Rametov säilitas erapooletu vaikuse ning kindralpolkovnik jätkas:
„Kindlasti olete materjalidega tutvunud ja teate, et ainuüksi Eesti territooriumil on meil praeguseks valmis ehitatud kakskümmend seitse salajast maa-alust eripeidikut, niinimetatud ROSTOK-i, relvastuse, lõhkeainete, sideseadmete, meditsiinivarustuse ja teatud toiduvarudega. Kolme Balti riigi peale on ette valmistatud kakskümmend neli kolmeliikmelist diversioonigruppi, kaheksa igas endises liiduvabariigis. Eri gruppide liikmed üksteist ei tunne. Nad on valitud suure saladuskatte all ja vaatamata sellele, et sõjakomissariaadid nad omal ajal meie tellimuse peale spetsiaalselt sõjaväekõlbmatuteks tunnistasid, on saanud eriväljaõppe.” Pjotr Ivanovitš vakatas hetkeks ja vaatas kaalutlevalt kindralleitnanti.
„Just nii, Pjotr Ivanovitš, olen materjalidega tutvunud,” lausus Rametov ja tõusis, nähes Kramovit end püsti ajamas.
„Istuge, istuge,” viipas Pjotr Ivanovitš hooletult nooremale mehele ja torises: „Olete tutvunud, olete tutvunud, aga mida te sellest arvate?” Ta haaras laualt kausta, naasis tugitooli ja ulatas toimiku Rametovile.
„Paldiski osakonna andmetel on Eestis viimase kahe kuuga avatud kolm ROSTOK-i ja ainult ühe peidiku puhul võis näha, et lõhkeseadeldis on töötanud.”
Rametov avas toimiku, uuris andmeid ja pomises:
„See tähendab, et eripeidikute kallal on käinud teadjad inimesed.”
„Just nimelt, Vassili Aleksejevitš,” lausus Kramov ärritatult, „just nimelt. Kuna ROSTOK-id on seotud ettevalmistatud diversioonigruppidega, siis…”
„Siis ei peaks süüdlaste ring eriti lai olema,” lõpetas kindralleitnant Rametov vestluspartneri õhku rippuma jäänud lause ning tõstis pilgu dokumentidelt.
„Täpselt nii,” jätkas kindralpolkovnik. „Kahjuks, Vassili Aleksejevitš, koos kõigi muude kriisidega on tabanud meie maad ka usalduskriis.” Kramov muigas sarkastiliselt. „Ise näete, mis riigijuhtimises toimub, ja seda 1991. aasta lugu ei taha ma meenutadagi.”
Targu ei lisanud Kramov, mida ta 1991. aasta all mõtles. Selle aasta jooksul toimus terve plejaad Venemaa jaoks saatuslikke sündmusi. 13. jaanuaril rünnati Vilniuse teletorni, mis kiirendas Balti riikide eraldumist, 18. augustil toimus putš, mis viis võimult Gorbatšovi ja keelustas kommunistliku partei, ja 8. detsembril koostasid Boriss Jeltsin, Stanislav Šuškevitš ja Leonid Kravtšuk Belovežje metsas Brežnevi endises jahimajakese ühiskommünikee, milles märgiti, et NSV Liit on lõpetanud oma olemasolu kui rahvusvahelise õiguse ja geopoliitilise reaalsuse subjekt, ning saadeti deržava mõne tunniga laiali.
Uurivalt ja hindavalt puurisid GRU ülema asetäitja silmad puhmaskulmude alt nooremat kolleegi. Viimast lauset võis võtta nii ja võis võtta naa. Eks ta selleks lendu lastud oligi, et testida partnerit. Kindralleitnant Rametov mõistis kõike suurepäraselt ja teeskles seepärast dokumentide lugemist. Saamata vastust, jätkas kindralpolkovnik:
„Inimesed, kes olid drillitud kartma ja selle nimel tegutsema, tunnetavad riigi ja selle jõustruktuuride nõrkust. Kuna juhtiv ideoloogia on tänaseks kadunud, siis on see väga ohtlik tendents.”
Kindralleitnant Rametov mõistis, et teda kombitakse, püütakse mõista tema meelsust, ja ka see oli uus nähtus GRU või SVR-i puhul, mis näitas ilmekalt, et ka luurevaldkondades valitses segadus. Kui polnud selgust riigis, selle juhtimises, ei saanud kindlust olla ka luuremasinas. Kahelda kellegi meelsuses, sellist luksust GRU endale varem lubada ei saanud. Inimesed lihtsalt kadusid, haihtusid olematusse ning ei teadnud sugulased ega tuttavad, kuhu hauale lilli viia. Oli temalegi, noorele vanemleitnandile, enne jah-sõna ütlemist demonstreeritud must-valget dokumentaalfilmi reeturiks osutunud GRU polkovnikust, kes elusast peast krematooriumis põletati. Nii anti mõjus vihje selle kohta, et tänasest kuulud sa koos saba ja sarvedega organisatsioonile, kellel ei tohi sinu suhtes tekkida mingeid kahtlusi, või…
„Nähes meie armeed lahkumas, leiavad mõned julgust omapäi tegutsemiseks ja ma ei imestaks, kui osa meie eripeidikute relvastusest ning sidevahenditest jõuab kuritegelike struktuuride kätte,” jätkas Kramov, vaadates äraootavalt partnerile.
