Linda kergitas kulmu.
„Tõsi või? See üllatab mind.”
„Miks?”
„Ma olen korduvalt püüdnud teda sellest rääkima panna. Aga ta pole nõus ja ütleb, et ei taha. See peaaegu ärritab teda.”
Hans hüüdis ja Linda läks sisse. Wallander jäi terrassile ja mõtles tütre sõnade peale. Miks oli Håkan von Enke just tema oma usaldusaluseks valinud?
Hiljem, kui Wallander oli juba Skånesse tagasi sõitnud ja von Enke jutustuse üle järele mõtles, pani teda imestama veel teinegi asi. Muidugi oli von Enke jutus paljugi ebaselget ja ebamäärast, mida Wallanderil oli raske mõista. Aga kui arvestada toimunu eeldusi, selle plaani, nagu Wallander seda nimetas, ei saanud ta ühest asjast üldse aru. Kas von Enke otsus Wallanderile lugu ära rääkida küpses selle lühikese aja jooksul, mil ta teadis, et Wallander tuleb sünnipäevale? Või oli stardirada olnud veelgi lühem ja kõik algas aia taga tänavalaterna kollakas valguses seisnud mehest?
Kes see mees oli? Sellele küsimusele ei osanud ta vastata.
5
Kolm kuud hiljem, täpsemalt 11. aprillil, juhtus midagi, mis sundis Wallanderit mõttes veel kord tagasi pöörduma tolle jaanuariõhtu juurde, mil ta istus umbses ruumis ja kuulas sünnipäevalapse jutustust pea kolmekümne aasta eest mereväes aset leidnud sündmustest.
See tuli järsku ja kõikidele asjaosalistele täiesti ootamatult. Håkan von Enke kadus jäljetult oma Östermalmi kodust. Ilmast sõltumata tegi Håkan von Enke igal hommikul pika jalutuskäigu. Sel päeval sadas Stockholmis uduvihma. Ta tõusis nagu tavaliselt varakult, juba veidi pärast kella kuut istus ta laua äärde hommikust sööma. Kell seitse koputas ta oma abikaasa magamistoa uksele, et naist üles ajada ja öelda, et läheb nüüd jalutama. Jalutuskäik kestis tavaliselt umbes kaks tundi, välja arvatud pakaselise ilmaga; siis lühendas ta jalutamise aega poole võrra, sest ta oli olnud ahelsuitsetaja ja kopsud polnud päriselt taastunud. Jalutuskäik kulges alati kindlat marsruuti pidi. Kodust Grevgatanilt läks ta Valhallavägenile, sealt edasi Lilljansskogenisse, kus ta kõndis keeruka süsteemi järgi mööda väiksemaid teid, mis lõpuks Valhallavägenile välja viisid, edasi mööda Sturegatanit lõuna poole ja lõpuks uuesti vasakule ning Karlavägeni kaudu koju. Ta kõndis tempokalt, kasutas ühte oma isa vana jalutuskeppi ja jõudis koju higisena, pärast seda läks ta kohe vanni.
See hommik oli samasugune nagu teised, ainult ühe erandiga. Håkan von Enke ei tulnud koju tagasi. Louise teadis mehe marsruuti väga hästi, varasematel aastatel käis ta mõnikord hommikustel jalutuskäikudel kaasas, kuid hiljem loobus, kui ei suutnud enam sammu pidada. Louise hakkas muretsema, kui meest ei tulnud. Muidugi, eaka mehe kohta oli Håkan heas vormis, kuid ta oli siiski juba vana ja midagi võis juhtuda. Ootamatu insult, veresoone lõhkemine. Kui naine avastas, et mees oli rikkunud nende omavahelist kokkulepet – mobiiltelefon olgu alati kaasas –, läks ta kohe välja, otsima. Mobiil lebas Håkani kirjutuslaual. Kell üksteist oli naine pärast mehe marsruudi läbimist kodus tagasi. Väljas oli tal kogu aeg hirm, et leiab mehe tee peal lamamas. Kuid meest polnud, ta oli kadunud. Koju jõudes helistas Louise kahele või kolmele sõbrale, kellele mees võis külla minna. Talle kinnitati, et Håkanit pole nähtud. Nüüd teadis ta kindlalt, et midagi on juhtunud. Kell oli umbes kaksteist, kui ta helistas Hansule Kopenhaageni kontorisse. Ehkki Louise oli väga mures ja tahtis kadumise kohta politseile otsekohe avalduse teha, püüdis Hans teda rahustada. Nad otsustasid veel mõni tund oodata, ehkki Louise jäi sellega nõusse väga vastumeelselt.
Kohe pärast emaga rääkimist helistas Hans Lindale ja tütre kaudu sai hommikul toimunust teada ka Wallander. Ta õpetas parajasti Jussit käppade puhastamise ajal paigal seisma. Skurupis elav tuttav koertetreener oli Wallanderile selles osas nõu andnud. Wallander hakkas juba lootust kaotama, arvates, et Jussil pole üldse eeldusi uute asjade õppimiseks, kui telefon helises. Linda rääkis ämma murest ja küsis isa käest nõu.
