„Mul on ähmane mälestus, et teda kutsuti Punaseks Börjeks.”
„Õige. Aga ta ei pidanud vastu. Tundis nähtavasti, et allveelaevad teevad ta elu põrguks. Ta läks tagasi koju Dalarnasse ja me saime kaitseministriks Anders Thunborgi. Ühe neist poistest, keda Palme kõige rohkem usaldas. Paljud minu kolleegid jällegi umbusaldasid teda. Aga minu kontaktid temaga olid positiivsed. Ta ei sekkunud, ta esitas küsimusi. Jäi rahule, kui sai vastuse. Aga mõnikord, kui ma helistasin, tekkis mul tunne, et Palme on samas ruumis, otse tema kõrval. Ma ei tea, kas see oli tõsi. Aga tunne oli väga tugev.”
„Mis edasi sai?”
Håkan von Enke nägu tõmbles korraks, nagu oleks Wallanderi vahelesegamine teda ärritanud. Ent see kadus, kui ta jätkas.
„Me ajasime allveelaeva niisugusesse nurka, kus see sai manööverdada ainult nii, nagu meie tahtsime. Rääkisin vägede ülemjuhatajaga ja ütlesin, et nüüd toome selle süvaveepommidega pinnale. Meil oli operatsiooni ettevalmistamiseks vaja veel tund aega. Pärast seda oleksime saanud maailmale näidata, millised võõrad allveelaevad Rootsi vetes tegutsevad. Kulus pool tundi. Kellaosutid liikusid väljakannatamatult aeglaselt. Mul oli kogu aeg kontakt helikopteritega ja allveelaeva ringikujuliselt ümbritsevate laevadega. Kulus nelikümmend viis minutit, peagi pidi aeg täis saama. Siis see juhtuski.”
Von Enke katkestas järsku oma jutu ja läks toast välja. Wallander mõtles, kas tal hakkas halb. Mõne minuti pärast tuli kaptenleitnant tagasi, käes kaks klaasi konjakit.
„Talvine õhtu on külm,” ütles ta. „Meil on sooja vaja. Tundub, et keegi ei tunne meist puudust. Niisiis võime oma vestlust siin vanas seifiruumis jätkata.”
Wallander ootas, mis edasi tuleb. Kuigi vanad lood allveelaevadest teda väga ei huvitanud, eelistas ta von Enke seltskonda pingutatud vestlustele võõraste inimestega.
„Siis see juhtuski,” kordas von Enke. „Neli minutit enne operatsiooni algust helises kaitsejõudude peastaabi otsetelefon. Nii palju, kui mina tean, oli see üks väheseid telefoniliine, mille pealtkuulamine oli välistatud, sellel oli ka automaatne häälemoonutaja. Sain ootamatu teate. Kas oskad pakkuda, millise?”
Wallander raputas pead ja soojendas konjakiklaasi pihkude vahel.
„Tuli teade, et me peame operatsiooni katkestama. Ma olin loomulikult tummaks löödud ja palusin selgitust. Esialgu ma seda ei saanud. Anti ainult käsk, et süvaveepomme ei tohi kasutada. Mul ei jäänud muidugi muud üle kui kuuletuda. Helikopteritele andsime teate edasi kaks minutit enne plaanitava operatsiooni algust. Keegi meist, kes me tol hetkel Bergas olime, ei saanud mitte millestki aru. Siis kulus täpselt kümme minutit, enne kui tuli järgmine käsk. See oli veelgi ootamatum. Tundus, et meie ülemused olid hulluks läinud. Meil kästi objekti juurest lahkuda.”
Wallander kuulas üha suurema huviga.
„Teil kästi allveelaev minema lasta?”
„Seda muidugi ei öeldud. Vähemalt mitte otsesõnu. Saime käsu suunduda Hårsfjärdeni teise piirkonda, Danziger Gattist lõuna poole. Seal olla üks helikopter mingi teise allveelaevaga ühenduse saanud. Miks see oli tähtsam kui meie poolt ümber piiratud allveelaev, mida tahtsime pinnale sundida? Mina ja minu kolleegid ei saanud mitte millestki aru. Nõudsin vägede ülemjuhataja jutule pääsemist, aga ta oli hõivatud ja teda ei saadud kätte. See oli väga kummaline, sest just tema oli see, kes relvastatud operatsiooni varem heaks kiitis. Ma püüdsin koguni kaitseministrit või tema kantslerit kätte saada. Järsku tundus, et kõik on kadunud, telefonitoru hargilt maha tõstnud või saanud käsu vaikida. Vaikima sunnitud vägede ülemjuhataja ja kaitseminister? Kelle käsul? Muidugi, valitsusel või peaministril on selleks volitused. Need tunnid tekitasid ikka tõsise peavalu. Ma ei saanud mulle antud korraldustest aru. Operatsiooni katkestamine käis risti vastu kõigile mu kogemustele ja vaistule. Palju ei puudunud, et ma oleks käsu täitmisest keeldunud. Sellega oleks mu sõjaväeline karjäär ka lõppenud. Aga nähtavasti oli mul kübeke tervet mõistust siiski veel alles. Suunasime seega oma helikopterid ja kaks laeva Danziger Gatti. Nõudsin, et vähemalt üks helikopter jääks paigale, allveelaeva valvama. Aga see keelati ära. Meil tuli lahkuda, ja otsekohe. Seda me ka tegime, kusjuures tulemused olid ette teada.”
