1991. aasta oli kaasa toonud suuri ja pöördumatuid muutusi. Kuna GRU põhiliselt tegutses välismaal, siis õnnestus organisatsioonil näiliselt säilitada neutraliteet. Et tegu on sõjaväeluurega ning augustiputšist võttis osa ka armee, oli selge, et paljude kokarditega ehitud vormimütside all kobrutasid üsnagi ärevad mõtted. Konkureerival firmal KGB-l oma püüdlusi varjata ei õnnestunud, veel enam, KGB esimees Krjutškov oli mässajate üks juhtivaid jõude. Sellest tulenevalt tabas üks hoop teise järel KGB-d, mis muutus respekteeritud ja kardetud organisatsioonist paariaks, keda tavatses nüüd iga enesest vähegi lugupidav venelane arvustada. KGB reorganiseerimist alustas Mihhail Gorbatšov ja lõpule viis selle Boriss Jeltsin. Organisatsioon jagati osadeks: Välisluure teenistus, Föderaalne julgeolekuteenistus ja Elektrooniline luure. Kogu sahkerdamine endise KGB ümber segas selle kontori tööd. GRU-l läks pisut paremini. 1991. aastal muudeti küll nimi ümber SVR-ks (Služba Vojennoi Razvedki), Sõjaväe Luuretalituseks, kuid suurt ja põhjapanevat reorganiseerimist sellele osaks ei saanud. Armee Peastaabi Luure Peavalitsusest sai iseseisev eelarveline asutus. Koos kommunistliku parteiga kadusid ka keskkomitee ja juhtivad direktiivid, mis olid tulnud Staraja väljakul asuvast hoonekolossist, kuid kadus ka peaaegu et piiramatu finantseerimine. Tõsi küll, vana kommunistliku partei meelne ladvik vahetati põhiliselt välja, kuid koos sellega läks ka kümnete aastate juhtimiskogemus ja see andis end valusalt tunda. Kuna NLKP Keskkomitee piiramatud rahad olid rännanud kellegi Šveitsi ja kes teab veel millistele arvetele, tuli finantspoolt paratamatult kokku tõmmata. Ligemale kahekümne viies vähemtähtsas Aafrika ja Kesk-Ameerika riigis koondati agentuurid ja suurendati tähelepanu USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania suunal. Segadus riigi juhtimises kippus tekitama segadust ka luurevaldkonnas ning üsna sageli tekkis kahtlus, kelle või mille nimel asju üldse ajada püüti. Käimasolev karvakitkumine Jeltsini ja parlamendi vahel sünnitas kaksikvõimu Venemaal ja riigi seisukohalt oli see ülimalt ohtlik asi. Ka luuret, seda aastatega peensusteni lihvitud ja sisseõlitatud masinavärki, ei saa juhtida nii, et täna anname raha, homme võtame tagasi, ühel päeval alustame operatsiooni, järgmisel muudame ära. Vassili Aleksejevitš oli mures. Ta patsutas toimiku kaanele ja luges poolvaljult „Suund 7B”, polnud kahtlust, Baltikumi piirkond oli tähtis.
Paari päeva eest oli kindralleitnant Rametov saabunud Moskvast, kus Kindralstaabi Luure Peavalitsuses oli toimunud nõupidamine kõrgemal tasemel. Peamiseks teemaks olid GRU tegevuse uued suunad ja eesmärgid, mis järjestati järgmiselt: põhiülesandeks, nagu varemgi, sai Venemaa rahvuslikke huve väljastpoolt varitsevate ohtude kindlaksmääramine, aidates sellega igati kaasa Vene Föderatsiooni terviklikkuse säilitamisele. Teisele kohale asetati lähivälismaa ja integratsiooniprotsessid. Ametlikus versioonis ei olnud muidugi juttu luurest lähivälismaal, vaid integratsiooniprotsesside soodustamisest, samuti mitte NSV Liidu taastamisest, vaid endiste liiduvabariikide lähendamisest, säilitades loomulikult nende suveräänsuse ja luues sellega Venemaa ümber stabiilsuse ja heasoovlikkuse vööndi. Prioriteetide hulgas ei unustatud mainimast isamaa majanduse ja kaitsevõime tugevdamist. Lõpetuseks visati vana ja hea kommunistliku mõttemalli järgi kivi jõukate kapitalistlike riikide kapsaaeda, kes muud ei teegi, kui soovivad aina Venemaad nõrgestada, toorainet välja vedada ning kõiki võimalusi kasutades püüavad deržava lõigata ära kõrgtehnoloogilisest turust. Vassili Aleksejevitši jaoks selles jutus küll midagi uut ei olnud. Kõik eelnev oli reklaamitud ja ülespuhutud õhumull, avalik teade maailma üldsusele, mitte aga ametlik poliitika. Luuretegevuse eitamine lähivälismaal, integratsiooniprotsesside soodustamine – see ajas Rametovit naerma. Venemaa oleks tõesti pidanud loll olema, loobudes nii soodsast võimalusest. Ametlik poliitika oli Sõjaväe Luureteenistuse suund 7B, mille ülemaks teda USA-st kohale telliti ja mis tähendas „jah” luurele selles regioonis ning „jah” integratsiooniprotsessidele, mis omakorda soodustasid igati luuretegevust.