„Sa oled ise politseinik,” ütles Wallander. „Tead ju, kuidas need asjad tavaliselt käivad. Tuleb oodata. Enamik tuleb ise tagasi.”
„Ta pole oma juurdunud harjumustest kunagi kõrvale kaldunud. Ma saan aru, miks Louise muretseb. Ta pole hüsteeriline.”
„Oota tänase õhtuni,” ütles Wallander. „Ta tuleb kindlasti tagasi.”
Wallander oli veendunud, et peagi astub Håkan von Enke koduuksest sisse ja tal on äraoleku kohta täiesti arukas seletus. Wallander oli pigem uudishimulik kui mures ja mõtles, mis see seletus võiks küll olla. Aga Håkan von Enke ei tulnud tagasi, ei sel õhtul ega ka järgmisel. 11. aprilli hilisõhtul kirjutas Louise oma mehe kadumise kohta avalduse. Seejärel sõidutasid politseinikud teda mööda Lilljansskogeni labürinti meenutavaid väikesi teid, kuid meest ei leitud. Järgmisel päeval sõitis tema poeg Kopenhaagenist Stockholmi. Alles siis hakkas Wallander mõistma, et tõepoolest võib midagi olla juhtunud.
Ta polnud selleks ajaks ikka veel tööle tagasi läinud. Sisejuurdlus venis. Lisaks oli ta veebruari alguses maja ees libedal teel õnnetult kukkunud ja vasaku randmeluu murdnud. Tegemist polnud ainult libastumisega, ta oli Jussi rihma otsa komistanud, sest koer tiris rihma ikka veel omatahtsi ega olnud ära õppinud peremehe kõrval käimist. Ranne pandi kipsi ja Wallanderile kirjutati haigusleht. Seda perioodi iseloomustas suur kärsitus ja sagedased raevupursked, mille all kannatasid tema ise, Jussi ja eriti Linda. Sellepärast oli Linda vältinud temaga kohtumist nii palju kui võimalik. Tütre arvates muutus Wallander üha sarnasemaks oma isaga, ta oli pahur, kergesti ärrituv ja kannatamatu. Vastumeelselt pidi Wallander tunnistama, et Lindal on õigus. Ta ei tahtnud mitte mingil tingimusel muutuda oma isa sarnaseks. Ta ei tahtnud olla vana kibestunud mees, kes kordab iseennast nii molbertil olevate maalide kompositsioonis kui ka suhtumises tema jaoks üha arusaamatumaks muutuvasse maailma. See oli aeg, mil Wallander kõndis oma majas nagu puuri pandud karu, enam ei saanud eitada, et ta oli kuuekümneaastane ja seega oli pöördumatult saabumas vanaduspõlv. Ta elab veel kümme-kakskümmend aastat, kuid midagi muud peale süveneva vanaduse enam ees ootamas ei ole. Noorus oli vaid kauge mälestus, keskiga nüüdseks möödas. Ta seisis kulisside vahel, valmis lavale astuma ja alustama kolmandat ning viimast vaatust, kus kõik saab lahenduse, kangelastele saab osaks aupaiste ja negatiivsed tegelased surevad. Kogu hingest võitles ta pealesunnitud traagilise rolli vastu. Parema meelega oleks ta tahtnud lavalt naerdes lahkuda.
Kõige rohkem tegi talle muret unustamine. Ta kirjutas enne Simrishamni või Ystadi poodi sõitmist nimekirja, aga avastas poes, et on selle maha unustanud. Oli ta nimekirja üldse kirjutanudki? Ta ei suutnud meenutada. Ühel päeval, kui pidevalt halvenev mälu talle tavalisest rohkem muret tegi, pani ta aja kinni Malmö arsti juurde, kes reklaamis end „vananemisega seotud vaevuste” spetsialistina. Ranne oli ikka veel kipsis ja lisaks oli ta ka tugevasti külmetunud. Arst, Margareta Bengtsson, võttis vastu Malmö kesklinna ühes vanas majas. Wallanderi kriitilise hinnangu järgi oli naine vananemise hädade mõistmiseks liiga noor. Ta oleks juba ukse pealt otsa peaaegu ringi pööranud. Kuid astus siiski sisse, istus musta nahktugitooli ja rääkis oma kehvast mälust.
„Kas mul on Alzheimer?” küsis Wallander, kui visiidiaeg lõpule lähenes.
Margareta Bengtsson naeratas, mitte kannatlikult, vaid täiesti sõbralikult.
„Ei,” ütles ta. „Seda ma ei usu. Aga loomulikult ei tea keegi, mis ees ootab.”
Mis ees ootab, mõtles Wallander läbilõikavas külmas tuules oma auto poole minnes.
Seal ootas teda kojamehe vahele pistetud parkimistrahv. Wallander viskas paberi summale pilkugi heitmata autosse ja sõitis koju.
Tema maja ees seisis võõras auto. Kui Wallander autost välja astus, nägi ta koeraaediku juures aiapulkade vahelt Jussit silitavat Martinssoni.
„Ma pidin hakkama ära sõitma,” ütles Martinsson. „Jätsin sulle ukse vahele kirja.”
„Kas sind saadeti midagi edasi ütlema?”
„Tulin täiesti omal algatusel, et küsida, kuidas sul läheb.”
Nad läksid