Washington – Langley – Hook
Olen kinnitatud kohale kolme nulli operatsioonis Lemaanias. Operatsiooni juhib alampolkovnik Tamov, Leonid Ivanovitš alias Volõnin, Leonid Ivanovitš agentuurinimega Kvaasi. Elab paikselt Eestis Leo Tamme nime all, kattevari Geoloogia Instituudi teadur. Edasine side kokkulepitud kanaleid pidi. Spry
Udu hakkas haihtuma ning pilt tasapisi selguma. Polnud seersant Brownil mingeid hallutsinatsioone. Maria Smirnova oli rääkinud Leoga ja see sõna assotsieerus Kondor-grupi sõjamehe jaoks inglise keeles tõepoolest leopardi, pantri, lõvi või mis iganes kaslasega. Siin oligi lahendus. Kvaasi oli rünnanud Browni ja seda veel Maria Smirnova kaasabil ning nilpsanud asitõendid kolonel Thamericki tuulepluusi taskust. No see vast oli avastus! Erutunult tõusis John Hales toolist ja seisatas laua otsas. Praegu poleks küll keegi osanud kahtlustada seda meest loiduses ja apaatias. Pigem meenutas ta nüüd kõhna kevadist kõutsi, kes valmistub kõnniteel muretult keksivaid varblasi ründama.
LKA andmebaas, mis oli GRU-st varastatud, väitis, et alampolkovnik Tamov hukkus 1983. aasta 11. novembril, uppudes koos väikese kalatraaleriga. Tähendab, GRU andmebaas oli vale või spetsiaalselt LKA-le ette söödetud ja Tamov oli elus ning see võis luua teatud väga ebameeldivaid komplikatsioone. See mõte tuli hiljem ilusasti veel läbi mõelda ja John Hales lükkas praegu segava idee nagu ebavajaliku lauasahtli kinni ning keskendus eelnenud mõttekäigule.
Kui seal džunglis oli ikkagi tegu Kvaasiga, siis oli ka ilmselge, et alampolkovnik ei sattunud sellisesse inimtühja paika juhuslikult. Juhuslikult võis ta komistada hoopis Mariale, kui seegi ei olnud kokkumäng. Küllap oli ka Tamovi sihiks Sierra Blanca mägi. Johni nina hakkas uuesti pakitsema, mis tema puhul andis alati ja ilmeksimatult märku, et midagi huvitavat on ajudest välja koorumas. Ta tegi paar kiiret sammu aknani ja teist kaks jälle tagasi lauani. Isegi erk päikesesära ei suutnud täna teda segada. Mees tundis, et on millegi suure avastamise lähedal. Enesele märkamata hõõrus ta võidurõõmsalt käsi teineteise vastu ja pomises: „Kes otsib, see leiab, ja kes väga otsib, see leiab veel rohkem.” Ta lükkas prillid otsmikule. Kui alampolkovnik oli teel mäkke, siis sinna ta ka läks. Küsimus oli vaid selles, et kolonel Thamerick pidi alampolkovnik Tamovist eespool olema, ja see tähendas, et need mehed ei saanud teineteisest märkamata mööda minna, nad lihtsalt pidid kohtuma. Kui aga kolonel Thamerick kohtus GRU superagendi alampolkovnik Tamoviga ja selle maha vaikis, siis lõhnas asi küll millegi väga kahtlase järele. Kas ei mänginud kolonel ise venelastele trumpe kätte? Üllatunud omaenese viimasest mõttekäigust, raputas John uskumatult pead, lükkas prillid ninale ja istus uuesti arvuti taha. Kõik eelnev viitas just sellele. Kümme aastat tagasi oli Thomas Thamerick salatsenud, varjanud oma kontakti GRU agendi Leonid Tamoviga, ja see lõi väga huvitava situatsiooni, mis praeguseks oleks paljuski aidanud seletada Luure Keskagentuuri viimaste aastate äpardusi. Üha rohkem hakkas vastuluureosakonna ülemale tunduma, et ta on leidnud selle õige ja kauaotsitud mehe. Kindral Thomas Thamerick oli just see isik, kes valdas nii vene keelt kui ka kõike venelastele nii vägagi sobivat informatsiooni. Kiirelt klõbistas John Hales arvutiklahvidel, avades talle ammu tuttava faili:
…Brigaadikindral Thomas Thamerick – agendinimi Manus. Amet – LKA operatsioonide divisjoni direktori esimene asetäitja. Sündinud 28. juulil 1938. aastal Eestis Kuressaares Toomas Tammerina gümnaasiumiõpetajate perekonnas.