„Noh, milles küsimus,” tegi kindralleitnant Rametov lõpuks suu lahti, tõstis pilgu dokumentidelt ja vaatas vanemale mehele otse silma. „Reeturitele reeturi palk. Tegutseda tuleks kohe, et teistele, kes veel milleski kahtlevad, mõista anda – karistamatust ei eksisteeri, GRU käsi on pikk.”
„Muidugi, muidugi,” soostus Kramov ning langetas pilgu, „olgugi et kõik ei ole sugugi nii ühetähenduslik, jääbki see teie ülesandeks.” Viimane lause lausa sundis tähelepanelikuks ja Rametov kuulas hoolega. Pärast väikest teatraalset vaikust jätkas kindralpolkovnik:
„Eestis on viimasel ajal olnud sündmusi, mille tähtsust on raske üle hinnata.” Pjotr Iljitš silitas peoga üle kiilaspea ning jätkas: „Punnitavad kõigest väest omaenese luureteenistuse loomisega. Kurat, ega see lasteaia rajamine pole, kvalifitseeritud kaadrit on vaja.” Irooniline muie ehtis kindrali nägu, kuid tundus, et see ei olnud sugugi kõik, mis ta öelda tahtis, ja Rametov ootas.
„Noh, las punnitavad,” viskas kindralpolkovnik käega ja lisas hoopis teisest ooperist: „Baltimaades oli meil ROSTOK-ide peal alampolkovnik Pigilev. Kas see nimi ütleb teile midagi?” Küsivalt sihtis vanem mees nooremat. Rametov raputas eitavalt pead ja ootas lisa.
„Josef teatas New Yorgist, et Eesti luureteenistust aitab organiseerida keegi endine LKA erukolonel Vallak. Samuti on andmeid, et alampolkovnik Pigilev oli kohtunud Vallakuga ja vastutasuks asüüli eest pakkunud LKA-le oma teeneid. Paraku ei jõudnud me asja kontrollida. 22. märtsil saabus Paldiski grupist raport, milles teatati, et alampolkovnik Pigilev jäi teadmata kadunuks.”
„Kuidas teadmata kadunuks?” lipsas tahtmatu küsimus kindralleitnandi huultelt. Tema jaoks oli see arusaamatu. Organisatsioonis, kus valvati iga su sammu ja astumist, nuhiti pidevalt üksteise järele ja tihti teati sinust rohkem, kui sa ise teadsid, ei saanud keegi jääda teadmata kadunuks.
Kindralleitnant Rametov seisis endiselt akna all ja oli nii süvenenud oma mõtetesse, et märkas alles nüüd vihma üle jäänud olevat. Hatuste ja hallide pilvede vahelt piilus korraks isegi päike välja, kuid selgust probleemidesse see ei toonud. Vassili Aleksejevitš avas toimiku vajamineva lehe kohalt ja luges teksti, mida ta niigi peast teadis. Pigilev, Anatoli Mitrofanovitš sündis 1953. aastal Brjanskis, kus 1970. aastal ka keskkooli lõpetas. Siis suundus mees Poltaava suurtükiväekooli, pärast seda määrati nooremleitnant teenistusse Saraatovisse. GRU-sse jõudis Pigilev vanemleitnandina ja 1979. aastal. Sirvides toimiku lehti, avanes kindralile mehe karjäär, mis paljus sarnanes tema enda omaga. Rametov peatus leheküljel, kus kirjeldati Pigilevi teenistuskäiku Lemaanias, Kesk-Aafrikas asuvas väikeriigis. Igalt teenistuskohalt saatsid alampolkovnikut ainult kiitused ja teisiti see ei saanudki olla. GRU-s sa lihtsalt pidid ellujäämise nimel küünarnukkidele tuginedes aina ülespoole ronima.
GRU on nagu emake loodus, mõtles kindral pilku paberitelt tõstes ja silus käega üle siilisoengu, pidev olelusvõitlus, kus kaastundel puudub koht. Luures ei eksisteerinud sõna sõprus, olid kasulikud ja kasutud inimesed, kelle vahel tuli osata valida, kui tahtsid püsima jääda. Lapates Pigilevi igati soliidset teenistuskirja, jäi kindralile silma, et alampolkovnik viibis Lemaanias pikka aega, alates 1982. aastast kuni 1990. aastani. Selleks ajaks olid NSV Liidu „spetsialistid” sellelt maalt ammu lahkunud ning suurem osa GRU residentuuristki teistesse riikidesse laiali jagatud. Alampolkovnik keeleoskaja mehena saadeti aga millegipärast Eestisse, mis tol ajal kandis veel liiduvabariigi tiitlit. Teatud mõttes võrdus see pagendusega ja kõrvalt vaadates tundus kvalifitseeritud kaadri raiskamisena. Pikemas perspektiivis poleks Pigilevist siin mingit kasu olnud, eesti keelest ei teadnud mees mõhkugi. Pidev kiituste rida ja selline põhjendamatu pagendus, need olid loogiliselt võttes teineteisega täiesti vastuolus. Mõtlikult lappas kindral lehti, nagu lootes oma segastele küsimustele vastuseid leida, kuid dokumendid vaikisid. Mees lõi kaaned plaksuga kinni ja viskas toimiku