„Ma ei uskunud loomulikult oma kõrvu.”
„Kuidas sa sellest teada said?”
„Nymanile anti ootamatult käsk taganeda, meil kästi Landsorti poole liikuda ja seal ootama jääda. Mingit seletust ei antud ja Nyman polnud selline, kes oleks asjata suud pruukinud. Olin masinaruumis, kui mind tuldi telefonile kutsuma. Jooksin üles oma kajutisse. Helistas Håkan. Ta küsis, kas ma olen üksi.”
„Kas ta tavaliselt küsis seda?”
„Ainult sellel päeval, muidu mitte. Ma ütlesin, et olen küll. Ta nõudis, et ma tõtt räägiksin, see olevat väga tähtis. Ma mäletan, et sain peaaegu vihaseks. Järsku taipasin, et ta polnudki juhtimiskeskuses, vaid rääkis telefoniautomaadist.”
„Kuidas sa seda teadsid? Kas ta ütles?”
„Ma kuulsin, kuidas ta münte aparaati lasi. Ohvitseride messis oli telefoniautomaat. Ta ei saanud juhtimiskeskusest kaua ära olla, kempsus käimisekski oli napilt aega, nii et arvatavasti oli ta jooksnud.”
„Kas ta ütles seda?”
Sten Nordlander vaatas teda uurivalt.
„Kumb meist siin politseinik on, sina või mina? Ma kuulsin, et ta hingeldas!”
Wallander ei lasknud ennast segada. Ta ainult noogutas Nordlanderile, et too edasi räägiks.
„Võiks öelda, et ta oli ärritatud, ühtaegu nii endast väljas kui ka hirmul. Nagu oleks süütenöör mõlemast otsast korraga põlema pandud. Ta karjus, et see on reetmine, ta ei kavatse käsku täita ja pommitab selle allveelaeva pinnale, ükskõik, mis selle kohta siis ka öeldakse. Siis said mündid otsa. Nagu makilint oleks katki lõigatud.”
Wallander vahtis talle otsa ja ootas järge, aga seda ei tulnud.
„See on ränk sõna. Reetmine?”
„Aga täpselt nii see oligi! Riigireetmine. Meie piiri rikkunud allveelaev lasti minema.”
„Kes selle eest vastutas?”
„Keegi kõrgeimast juhtkonnast, kes põnnama lõi. Nad ei tahtnud Vene allveelaeva pinnale lasta.”
Ruumi astus keegi mees, kohvitass käes. Aga Sten Nordlander vaatas talle nii karmi pilguga otsa, et mees taganes otsekohe ja valis omale eesruumis teise laua.
„Kes see oli või kes need olid, seda ma ei tea. Kui küsida, miks, siis sellele on ehk lihtsam vastata. Aga need on loomulikult oletused. Mida ei tea, seda ei tea.”
„Mõnikord on vaja valjusti mõelda. Ka politseinikel.”
„Oletagem, et selle allveelaeva pardal oli midagi, mis ei oleks tohtinud Rootsi võimude käsutusse sattuda.”
„Mis see võiks olla?”
Sten Nordlander tasandas häält; ainult pisut, kuid siiski piisavalt, et Wallander seda märkaks.
„Seda oletust võib edasi arendada, asendades „millegi” „kellegagi”. Kuidas oleks asi välja näinud, kui pardalt oleks avastatud Rootsi ohvitser? Lihtsalt selline näide.”
„Miks sa seda arvad?”
„See pole minu arvamus. See on üks Håkani teooriatest. Tal oli neid mitu.”
Wallander mõtles enne jätkamist järele. Ta taipas, et oleks võib-olla pidanud kogu Sten Nordlanderi jutu üles kirjutama.
„Mis pärast seda juhtus?”
„Pärast mida?”
Sten Nordlander muutus tõredamaks. Aga Wallander ei osanud öelda, kas põhjuseks on tema küsimused või mure kadunud sõbra pärast.
„Håkan rääkis mulle, et ta hakkas küsimusi esitama,” ütles Wallander.
„Ta püüdis välja uurida, mis siis tegelikult juhtus. Enamik materjale oli loomulikult salajaseks kuulutatud. Osa koguni eriti salajaseks, nii et neile saab ligi alles seitsmekümne aasta pärast. See on Rootsis kõige pikem dokumendi salastatuse aeg. Tavaliselt on pitser peal neljakümneks aastaks. Aga siin pandi teatud paberitele seitsmekümneks aastaks lugemiskeeld. Isegi kena Marie, kes siin kohvi serveerib, ei jõua neid pabereid enne oma surma näha.”
„Samas on tal ju suguvõsas head geenid,” vaidles Wallander vastu.
Sten Nordlander ei reageerinud.
