Wallander polnud oma küsimusi ette valmistanud. Need tulid iseenesest, väga kergesti, justkui oleksid need ta peas valmis olnud.
„Me oleme samaealised,” ütles Atkins. „Oleme mõlemad külma sõja lapsed. The cold war. Ma olin kakskümmend kolm, kui venelased oma sputniku üles saatsid. Ma mäletan tollast kohutavat hirmu, et nad lähevad meist mööda. Håkan rääkis kunagi, et ta tundis sama, kuid tema puhul oli see leebem, mitte nii hirmutav. Tema jaoks polnud venelased nii kohutavad nagu minu jaoks. Kuid see aeg mõjutas meid paratamatult. Ma tean, et Håkan oli nördinud, kui Rootsi NATO-st kõrvale jäi. Tema arvates oli see katastroofiline valesamm. Neutraalsus oli tema meelest mitte ainult ohtlik ja vale, vaid puhas silmakirjalikkus. Me olime samal poolel. Rootsi polnud mingi neutraalne eikellegimaa, ükskõik, mida poliitikud ka ei rääkinud. Ma mäletan veel praegugi, kui Håkan pärast Rootsi spiooni Wennerströmi paljastamist mulle helistas. See oli 1963. aasta juunis. Ma olin sel ajal kapteni abi allveelaeval, hakkasime parajasti Vaiksele ookeanile minema. Tolle koloneli reetlikkus ja venelaste heaks luuramine ei šokeerinud teda. Ta hõiskas selle üle! Lõpuks ometi pidi Rootsi rahvas teada saama, mis toimub. Venelased imbusid Rootsi kõikidesse kaitsestruktuuridesse. Kõikjal oli ülejooksikuid, ainult NATO-ga ühinemine päästaks Rootsi sel päeval, kui venelased otsustavad rünnata. Sa küsid, kas meie vestlustes oli korduvaid teemasid. Jah, poliitikast rääkisime me kogu aeg. Eriti sellest, kuidas poliitikud nullivad meie võimalusi hoida Vene jõududega tasakaalu. Ma ei mäleta tegelikult ühtegi jutuajamist, mis oleks kulgenud ilma poliitiliste arutlusteta.”
„Kui teie vestlustes domineeris poliitika,” ütles Wallander, „siis mis järeldusest ta võis rääkida? Kas ta jõudis mõnikord varemgi mingitele enda jaoks rõõmustavatele järeldustele?”
„Minu mäletamist mööda mitte. Aga me tundsime teineteist peaaegu viiskümmend aastat. Palju võib olla ka meelest läinud.”
„Kuidas te tuttavaks saite?”
„Nii, nagu olulised tutvused ikka tekivad – suure ja kummalise juhuse kaudu.”
Akna taga oli hakanud vihma sadama, kui Atkins rääkis oma esimesest kohtumisest Håkan von Enkega. Ameeriklane oli tunduvalt huvitavam jutustaja kui mees, kes ilma akendeta toas peo ajal Wallanderiga rääkis. Aga võib-olla on see tingitud keelest, mõtles Wallander, ma olen harjunud arvama, et inglise keeles kuuldu on rikkam või tähtsam kui see, mida ma oma emakeeles kuulen.
„See oli nüüd juba ligi viiskümmend aastat tagasi, kui täpne olla, siis 1961. aasta augustis,” alustas Atkins vaikse häälega. „Kohas, kus kahe noore mereväeohvitseri kohtumist ehk kõige vähem ette kujutaks. Ma olin koos oma kolonelist isaga Euroopas. Ta tahtis näidata mulle Berliini, väikest isoleeritud kindlust keset Vene tsooni. Ma mäletan, et lendasime sinna Hamburgist Pan Am’iga, lennuk oli sõjaväelasi täis, peale paari tumedates riietes kirikuõpetaja tsiviilisikuid peaaegu polnudki. Õhkkond oli pingeline, aga kui me kohale jõudsime, polnud vähemalt ründevalmis tanke küll kuskil näha. Ühel õhtul Friedrichstrasse lähedal sattusime isaga järsku rahvasumma. Üle tee kerisid Ida-Saksa sõdurid okastraati lahti ja hakkasid siis telliskividest ning tsemendist barjääri ehitama. Minu kõrval oli sõjaväelase mundris noor mees. Ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et on rootslane, see oligi Håkan. Nii me tuttavaks saime. Nägime, kuidas Berliin müüriga pooleks jagati, võiks öelda, et olime tunnistajaks maailma amputeerimisele. Ida-Saksamaa juht Ulbricht kuulutas, et see oli „vabaduse päästmiseks ja sotsialistliku riigi edasise õitsengu tagamiseks” tarvitusele võetud abinõu. Aga samal päeval, kui nägime Berliini müüri ehitamist, nägime ka üht vana nutvat naist. Ta oli kehvalt riides, näo peal suur arm, jäi mulje, et tal oli ühe kõrva asemel juuste alla kinnitatud plastmassprotees; me rääkisime sellest hiljem, aga kumbki polnud päris kindel. Aga see, mida me mõlemad nägime ega suutnud hiljem unustada, oli naise väljasirutatud käsi. Abitu žest nende poole, kes tema ees müüri ehitasid. See vaene naine polnud risti löödud, kuid ta sirutas käe välja, ta sirutas seda meie poole. Ma usun, et sel hetkel saime mõlemad aru meie ees seisvast tõsisest ülesandest – hoida vaba maailma vabana ja hoolitseda selle eest, et rohkem riike ei satuks vanglamüüride taha. Meie veendumus süvenes veelgi, kui venelased paar nädalat hiljem uuesti tuumarelvakatsetusi alustasid. Selleks ajaks olin ma juba tagasi oma teenistuskohas Grotonis ja Håkan oli jõudnud rongiga Rootsi. Aga me olime saanud teineteise aadressi ja sellest sai alguse meie tänini kestev sõprus. Håkan oli tookord kakskümmend kaheksa, mina olin äsja kakskümmend seitse saanud. Nelikümmend seitse aastat on väga pikk aeg.”
