Professor Lenski tõstis pilgu. Tema prillide taga välgatas sarkasm.
„Panite tähele, Eduard Jakobovitš, te ise mainisite võimsaid generaatoreid ja plasmadünaamikat, see kõik kuulubki valdkonda, millest me teiega just ennist pikalt vestlesime. Paljupolaarsus on leidnud juba rakendamist ning ainuke nõrk koht ongi tõhusa ja töökindla elektroonika puudumine. „Trust” on paraadprojekt ameeriklastele puru silma ajamiseks, et pääseda parema arvutustehnika ligi. Seda enam, kuna nõndanimetatud tähesõdade projekti arvatav maksumus oleks pidanud olema 200 miljardit Ameerika dollarit, siis peaks meie projekt olema USA-le nagu porgand eeslile.” Mees vakatas hetkeks, uurides muljet, mida tema jutt partnerile jättis.
„Pealegi, Eduard Jakobovitš, te ei tea ju, millega Gattšinas „Trusti” varjus veel tegeletakse?” Kavalalt naeratades uuris Lenski Vallakut.
„Ega ei tea küll,” noogutas vanem mees soostuvalt ja uuris kiindunult oma jalutuskepi hõbedast nuppu, „kuid mind huvitab hoopis üks teine küsimus.” Nüüd kinnitas ta pilgu professori näole. „Saage aru, härra Lenski, et Eesti on väga väike. Me teeme praegu suuri pingutusi, et oma majandust jalgadele upitada. Meil puudub raha, puuduvad võimalused teie poolt kirjeldatud asjadega tegelemiseks. Öelge palun, miks te seda kõike just meile räägite?”
„Ma tean, tean,” vehkis noorem mees kannatamatult käega. Venelane ei olnud üldse kuiviklik teadlasetüüp ja see muutis ta luurekoordinaatori silmis inimlikumaks ja sümpaatsemaks. Käed seljal, jalutas professor kiirete sammudega tiigi kaldal edasi-tagasi ja peatus, et jätkata:
„Ma mõistan täielikult teie kõhklusi ja kahtlusi. Kui teie kodune töö on korralikult tehtud, siis teate kindlasti, et minu peal on hammast proovinud nii KGB kui ka GRU. Paaril korral on mind hullumajja pistetud, paberite järgi skisofreenikuks tembeldatud ja lendmürkidega mürgitatud. Minu teaduslike uuringute tegemist segati igal tasandil, keelati kasutamast instituudi laboreid, kus ma õppejõuna töötasin, ning loodi kunstlikke raskusi olmevallas. Ja kõike tänu sellele, et ma ei nõustunud koostööd tegema ei KGB, GRU ega kogu sõjatööstuse kompleksiga. Tänu mentaalsetele treeningutele avastasin ma enese jaoks sisemise nägemise, mille abil õppisin juhtima bioenergeetilisi voolusid, arendades lõppkokkuvõttes välja bioenergeetilise intellekti, mis ongi mind päästnud hulluks minemast.”
Pea viltu ühele küljele, punase nina otsas tilk, kuulas vanem mees tähelepanelikult nooremat. Professor Lenski sooritas nagu rahustamiseks veel paar kiiret edasi-tagasi kõndi tiigi kaldal, peatus siis poolelt sammult ja vaatas nüüd juba kavala pilguga teist meest.
„Ah et miks just Eesti?” esitas ta retoorilise küsimuse ja vastas samas ise: „Kulla Eduard Jakobovitš, kas te olete kunagi mõelnud sellele, et Eesti on väga iseäralik ja omapärane paik.” Nähes Vallaku näol iroonilist muiet, jätkas professor ägedalt: „Ärge naerge midagi. Tuletage meelde, kui suur oli NSV Liit, kui palju oli tolle aja kohta igatsugu eeskujulikke teadusasutusi ja instituute, kuid vaatamata kõigele sellele valiti Nõukogude Liidu pühamast pühama kosmosetööstuse partneriteks just Tõravere ja Tartu ülikooli teadlased. Kindlasti olete kuulnud eesti soost tuumafüüsikust, Nobeli preemia laureaadist Igor Tammest. Võtkem teine valdkond. Vaevalt leidub haritud inimest, kes poleks kuulnud Aleksandr Solženitsõnist, kuid kui paljud teavad seda, et mees varjas nii ennast kui ka oma „GU-LAGI arhipelaagi” käsikirja mõnda aega Eestis? Siit rändas käsikiri 1973. aastal välismaale, kus see sama aasta detsembrikuus NSV Liidu jõuorganite suureks meelepahaks ka avaldati. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.”
Professor kummardus, haaras maast kivi ja hüpitas seda peopesal.
Eduard Vallak kehitas õlgu. Tema jaoks oli asi endiselt udune.
