Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd

mehe maine ei olnud peadirektorile saladuseks, kuid mitte mingil juhul ei saanud lubada, et agentuuri juhtkonna hulgas oleksid maad võtnud vabad käitumismallid. Kindral vaikis ja peadirektor vaikis. Mehed uurisid teineteist.

      „Härra Thamerick, ärge unustage, et kuulute koos sõrgade ja sarvedega Luure Keskagentuurile, seega USA valitsusele. Teie käitumist Hudsoni jõe kaldal võib aga käsitleda kui hooletut ümberkäimist riigi varaga.” Kusagil hallide silmade sügavuses vilksatas naerusäde.

      Ka brigaadikindral Thamerick oli James Woolseyst üht-teist kuulnud ja see sundis eakaaslasesse respektiga suhtuma. Oklahomas sündinud meest, advokaadifirma „Shea & Gardner” osanikku teati Ühendriikides juba ammu kui rahvusvaheliste juriidiliste suhete tunnustatud spetsialisti. Pikka aega oli ta töötanud mitmete USA suurte ülemere korporatsioonide juriidilise nõustajana ning endale nime teinud osavõtuga paljudest rahvusvahelistest läbirääkimistest. Juba 38-aastasena võttis ta juriidilise nõuandjana osa 1969.–1970. aasta USA–NSV Liidu strateegilise ründerelvastuse vähendamise läbirääkimistest Helsingis ja Viinis (niinimetatud SALT-1). 1983.–1986. aasta START-läbirääkimistel Genfis juhtis mees juba USA delegatsiooni.

      Krapsakalt tõusis Woolsey toolist ja Thamerick märkas, et Ameerika Ühendriikide lipu taustal, mis peadirektori selja taga seinal rippus, ei tundunud mees sugugi nii pika ja jõulisena, kui tema esinemistest oleks võinud arvata. Korralik sinist triipu kallis ülikond, hele triiksärk ja sinna juurde maitsekalt valitud lips andsid tunnistust edukast advokaadist, kes oma kalleid riideid kandis veidi lohaka iseenesestmõistetavusega. Peadirektor oli pintsaku lahti nööpinud ning parema käe püksitasku torganud. Asetanud kuldraamides prillid teravale ninaotsale, toetas ta vasaku käe toolikorjule ja uuris teraselt operatiivosakonna ülema asetäitjat teisel pool lauda.

      „Miks te midagi ei räägi, härra kindral?” küsis ta

      „Aga mida on mul öelda, söör, kõik on õige, söör,” vastas Thamerick õlgu kehitades. Ta jälgis peadirektorit, kes nagu tüüpiline kohtus esinev advokaat, üks käsi taskus, teisega žeste tehes, jalutas üle kabineti president Bill Clintoni pildi alla. Kogu tema olekust oli näha, et see mees on harjunud olema sündmuste ja tegude keskpunktis, „polgulipu” staatus teda ei rahulda.

      „Söör, söör,” pobises peadirektor, jäädes seisma presidendi pildi ette. Bill Clinton naeratas oma kavalat naeratust. Selles mehes oli rohkem peidus kui tavalises pillimehes, mõtles Woolsey, kellele millegipärast ebakohaselt meenus järsku presidendi saksofonistikuulsus. „Mind, härra Thamerick, ei ole sööritada vaja, oleme ühevanused.” Mees pöördus kindralit vaatama.

      „Just nii… söör,” lausus Thomas ja parandas end: „Härra Woolsey.”

      „James, öelge mulle James, Thomas. Me oleme omavahel,” lausus peadirektor ning suunas külalise käeviipega kabineti teises nurgas asetsevale mustast nahast diivanile.

      Ettearvamatu nagu suurem osa advokaate, mõtles Thomas istet võttes.

      „Ma olen siin firmas uus mees,” Woolsey tegi käega kujutletava ringi ning võttis istet nahktugitoolis kindrali vastas, „kuid ma pole eluaeg advokaat olnud.” Thamerick noogutas soostuvalt. Peadirektor patsutas tooli käetoele: „1968–1970, kui siin toolis istus Richard McGarrah Helmes, teenisin mina kapteni auastmes kaitseministeeriumis sõjaväeluure analüütikuna.” Pidades väikese pausi, tõstis ta silmad vestluspartnerile ja jätkas: „Mäletan Vietnami ajast mõningaid operatsioone nagu „Search Play”, „The Triangle”, „Five Arrows”. Kõigis operatsioonides figureeris kapten Thamericki nimi ja ikka ülivõrdeis.” Tähelepanelikult uuris mees partnerit. „Ja mis siis nüüd, Thomas, nagu kanapojuke, lasete end peaaegu et koduukse ees mingitel püstolikangelastel maha koksata?” Nüüd välkusid Jamesi prillid irooniliselt.