„Kas ta käis sul Ameerikas külas?”
„Mitmeid kordi. Ma arvan, et umbes viisteist korda, võib-olla rohkemgi.”
Vastus üllatas Wallanderit. Ta oli arvanud, et Håkan von Enke on mõned üksikud korrad USA-s käinud. Kas mitte Linda polnud seda öelnud? Või oli ta seda endale ette kujutanud? Nüüd teadis ta vähemalt, et oli eksinud.
„Umbes kord iga kolme aasta tagant,” ütles Wallander.
„Ta oli suur Ameerika-sõber.”
„Kas ta jäi tavaliselt pikemaks ajaks?”
„Harva oli ta vähem kui kolm nädalat. Louise oli alati kaasas. Ta sai mu naisega hästi läbi. Meil oli alati hea meel, kui nad külla tulid.”
„Sa võib-olla tead, et nende poeg Hans elab Kopenhaagenis?”
„Ma saan temaga täna õhtul kokku.”
„Küllap tead ka seda, et ta elab minu tütrega koos?”
„Tean. Aga sinu tütrega kohtun mõni teine kord. Hansul on palju tööd. Me kohtume õhtul pärast kümmet minu hotellis. Homme lendan Stockholmi Louise’i vaatama.”
Vihm oli lõppenud. Sturupile maanduv lennuk lendas madalalt üle maja. Aknaklaasid klirisesid.
„Mis sa arvad, mis juhtus?” küsis Wallander. „Sina tundsid teda ju paremini kui mina.”
„Ma ei tea,” vastas Atkins. „See vastus ei meeldi mulle tegelikult sugugi. Kõhklemine ei ole mu natuurile omane. Aga ma ei suuda uskuda, et ta lahkub vabatahtlikult, jättes oma naise ning poja, ja lisaks nüüd ka lapselapse maha muretsema. Tõmban vardasse valge lipu, ehkki ma seda sugugi teha ei tahaks.”
Atkins jõi oma tassi tühjaks ja tõusis püsti. Tal oli aeg Kopenhaagenisse tagasi pöörduda. Wallander seletas, kuidas sõita, et kõige otsemat teed Ystadi ja Malmö maanteele välja jõuda. Enne lahkumist võttis Atkins taskust väikese kivikese ja ulatas Wallanderile.
„Kingitus,” ütles ta. „Üks vana indiaanlane rääkis mulle kunagi oma suguharu kombest. Ma arvan, et ta oli kiowa suguharust. Kui inimesel on probleem, siis paneb ta omale kivi taskusse ja kannab seda kaasas, kuni on raskused lahendanud. Siis võib ta kivi ära võtta ja uue kergusega oma eluga edasi minna. Pane see kivi taskusse. Las see jääda sinna seniks, kuni me teame, mis Håkaniga juhtus.”
Küllap on see tavaline põllukivi, mõtles Wallander mäest alla sõitvale Atkinsile lehvitades. Samas meenutas ta hajameelselt Grevgatani korteri kirjutuslaual olnud kivi. Ta mõtles Atkinsi jutustusele, kuidas nad Håkan von Enkega esmakordselt kohtusid. Wallander ei mäletanud neist 1961. aasta augustipäevadest midagi. Ta sai tol aastal kolmteist aastat vanaks ja ainus mälestus oli teda tabanud hormoonidemöll, mis täitis ta elu ainult unistustega. Unistustega kujutletud või tõelistest naistest.
Wallander kuulus kuuekümnendatel üles kasvanud põlvkonna hulka. Kuid ta ei osalenud iialgi üheski poliitilises liikumises, ei marssinud Malmös meeleavaldustel, ei taibanud lõplikult Vietnami sõja tähendust ega huvitunud vabastusliikumisest maades, mille täpne asukohtki talle ähmaseks jäi. Linda tuletas talle tihti meelde, et ta ei tea asjadest suurt midagi. Poliitikasse oli ta enamasti tõrjuvalt suhtunud, see oli lihtsalt kõrgem võim, mis pani paika politsei võimalused valvata korra järele, ei muud. Ta käis loomulikult valimas, kuid ka siis kõhkles ta viimase minutini. Tema isa oli olnud veendunud sotsiaaldemokraat ja enamasti hääletas ka Wallander sotside poolt. Kuid harva tegi ta seda sügava veendumusega.
Kohtumine Atkinsiga