„No muidugi,” ei jõudnud Vallak enam sarkasmi vaos hoida, „kohe jõuame astraalkeha ja füüsilise ihu juurde välja.”
„Ei, ei,” vehkis professor tõrjuvalt käega, „jätame need teemad spetsialistide arutada. Mul on tegelikult Eestiga seotud suured lootused.” Teadlase nägu tõsines, ta lükkas ninale vajunud prillid kohale tagasi ja jätkas: „Lähtudes kõigest eelnevast, on minu meelest Eesti ideaalne paik, kus tasuks modelleerida ja katsetada midagi sellist, mida hiljem saaks rakendada globaalselt kogu maailmas.”
„Kui ei saa me suureks võimult, saagem suureks vaimult,” deklareeris Vallak irooniliselt.
„Just nimelt, miks siis mitte.” Lenski ei pööranud kaaslase irooniale tähelepanu. „Minu meelest on ühe väikeriigi jaoks see ainuvõimalik tee, kuidas maailma mastaabis läbi lüüa.”
„Ja seda mõned aastad pärast suhkru- ja vorstitalonge?” päris Vallak pilkavalt.
„Eduard Jakobovitš, enesekriitika on hea ainult seni, kuni see ei muutu piduriks, ei pärsi meie püüdlusi.” Vassili Lenski viipas käega ja mehed jalutasid mööda jalgrada edasi. „Kui selline rahvuslik uurimiskeskus Eestis luuakse, siis mina, härra Vallak, olen nõus õla alla panema, aitama teadmiste ja sidemetega nii palju kui võimalik.” Jalutati vaikides, kuni professor mõtlikuna jätkas: „Arendada tuleks paljusid suundi, nagu bioenergo-informatsiooniline suhtlemine ja selle tehnilised vahendid, psühhoenergeetika, psühhotroonika, selgeltnägemine, telepaatia, telekinees, ekstrasensoorika, ravimine loodusjõududega, taimeteraapia, astroloogia, ufoloogia, kosmiliste kontaktide vahendid ja meetodid…”
„Ja see on kõik?” päris Vallak jätkuvalt irooniliselt.
„Ei, see ei ole sugugi veel kõik.” Professor raputas pead, jättes vestluspartneri tooni tähelepanuta. „On veel palju valdkondi, kuid kõik nad viivad ühes suunas. Me seisame uue bioenergeetilise ajastu lävel, härra Vallak, miks mitte teha siis seda sammu ning siseneda sellest uksest. Bioenergeetilist paljupolaarsust tuleks kasutada kõigi inimeste hüvanguks. Lahendada toidu, energeetika, ökotasakaalu probleemid ja hoiduda jumala eest uue teaduse kasutamisest inimkonna vastu.”
Mehed peatusid ristteel. Vaadates innustunud venelast, tundus Vallakule, et mees asus sel hetkel kusagil väga kaugel. Käed seljal, õõtsutas ta end kandadelt varvastele ja vaatas hajevil pilgul kaugusesse.
„See kõik on huvitav, aga ressurss, ressurssi praktiliselt ei ole,” arutles Vallak skeptiliselt.
„Eduard Jakobovitš, ärge võtke kõike liiga ühemõõtmeliselt.” Lenski jõudis oma mõtterännakutelt tagasi ja asetas käe partneri mantlivarrukale. „Ei tasu oodata nende valdkondade vägevate saabumist piiride tagant. Tuleb arendada omaenda spetsialiste ja luua neile tingimused. Ütlen veel kord, Eestil on potentsiaali, uskuge mind.”
Järjekordsest hallist pilveräbalast sahises alla vihmavaling. Professor Lenski tõstis mantli krae üles ja tõmbas soni silmadele. Uuesti minekule asutades märkasid mehed titekäruga läbi vihma kodu poole kiirustavat noort ema. Võideldes tuulega ja lükates käru püüdis naine vihmavarju avada. Loikude vahel laveerides jõudis lapsevanker meestega kohakuti ning äpardunud jalutaja naeratas neile häbelikult. Vaatamata ägedale raputamisele ei allunud vihmavari kauni noore naise püüdlustele.
„Nüüd aga jõuan ma kõige tähtsama juurde,” jätkas professor Lenski üht kätt taskusse surudes. „Ma tahtsin teie peaministrile teatada, et…”
„Vassili Aleksejevitš, mida te tahtsite peaministrile teatada?” küsis Vallak ja pöördus vastust saamata partneri poole. Kusagilt kostnud nõrga plaksatuse peale oli professor haaranud kaelast ja tuikus jalgadel. Tema silmad olid pingutusest koobastest välja tungimas, kui mees kähistas:
„Mis ma ütlesin teile!”
Kiire kõrvalpilk ei jätnud Vallakule kahtlust, kust lask pärines. Noore ema näol ei olnud enam häbelikkust, kahtlust ega kõhklust. Külmad sinised silmad vaagisid hindavalt olukorda ning vihmavarju teravik sihtis juba uut ohvrit. Eduard Vallak kuulis nõrka plaksatust ja tundis torget kaelapiirkonnas.
