„Bože moi, bože moi…” habises naine emakeeles huulte värinal, seda ise märkamata.
„Ahaa, meelde tuli,” irvitas sakslane ja kükitas põrandale, ohvrit püstoliga sihtides. „Roni välja, kallis proua Frieberg, roni aga välja! Meil on bisnis pooleli ja mul ei ole aega sinuga siin tundide kaupa miitingut pidada.”
Ta sasis naisel küünarnukist ning püüdis vastupunnivat kogu laua alt lagedale tirida. Kõigest hingest sõdis Christina vastu, kuid liialt tugev oli sakslase haare ja ilmne ta üleolek. Härra Menzeli imestuseks andis baaridaam äkki järele ja tõusis loiult jalgadele. Ootamatult rabas naine käe põlletaskust ja suunas pipragaasi põletava joa otse terashallidesse silmadesse, hüpates ise kõrvale ja põgenedes väljapääsu poole. Üllatunud sakslane röögatas valust, kaapas käega silmi ja tulistas huupi ukse suunas. Christina Friebergi päästis komistamine jalgu jäänud toolile ja kukkumine. Viimased meetrid läbis naine juba roomates, kuulid plaksumas seintesse, vitriinid klirisemas kildudeks. Alles koridoris tõusis ta põrandalt, viskas kõrge kontsaga kingad jalast, ning tundes surma jäist hingust kuklas, tormas laeva ahtri poole.
Langley
John Hales
John Hales oli töötanud Luure Keskagentuuris viimased kolmkümmend üks aastat. See vibalik meeter üheksakümnene ettepoole kühmus ja alati lotendavas kampsunis mees võis kõrvalt vaadates tunduda ennem mingi ülikooli hipiliku õppejõuna kui LKA vastuluure osakonna töötajana. Tema silmad silinderklaasidega prillide taga vaatasid maailma tüdinenult ja huvitult. Mitmepäevane ajamata habe ja kotid silmade all andsid mehe näole pohmellis ja ahastava ilme ning selles viimases oli ka teatud tõetera. Kes aga tundis Halesi lähemalt, pidi mitmeski punktis korrektiive tegema. Kasimatu välimus oli fassaad, mille varjus tiksus tugev ja võimekas analüütiline mõistus. Egas muidu poleks John tõusnud vastuluure Vene osakonna juhatajaks, kellel olid piiramatud võimalused tegutsemiseks. Kasimatu välimus, unine olek ja lotendav riietus moodustasid kaitsevarju, mis kaheksal juhul kümnest kaasvestleja ära pettis. Kui lisada siia juurde tema vaibumatu armastus alkohoolsete jookide vastu, mis ohtra tarvitamise puhul kaaslastele rängalt mõjus, jättes aga üllataval kombel Halesi puutumata, siis oli ta ideaalne mees vastuluuretööd tegema.
Muidugi ei saanud öelda, et John poleks üldse purju jäänud, kuid tema aju oli nii omapäraselt ehitatud, et vaatamata joodud viina kogusele säilitas mingi osa sellest alati kainuse, mis hiljem aitas täpselt taastada möödunud joomingu sündmused ja jutud. Lähimad kaastöötajad teadsid, et John Hales on „viitsütikuga pomm”, ning tänu sellele ei saanud ka kellegagi suurt sõprust sigineda. Kuid ega see Halesi suurt kurvastanudki. Juba lapsepõlvest kaldus ta eraklusse ning mehel oli oma töö teha ja tee käia. Tööd teha Hales oskas. Ta võis oma arvele kanda mitmeidki GRU ja ka KGB poolt planeeritud operatsioonide nullimisi ning ka mõnede LKA struktuuridesse jõudnud agentide paljastamise. Kuulsust tõid talle selliste Vene agentide nagu Edward Lee Howardi ja LKA ohvitseri William Peter Kompilesi paljastamine, kellest viimane müüs GRU-le maha salajase käsikirja USA luuresatelliitide kohta ja palju muudki tähtsat saladokumentatsiooni. Mõlemad mehed jõudsid küll üle noatera Moskvasse pageda, aga see ei olnud enam Halesi, vaid aeglaselt reageerinud LKA juhtkonna süü. Ja vaatamata vastuluure osakonna õnnestumistele jätkus siiski ka LKA operatsioonide läbikukkumine. Venelased olid viimase kahe aasta jooksul tabanud neli agentuurile töötavat rahvuskaaslast, kellest üks töötas kindralstaabis, kaks KGB-s ehk nüüd küll juba Föderaalses Julgeoleku Valitsuses ning üks GRU-s ehk uue nimega SRV-s. Kõik mõisteti süüdi ning neid karistati kõrgema määraga. Luure Keskagentuurile olid need korvamatud kaotused. Polnud kahtlust, et agentuuris tegutses sügavalt kaevunud „mutt” ja mitte mingi harilik „rööpaseadja”, vaid teadja ja oskaja mees. Viimaste aastate ebaõnnestumised olidki põhjuseks, miks järgnes üks senati komisjon teisele, miks nuditi tublisti LKA büdžetti ja agentuuris valitses närviline ning ebakindel olek. Vastuluure osakonnalt nõuti töö tõhustamist ja nüüd läbisid kõik, vaatamata teenistusastmele, tugevdatud kontrolli. Eriti kehtis see aga nende kaastöötajate kohta, keda ootas määramine mingile uuele vastutavale operatsioonile. Teravdatud pilgul käidi nende biograafia, karjäär ja muud elulised andmed vastuluure osakonna poolt läbi.