„Mis mõttes?”
„Loomulikult ei saanud me Danziger Gattis mingi allveelaevaga kontakti. Passisime seal terve õhtu ja öö. Vahel mõtlen praegugi, mitu tuhat liitrit kütust helikopterid tookord tühja kulutasid.”
„Mis ümber piiratud allveelaevast sai?”
„See kadus. Jäljetult.”
Wallander mõtles kuuldu üle järele. Kunagi väga-väga ammu teenis ta aega Skövde tankirügemendis. Seda perioodi oli ebameeldiv meenutada. Sõjaväeteenistusse astumisel oli ta avaldanud soovi pääseda mereväkke, kuid ta saadeti Västergötlandi. Distsipliiniga polnud tal probleeme, kuid tal oli raske mõista kõiki manöövritel antud käsklusi. Sageli tundus, et kõike juhib juhus, ehkki tegemist oli õppusega, kus nad pidid harjutama võib-olla isegi hukkunutega lõppeva lahingu pidamist vaenlase vastu.
Von Enke jõi konjakiklaasi tühjaks.
„Ma hakkasin juhtunu kohta küsimusi esitama. Seda poleks ma pidanud tegema. Sain õige kähku aru, et see ei meeldi eriti kellelegi. Inimesed tõmbusid eemale. Koguni osa kolleegidest, keda olin oma sõpradeks pidanud, andsid märku, et minu uudishimu neile ei meeldi. Aga ma tahtsin ju ainult teada, miks sääraseid vasturääkivaid korraldusi anti. Julgeksin väita, et me olime allveelaeva pinnale sundimisele tookord lähemal kui kunagi varem või hiljem. Kahe minuti kaugusel, mitte rohkem. Alguses jagasid ka mõned teised minu ärritust. Töötasin tol päeval staabis koos kaptenleitnant Aroseniuse ja kaitsejõudude staabi ühe analüütikuga. Aga kulus kõigest mõni nädal, enne kui ka nemad minust eemalduma hakkasid. Nad ei tahtnud olla seotud minu uurimise ja küsimuste esitamisega. Ja ühel päeval lõpetasin ka mina.”
Von Enke pani klaasi lauale ja kummardus Wallanderi poole.
„Ma pole seda muidugi unustanud. Püüan veel praegugi aru saada, mis siis ikkagi juhtus; mitte ainult tol päeval, kui me allveelaeval vabatahtlikult minema lasime lipsata. Ma mõtlen kõigele, mis nende aastate jooksul juhtus. Ja ma usun, et hakkan alles nüüd mingile selgusele jõudma.”
„Selgusele, miks te ei tohtinud sundida seda allveelaeva pinnale tõusma?”
Mees noogutas aeglaselt, süütas taas oma piibu, kuid ei öelnud midagi. Wallander mõtles, kas kuuldud lugu jääbki lõpetamata.
„Ma olen loomulikult uudishimulik. Milline oli seletus?”
Von Enke vehkis tõrjuvalt käega.
„Selle kohta on mul liiga vara midagi öelda. Ma pole veel päriselt sihile jõudnud. Praegu pole mul muud lisada. Targem oleks, kui me teiste külaliste juurde tagasi läheksime.”
Nad tõusid ja lahkusid ruumist. Wallander läks tagasi terrassile ja sattus kokku naisega, kes oli ennist nende jutuajamise katkestanud. Wallanderile meenus alles nüüd liigutus, mille von Enke oli parema käega teinud: algul oli see teadlik, siis ta peatus ja lõpuks pani käe põlvele tagasi.
Ehkki see oli peaaegu pöörane, tuli Wallanderile pähe ainult üks seletus. Von Enkel on relv. On see tõesti võimalik? mõtles ta aknast raagus aeda silmitsedes. Erus kaptenleitnant, kes kannab oma seitsmekümne viienda sünnipäeva peol relva?
Wallander ei suutnud seda uskuda, ta heitis mõtte kõrvale. See on vaid ettekujutus. Üks segadust tekitav mulje teise järel. Kõigepealt hirm, seejärel relv. Võib-olla hakkab tema vaist nüriks muutuma, samamoodi, nagu ta üha rohkem unustama kipub?
Linda tuli