Pärast nõupidamist kutsuti kindralleitnant GRU juhtkonna ette, see oli viimane kontroll enne uuele postile asumist. Küsimusi esitati mitmetest valdkondadest, kuid arutelust kippus ikka ja jälle läbi kumama vana mall, nagu oleksid Eesti, Läti ja Leedu endiselt liiduvabariigid. Selline suhtumine oli Rametovit häirinud. Tal oli julgust esineda oma seisukohaga, rõhutades, et luuretöösse Balti riikides tuleks suhtuda täie tõsidusega ja eelarvamusteta nagu ükskõik millistes teistes välisriikides, kus saatkondade juurde on rajatud 12–14liikmelised residentuurid. Kindrali arvamus võeti jaheda viisakusega teadmiseks, aga GRU ülema asetäitja kindralpolkovnik Kramov oli torisenud rahulolematult:
„Meie väed asuvad sellel territooriumil ja osakonnad samuti. Nende väljaviimisega ei ole kiiret. Pealegi teame ja tunneme väga hästi kohalikku olustikku, milleks teile, Vassili Aleksejevitš, nii palju inimesi ja vahendeid?” GRU kõrgem ešelon oli vahetanud omavahel pilke.
„Just selles ongi küsimus,” oli Rametov vastanud. „Me ei tohi unustada, et samas, kui meie tunneme kohalikke olusid, tuntakse seal ka meid ja teatakse meie võimalusi ja oskusi paremini kui ükskõik kus mujal maailmas, mis eeldabki lisavahendite rakendamist. Kui aga vaadelda neid vägede jäänuseid, mis veel praegu asuvad Baltikumis, ja meie osakondi, siis ei kujuta need endast küll midagi märkimisväärset, millega suudaksime lääneriikide luurete huvi tuntavat tõusu takistada.” Uuesti olid kindralid vahetanud omavahel pilke.
„Selge, selge, Rametov,” oli kindralpolkovnik Kramov lausunud ja naeratanud kavalalt. „Kindralleitnant, meid huvitab, kas enne uuele postile asumist on teie kodune töö ka hästi tehtud.”
Mõeldes tagasi kohtumisele Akvaariumis, tundus Vassili Aleksejevitšile, et õhus hõljus mõndagi, mis jäi lõpuni välja ütlemata, ja see sundis teda tegema omi järeldusi. Mees tõusis laua tagant, käed toimikuga seljal, ja jalutas akna alla. Õues oli hakanud vihma sadama. Tasakesi trummeldasid piisad aknale. Siit, üheksandalt korruselt, avanes suurepärane vaade Aleksander Nevski sillale ja Neeva jõele, millelt varajane kevad oli jõudnud peaaegu kogu jää juba koorida. Vastuvoolu tossutas väsinud värvi ilmetu puksiir, loovides osavalt üksikute viimaste jääpankade vahel. Üle silla vuhises katkematu jadana sõidukite vool, mille hulka viimasel ajal üha sagedamini sigines välismaiseid marke.
Oleks juba aeg, mõtles kindral autodevoolu silmitsedes. Kui ei oska ise ehitada, tuleb väljast osta. Ei suuda ükski riik sellisele raiskamisele vastu panna. End kandadelt varvastele kõigutades meenutas Vassili Aleksejevitš oma teenistusautot, musta „Volgat”, mis saja kilomeetri läbimiseks seitseteist liitrit bensiini neelas. GRU residendi „Saab” New Yorgis tegi sama töö kaheksa liitriga ära ja sõidukvaliteeti ei olnud võimalik võrreldagi. Ei osatud Venemaal ökonoomselt mõelda ega tegutseda. Rametov asetas toimiku aknalauale ja avas selle agentuuri kohalt.
Pärast komisjoni ees seismist kutsus kindralpolkovnik Kramov ta enda kabinetti.
„Istuge, Rametov,” lausus Kramov lühidalt, suunas vestluspartneri diivanile ja võttis ise teisel pool väikest lauda tugitoolis istet.
Kindralpolkovnik Pjotr Ivanovitš Kramov oli 71-aastane kiilaneva pealaega, brežnevlike puhmaskulmudega ja kõhukusele kalduv mees, üks vähestest vana kaardiväe hulgast, kes pärast partei suunava käe kadumist oli GRU ladvikusse püsima jäänud. Tema poolpilusilmad ja kõrgete põsesarnadega nägu andsid tunnistust kindrali orientaalsest päritolust. Mees oli läbi käinud kogu tee lihtsast agentuuri luurajast, niinimetatud hurdast, kuni GRU ülema asetäitjani välja ja tundis masinavärki peensusteni. Suuremalt osalt oli tema aktiivne välitegevus toimunud ajal, kui partei oli veel südametunnistus, peamine juhtiv ja suunav jõud, maailma progressiivsete jõudude ainuke tugi. Ainult Pjotr Ivanovitš ise teadis, mida ta oli tundnud, kui Mihhail Gorbatšov 23. augustil 1991. aastal memorandumiga peatas NLKP Keskkomitee ja seega ka kommunistliku partei tegevuse. Seesama Mihhail Sergejevitš Gorbatšov, keda Pjotr Ivanovitš algul oli tervitanud ja austanud, siis kartnud ja lõpuks põlanud. Seesama Gorbi, kelle abistamiseks ta organiseeris just piirivalvepäeval, 28. mail 1987. aastal Mathias Rusti maandumise Punasele väljakule, mis omakorda aitas peasekretäril vabaneda sõnakuulmatuks muutunud kaitseministrist marssal Sergei Sokolovist ja veel 150-st madalama astmega ohvitserist, kes seni, suu punnis, vaidlesid Mihhail Sergejevitšiga armee vähendamise üle. Pukki sai vähetuntud kindral Dmitri Jazov, hilisem kirstunael ja otsustamatuse