Juba terve nädala oli John Hales töötanud Thomas Thamericki andmetega. Raportid järgnesid raportitele, operatsioonid operatsioonidele ja igalt poolt vaatas vastu agent Manuse laitmatu reputatsioon. Ainult ühel operatsioonil selles pikas jadas lasus hinnanguliselt kaheldav väärtus. Hales lükkas tugevad prillid otsmikule ja nukerdas väsinud silmi sõrmedega. Operatsiooni „Raudratsu”, mis leidis aset Lemaanias 1983. aastal, mäletas ta hästi. Veel enam, töötades naftafirmas „West Oil” Lemaania pealinnas Alboris, oli ta selles ka ise kaudselt osalenud. „West Oil” oli Ameerika kapitalil põhinev naftapuurimis- ja töötlemisfirma, mis ainukesena välisettevõtetest omas litsentsi ja õigust töötada selle Kesk-Aafrika väikeriigi territooriumil. Kuna USA ja teised mõjuvõimsad riigid ei olnud Lemaania Rahvavabariiki tunnustanud, transnatsionaalsed firmad aga boikoteerisid vastuseks natsionaliseerimisele, oli selge, et Lemaania president Juan Ndego Amarra pidi lubama mingi väljundi suhtlemiseks läänemaailmaga. Selleks sobis firma „West Oil” suurepäraselt, mis oligi nii USA kui ka teiste suurriikide kapitali eelpostiks Lemaanias. Ärilised huvid ja avalik poliitika ei tarvitsenud alati ühes suunas vaadata. Seda mõistis ka Lemaania Rahvavabariigi president
Amarra, nagu mõistis ta ka seda, et üksi sotsialistliku leeri abi ja nõuga kaugele ei sõida. Kuna USA-l puudus diplomaatiline esindus Lemaanias, siis tegutses LKA „West Oili” kaitsva tiiva all.
Tol ajal käis Lemaanias kodusõda, millest võttis osa ühelt poolt kommunistliku suunitlusega Lemaania Töörahva Liit eesotsas Amarraga ja teiselt poolt Henry Tolkero juhitav Lemaania Vaba Rahva Rinne. Juan Ndego oli 1962. aastal lõpetanud Barcelona ülikooli õigusteaduskonna. Naastes Lemaaniasse, liitus ta esialgu Tolkero Lemaania Vaba Rahva Rindega, mis juba aastaid oli pidanud sissisõda Hispaania koloniaalvõimudega. Luues 1968. aastal sidemed NSV Liiduga, haistis Amarra tulusamat toetust ja hulga ahvatlevamaid väljavaateid ning lõi Tolkerost lahku, moodustades Lemaania Töörahva Liidu. Lootused meest ei petnud, Nõukogude Liit varustas teda relvade ja instruktoritega. Amarra ise viibis mitmeid kordi Venemaal ja sai vastavat koolitust. Ameeriklased magasid õige aja maha ja nii õnnestuski 1979. aasta 24. septembril, kui lahkus viimane transportlaev Hispaania ametnikega, Amarral haarata võim ning vene relvade ja kuuba vabatahtlike jõul kuulutada end Lemaania Rahvavabariigi presidendiks. Nüüd, kui Lemaanias alustati mitmete, sealhulgas ka ameerika kapitalil põhinevate ettevõtete natsionaliseerimist, oli jänkidel küll vesi ahjus, kuid rong oli juba läinud. Kiiresti seati jalule kontaktid Tolkeroga, et mitte lasta venelastel ja kuubakatel Lemaanias lõplikult kanda kinnitada.
Silmi kissitades asetas John Hales prillid lauale, tõusis toolist ja astus oma kabineti akna juurde. Ta armastas tööd teha hämaruses, lamp valgustamas pabereid laual. Seepärast katsid kabineti aknaid nii päeval kui öösel rasked, tugevast materjalist kardinad, hämarus aitas mehel keskenduda. Kaastöötajad olid ristinud vastuluure Vene osakonna ülema kabineti põrguauguks. Täna, vastupidi oma tavadele, lükkas John otsustavalt kardinad kõrvale, lastes kabinetti kevadise päikese, mis sundis heledas valguses silmi kissitama. Erk päike ja sinetav taevas aitasid meenutada 1983. aasta sündmusi Lemaanias.
Poliitiline situatsioon maailmas oli terav. Vastukaaluks president Reagani lubadusele paigutada Euroopasse Ameerika kesktegevusraadiusega rakette, katkestas NSV Liidu liider Juri Andropov Genfis järsult relvastusläbirääkimised, ähvardades paigutada samaväärsed vahendid ookeanipiirkonda ja meredele. USA-l oli Aafrika pinnal ligi kakskümmend viis sõjalist objekti, kaksteist neist kaugpommitajate B-52 baasid. Viimaste tegevusraadius lubas NSV Liitu ähvardada tuumapommiga, kuid sellele ei olnud venelastel tõepoolest midagi võrdväärset vastu panna. Agentuuri andmetel planeerisid venelased vastukaaluks Lemaaniasse kesktegevusraadiusega raketibaasi, mis oleks aidanud ilusasti tasakaalustada jõud ameeriklastega Aafrika pinnal. Kõige selle ennetamiseks töötaski LKA 1983. aastal välja plaani „Raudratsu”, mis nägi ette Juan Ndego Amarra väljavahetamise