Isa – August Tammer, Saaremaa Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja, mõrvatud 1941. aastal Punaarmee poolt. Ema – Erika Tammer, samas koolis keelte õpetaja. Emigreerus koos pojaga 1943. aastal Eestist Rootsi mehevenna Aleksander Tammeri juurde. 1945. aastal saabus koos pojaga Ameerika Ühendriikidesse…
Siiamaani oli kõik selge ja arusaadav. Kiire mõttevälgatuse tulemusena klõbistas Hales ekraanile nime Alex Tammer. Masin andis vastuseks:
Alex ehk Aleksander Tammer – USA sõjaväe kolonel, sündinud 1916. aastal Eestis Kuressaares laevakapten Karl Tammeri perekonnas. Lõpetas Eesti Kõrgema Sõjakooli, enne Teist maailmasõda teenis Eesti sõjavägede staabi luure ja vastuluure osakonnas „A” jaoskonna ülemana. Viimane auaste Eesti sõjaväes major, mis omistati 1938. aastal. Punaarmee saabumisel Eestisse jäi major Tammer Rootsi, kus organiseeris Abwehri ülema admiral Canarise tellimusel luuretööd Eestis…”
Kiirelt lasi John Hales pilgul libiseda üle ridade, peatudes uuel lõigul: … Isa, laevakapten Karl Tammer, sündinud 1867, surnud 1937, maetud Kuressaares. Ema, Mari Tammer, sündinud 1871 ja surnud 1942, maetud Kuressaares, vend, August Tammer…
Ta libistas pilgu ka üle järgnevate ridade, ajas siis end toolis sirgu, ringutas mõnuga ja tema nägu ehtis rahulolev muie. Mehe mitmete nädalate pikkune töö oli lõpuks siiski vilja kandnud.
Tallinn
Aprill 1993. Professor Lenski
„Paljupolaarsuse seisukohalt on kõik imelihtne. Igal bioloogilisel liigil, igal grupil ja igal indiviidil on oma bioenergeetiline mosaiik ehk niinimetatud kood. See meenutab inimeste jaotumist veregruppide järgi, nagu ka seda, et igal inimesel on kordumatud sõrmejäljed. Biovälja struktuuride kõrvalekaldega kaasneb surm. Nimelt kogu see osa sellest teooriast pakubki huvi valedele struktuuridele ja inimestele.”
Umbes viiekümneaastane kõhn keskmist kasvu mees oli lõpetanud lause, surus käed sügavale suvemantli taskutesse ning väristas õlgu. Rõske vihmane kevadilm kippus vägisi krae vahele, sundides mantlihõlmu tugevamini koomale kiskuma, kuid professor Lenski ei lasknud kõigel sellel end segada, liialt süvenenud oli ta oma väljaöeldud mõtetesse. Mehed moodustasid huvitava paari. Teadlase vestluspartneriks kevadises Kadriorus oli ligi seitsmekümnene härrasmees, kelle riietus ja maneerid lasksid uskuda, et tegu polnud endise NSV Liidu kodanikuga. Ta kandis kallist mantlit ja stiilset kaabut ning kaela ümber siidrätikut. Mantli alt vilkus „Versace” pükstes jalg, mis lõppes „Salamandri” mugavate tänavakingadega. Kui lisada veel kalli prantsuse parfüümi vaevuaimatav aroom ja hõbedaselt kiiskava nupuga jalutuskepp, oleks võinud arvata, et härrasmehe näol on tegu mõne Inglise parlamenti tõttava lordiga. Professor Lenski esindas aga täisvereliselt proletaarset stiili. Lisaks eelpool mainitud kergele suvemantlile kandis mees endises NSV Liidus masstoodanguna valmistatud ülikonda, mille püksisääred meenutasid karmoškat ja olid unustanud, kuidas kõige lihtlabasem triikraud välja näeb. Jalas olid professoril „Skorohodi” vabriku igaks aastaajaks sobivad lääpatallatud kingad ja peas soni, mida oleks kadestanud isegi Vladimir Iljitš Lenin isiklikult. Kui pöörata aga pilk meeste nägudele, siis osutus mulje rabavaks. Mitte kummagi mehe ilme ei vastanud tema riietusele. „Inglise lordil” oli kesk robustsete joontega nägu suur ja punane klouninina nagu sammas püsti. Kuldraamides prillid istusid sellel nagu sadul põrsa seljas. Ka kobrulehtedena tunduvad kõrvad ei muutnud teda ilusamaks ning kaabu all kiilaspead kattev parukas kippus alatasa silmadele vajuma. Professor Lenski nägu iseloomustasid aga peen sisemine ilu, üllas kulmukaar ja kreekalik nina. Lõbusalt ja irooniliselt vaatasid sinised silmad vanade plastmassist raamides prillide tagant, mis olid kleeplindiga parandatud. Tema tundlikud huuled elasid nagu oma elu, kui mees kirglikult rääkis teooriatest, kogu professori olek oli täielik pühendumine eesmärgile. Kuid mõningates asjades oli meestel ka ühiseid jooni. Naljaga pooleks, oleks Tallinnas praegu raske olnud leida teisi selliseid persoone, kes riskinuks uhkeldada hõbedaselt sirava jalutuskepiga nagu härra Vallakul, või kartmata sattuda naerualuseks, kasutades kalosse, nagu sundimatu elegantsiga tegi professor Lenski. Kui aga rääkida tõsiselt ja ühest joonest, mis ühendas seda kentsakat paari, siis poleks tähelepanelik vaatleja suutnud kummagi mehe pilgus leida raasugi rumalust. Tegu oli tarkade inimestega.
„Härra Lenski, üldjoontes olen ma kursis mõned aastad tagasi toimunud rahvusvahelise foorumi „Kolmanda aastatuhande Maa” teemadega, kuid tunnistan ausalt, ei jaga sellest küll tuhkagi.”
Sõnade