„Minu meelest tähendab see seda, et Eestis on olemas vaimne potentsiaal ja uut ning progressiivset soosiv olustik.” Vassili Lenski naeratas, võttis hoogu ja lennutas kivikese kaugele tiiki.
Silmitsedes vihmatilkadest rimmulisel veel laiali jooksvaid kontsentrilisi ringe, lausus luurekoordinaator kahtlevalt: „Ülimalt ohtlik, suisa hädaohtlik oleks ühel rahval hakata ennast pidama eriliseks, teistest paremaks. Võtke või sakslased ja nende aarialaste teooria.”
„Kõik on õige,” soostus Lenski ja ta ilme tõsines. „Kuid usk enese suutlikkusse peab olema. Sakslased on jälle Euroopa riikide eesotsas, aga vaadake Venemaad. Maa, kes ametlikult võitis Teise maailmasõja, maa, kellel oli praktiliselt võimalik kasutada kogu Euroopa vaimupotentsiaali ja materiaalseid väärtusi, ja kus oleme me nüüd?” Vassili Lenski ilme oli muutunud süngeks.
„Noh, kõike pidurdas ju see kommunistlik režiim,” oli Vallak oma õigsuses kindel.
„Tutkit,” ägetses professor ja raius käega nagu nööri lõigates läbi õhu, ta silmad pildusid välke. „Ajada kõik režiimi kaela, see on mugav ettekääne, ma kordan, väga mugav.” Ta haaras prillid eest ja ägedalt žestikuleerides jätkas:
„Tegelikult on viga mentaliteedis ja kasvatuses. Läbi aegade ei ole meil olnud usku oma võimetesse ega oskustesse. Mäletate ajaloost, juba meie esiisad palusid varjaage Skandinaaviast, et tulge Kiievisse meid valitsema, me ei oska. Kes oli tsaar Nikolai II naine – sakslanna, ja võtkem või Jossif Stalini, kes oli grusiin. Ajast aega on Venemaal peetud kõike välismaist paremaks, uhkemaks, targemaks – puudub usk, ja nii lähebki kõik, kuidas läheb.”
Professori ärgitusel, kes ei suutnud enam paigal püsida, suundusid mehed jalutades pargi sügavusse.
„Vähem tähtis pole ka geenivaramu,” jätkas professor loikude vahel laveerides. „Suuremast osast Venemaast käis üle mongoli-tatari vägi, mis jättis väga palju küsitava väärtusega jälgi rahva geneetilisse mällu.”
„Ega Eestil paremini pole läinud,” vaidles Vallak ja nuuskas oma punast klouninina valgesse taskurätikusse. „Siit on üle käinud nii taanlased kui rootslased, nii poolakad kui sakslased, venelastest rääkimata.”
„Kuid märkigem ikka, et vahe on suur, kas tegu on Euroopa kultuurrahvaste või Aasiast pärit mongoli karjakasvatajatega.” Hasartselt välkusid professor Lenski silmad vanade sarvraamis prillide taga.
„Ah, ühtemoodi tapsid, anastasid ja vägistasid kõik,” viskas vanem mees käega.
„Õige, see on jumala õige,” soostus professor ja rehmas omakorda käega läbi õhu. „Kuid, Eduard Jakobovitš, praegu me räägime hoopis millestki muust, me räägime potentsiaalsetest võimalustest, mida üks või teine rahvus läbi oma ajaloo on päranduseks genofondi saanud, ja siinkohal, märkigem, on Venemaa seis vilets.” Tähendusrikkalt ajas mees nimetissõrme püsti.
„Me oleme kuidagi teemast kõrvale kaldunud?” püüdis Vallak vaidlust lõpetada.
„Vastupidi.” Vassili Lenski peatus ootamatult, pöördudes kogu kehaga partneri poole. „Me oleme just väga lähedale jõudmas teie poolt esitatud küsimuse vastusele.”
„Ma ei mõista, küllap ma ikka üks dugadum olen.” Ka luurekoordinaator peatus ja toksis jalutuskepiga musta läikiva kinga nina.
„Vaadake, härra Vallak,” jätkas Lenski, „statistika näitab, et Eesti on üks juhtivaid maid Euroopas meelteväliste võimetega inimeste hulga poolest saja elaniku kohta.”
„Noh, see on küll uudis,” imestas vanem mees ja kohendas kaabut. „Ma tean, et me oleme üsna juhtival kohal alkoholi tarbimises ja suitsiidides, aga…”
„Eduard Jakobovitš,” katkestas professor vestluspartnerit innukalt žestikuleerides, „need ongi meie kahepolaarse maailma kaks eri tahku. Inimlik uudishimu sunnib põgenema rutiinsest kahepolaarsusest ning piiluma üle barjääri, mis kõik selle taga võiks peituda.”
„No kuulge, Vassili Aleksejevitš, te tahate väita, et iga nööriga mänginud joodik on uudishimulik novaator, kes