuslaua taha ja vaatas dokumendikapi sisu veel