„Håkan võis olla jonnakas, kui ta endale midagi pähe võttis,” jätkas Nordlander. „Ta tundis, et Rootsi territoriaalvetesse tungimine on sama, nagu oleks teda isiklikult ahistatud. Keegi vedas alt, ja rängalt. Kuigi oli päris palju ajakirjanikke, kes allveelaevade teemaga tegelesid, polnud Håkan ikkagi rahul. Ta tahtis tõde teada. Selle nimel pani ta terve oma karjääri mängu.”
„Kellega ta rääkis?”
Sten Nordlanderi vastus tuli kiiresti justkui piitsalöök nähtamatu hobuse ergutamiseks.
„Kõikidega. Ta küsis kõikide käest. Võib-olla mitte kuningalt, aga ega palju puudu vist polnud. Ta nõudis peaministriga kokkusaamist, see on igatahes kindel. Ta helistas peaministri büroosse vanale heale sotsiaaldemokraadile Thage G. Petersonile ja palus kinni panna aja Palmega rääkimiseks. Peterson ütles, et aega ei ole. Aga Håkan ei andnud alla. „Võta teine märkmik välja,” nõudis ta. „See, kuhu kiireloomulised asjad alati vahele saab panna.” Ja talle tõepoolest antigi aeg. See oli mõni päev enne 1983. aasta jõule.”
„Kas ta rääkis sulle sellest?”
„Ma olin temaga kaasas.”
„Palme juures?”
„Ütleme nii, et ma olin tol päeval tema autojuht. Ootasin tänaval autos ja nägin, kuidas tema mundris ja tumedas mantlis kogu kadus kõige pühamate uste taha siin riigis kuningalossi järel. Visiit kestis umbes kolmkümmend minutit. Kümne minuti pärast koputas parkimiskontrolör autoaknale ja ütles, et selle koha peal tohib ainult reisijaid autost välja lasta, mitte parkida. Kerisin klaasi alla ja ütlesin, et ootan inimest, kes on riigi peaministri juures tähtsal kohtumisel, ja et ma ei kavatse kuhugi liikuda. Pärast seda jäeti mind rahule. Kui Håkan tagasi tuli, oli ta laup higipiiskadega kaetud.”
Vaikides olid nad sealt kiiresti minema sõitnud.
„Tulime siia,” ütles Sten Nordlander. „Ja istusime sama laua ääres. Kui autost välja astusime, hakkas lund sadama. Tol aastal olid Stockholmis valged jõulud. Lumi oli vana-aastaõhtuni maas. Siis sulatas vihm kõik jälle ära.”
Taas tuli Marie kohvikannuga. Seekord võtsid mõlemad kohvi juurde. Kui Sten Nordlander suhkrutüki suhu pistis, taipas Wallander järsku, et mehel on hambaproteesid. Silmapilguks tundis ta ebamugavust. Võib-olla sellepärast, et need tuletasid meelde ta enda vägagi ebakorrapäraseid käike hambaarsti juurde.
Sten Nordlanderi jutu järgi rääkis von Enke oma kohtumisest Olof Palmega väga üksikasjalikult. Teda võeti hästi vastu, Palme esitas mõned küsimused ta sõjaväelaskarjääri kohta ja mainis kerge eneseirooniaga oma reservohvitseri staatust. Palme kuulas von Enke juttu tähelepanelikult. Ja tema sõnum oli väga selge. Mis puudutas lojaalsust oma tööandjale – Rootsi kaitsejõududele –, ületas ta peaministri kabinetis kõik piirid, ütles Sten Nordlander. Omal initsiatiivil riigi peaministri jutule minemisega põletas ta kõik sillad vägede ülemjuhataja ja tema staabi juures. Tagasiteed enam polnud. Kuid ometigi pidi ta ütlema, kuidas asjad on. Nad rääkisid üle kümne minuti. Ja Palme kuulas, ütles ta. Suu kergelt paokil ja pidevalt silmsidet hoides. Hiljem, kui ta vait jäi, mõtles Palme enne küsimuste esitamist natuke aega järele. Kõigepealt tahtis ta teada, kas sõjaväelased olid kindlad, mis riigi allveelaevaga oli tegemist ja kas see kuulus tõepoolest mõnele Varssavi pakti riigile. Håkan vastas omapoolse vastuküsimusega, ütles Sten Nordlander. Ta küsis, mis muu see oleks võinud olla? Palme ei öelnud selle peale midagi, krimpsutas lihtsalt nägu ja raputas pead. Kui Håkan hakkas rääkima riigireetmisest ja sõjalis-poliitilisest skandaalist, katkestas Palme teda ja ütles, et seda arutelu tuleb korraldada teisiti, mitte peaministriga nelja silma