„Ja nii tapsid nad Londonis ka Georgi Markovi,” lipsas mõtteviirg läbi luurekoordinaatori ajude, enne kui tema raske kogu libises porisele ja märjale pargiteele professor Lenski elutu keha kõrvale.
II peatükk
Peterburi
Aprill 1993. Kindralleitnant Rametov
Kindralleitnant Vassili Aleksejevitš Rametov oli mees noorema põlvkonna sõjaväeintelligentsi hulgast. Lõpetanud 1970. aastal Moskva Kõrgema Baumani-nimelise Tehnikakooli, selle luurajate kasvulava, kutsuti ta sõjaväe tegevteenistusse, kus andekas noormees sõjaväeluurele silma jäi. On teada, et GRU-sse vastupidi KGB-le oma vabal tahtel tööle asuda ei saa. Sõjaväeluuresse kutsutakse parimatest parimad, need, kellele on juba varem silm peale pandud ja keda igati kontrollitud. Tõsi küll, esialgu jäetakse kutsutule keeldumise võimalus, sest hiljem seda lihtsalt enam ei ole. Tegu on organisatsiooniga, mis kiivalt kannab hoolt oma saladuste hoidmise eest. Võetuna tööle sõjaväeluuresse tuleb allkirjastada leping, milles on kaksteist punkti. Iga punkt algab sõnadega „On keelatud” ja lõpeb lausega: „…karistatakse kõrgeima määraga.” Katsealusel tuleb sooritada pikki, kuni viiest tuhandest küsimusest koosnevaid teste. Nagu nõrgad, nii ka need, kelle õigete vastuste protsent ületab üheksakümmend, praagitakse lihtsalt välja. Ka geniaalsus võib luuretöös segavaks faktoriks saada ja panna inimese teinekord juurdlema seal, kus ta peab kõigest käsku täitma. Kui katsealune leitakse igati sobilik olevat, saadetakse ta Moskvasse Sõjaväediplomaatia Akadeemiasse, kus viie treeningaasta jooksul antakse viimane lihv.
Vassili Aleksejevitš Rametov oli oma ametis nii õnneliku käega, et kandis juba neljakümne kahe aastasena õlgadel kindralleitnandi kahe kuldse tähega paguneid. Viimased aastad oli noor ja energiline kindral juhtinud sõjaväeluure residentuuri Ameerika Ühendriikides. Tema teeneks peeti agent Josefi värbamist 1984. aastal. Josef oli GRU ajaloos üks värvikamaid ja kasulikumaid agente, kellele üheksa aasta jooksul maksti miljoneid dollareid, kuid ka informatsioon, mis tema käest saabus, kuulus kõrgemasse klassi. Praktiliselt teadis GRU kõike, mis LKA-s toimus. Seepärast oli kindral väga üllatunud, kui teda pärast sellist edu 1992. aastal Venemaale üle toodi ja vastloodud niinimetatud lähivälismaa suuna 7B ülemaks määrati. Esialgsel vaatlusel tundus asi igav ja perspektiivitu, kuid nagu teada, tuleb sõjaväes käske täita ja mitte nende üle arutleda. Hilisemal süvenemisel selgus, et soodsa poliitilise olukorra ja hea geopoliitilise asetuse tõttu võis piirkond 7B kujuneda vägagi tulusaks. Seda enam, et iseseisva tee alguses olevad riigid alles arenevate jõustruktuuridega ja ühisest ajaloost tuleneva pärandiga olid igati soodsad kohad luurevõrkude rajamiseks. Poliitiline olukord Baltikumis mängis kätte õige momendi, mida maha magada oleks olnud ülimalt rumal ja vastutustundetu. Oli selge, et Vene vägede väljatoomisega nendest riikidest võis igati venitada, kuid tugevate lääneriikide nagu USA ja Inglismaa survel pidi see lähemal ajal juhtuma nagunii ja selleks hetkeks pidi baasluurevõrk paigas olema. Nii tuligi Venemaal praegu manööverdada, sest kaalukausile olid visatud suured majandusabi summad, mis kippusid takerduma just sõjavägede väljaviimise taha, dollareid oli aga hädasti vaja. Kuna kogu majandusabi küsimus oli tihedalt seotud Balti riikidega, siis oli kindral Rametov, kes tundis nii USA kui ka Inglismaa kohalikke olusid, just õige mees seda ametit pidama.
Kindralleitnant oli keskmist kasvu, sirge rühi ja laiade õlgadega mees, kelle igast liigutusest paistis talitsetud sportlikku jõulisust. Tema Peterburi GRU osakonna ülema kabinet asus üheksandal korrusel ja oli äärmiselt askeetlikult sisustatud, nagu rõhutades Vassili Aleksejevitši motot: „Pehme tool ja pehme iseloom. Erksad mõtted ei sünni mugavusest, vaid aktiivsest tegevusest.” Kindrali halastamatut tahtekindlust rõhutasid tema mustad, alati uurivad silmad ning lühikeseks pöetud pruunid juuksed. Laua taga istumisele eelistas mees seismist või kõndimist. Ta oli veendunud, et liikumine on elu alus, ja see tõdemus oli teda väga heas, lausa suurepärases vormis hoidnud. Vähemalt kolmel korral nädalas leidis Vassili Aleksejevitš aega treeningul käimiseks ning