Vanem mees kehitas õlgu ja asetas käed koos jalutuskepiga seljale.
„Teate, härra Vallak, ma olen Eestis ka varem olnud,” pöördus noorem mees prilliklaaside välkudes vanema härrasmehe poole. „Ja iga kord tunnetan ma teie geoloogilisest ja informatiivsest asendist tulenevat omapära, kui soovite, eelist ükskõik millise teise paiga ees endises NSV Liidus. Eesti on alati olnud ja kindlasti jääb ka edaspidi avatuks maailmale ning kõigele uuele, progressiivsele.”
„Seda on ju muidugi meeldiv kuulda…” venitas Vallak kahtlevalt ja võttis suuna pargi sügavusse suunduvale jalgteele.
„Ei, ei, ärge mõistke mind valesti, härra Vallak,” tõttas professor Lenski valet muljet parandama. Ta tõmbas käed taskust ja ühinedes jalutajaga jätkas: „Mul ei ole vajadust ega soovigi teid moosida, lihtsalt ma mainisin fakti, mida ka teised vene intelligendid on varem tunnistanud.”
Eduard Vallak ei vastanud, vaid kõndis, pea norus. Ta püüdis mõista, kellega on professor Lenski näol tegemist, milleks oli mees taotlenud kohtumist Eesti peaministri esindajaga. Veidi aega jalutas paar vaikides. Raagus puuokstelt tilkus rõskust ning tuul kihutas hatuseks kistud vihmapilvi üle halli taeva. Enne kohtumist professoriga oli Eduard Vallak teinud tubli kodutöö, uurinud vene teadlase tausta paljudest allikatest. Arvamusi oli seinast seina – skisofreenikust pseudoteadlasest kuni rahvusvaheliselt tunnustatud bioenergeetika geeniuseni välja. Mine võta kinni, mis siin õige, mis vale oli. Vallak teadis, et juba mõned aastad tagasi oli USA Luure Keskagentuur professori vastu kõrgendatud huvi ilmutanud ning polnud see huvi ka praeguseks kuhugi kadunud.
„Vaadake, härra Vallak, ma olen selle asja sees aastaid olnud. Ma tean, millega on tegu,” lausus Lenski. Mehed peatusid ja istusid pingile tiigi kaldal vana kastani all. Taevast pudenesid üksikud vihmapiisad, mis joonistasid mosaiiki hallil veepeeglil. Vaadates mõtlikuna piiskade tantsu, jätkas professor:
„Juba kahekümne kolme aastasena andsin endale lubaduse leida igaühe tarbeks tee vahetu teadmise ja transtsendentaalse teadvuseni.” Nähes Vallakut öeldu peale oma suurt nina kirtsutamas, parandas teadlane ennast:
„Transtsendentaalne teadvus on kogemuse piire ületav tunnetamatu reaalsuse teadvus.” Mees naeratas vabandavalt ja jätkas:
„Juba minu vana ja teenekas õpetaja professor Leonid Gubnitski hoiatas mind – Vassili, hävitage kiiresti oma kolmepolaarsed magnetid ning ärge rääkige kellelegi paljupolaarsuse eksperimentaalsest osast. Vastasel juhul saab teist ühiskonna kurjade ja primitiivsete jõudude huviobjekt koos kõigest sellest lähtuvate kannatustega, ja tal oli jumalast õigus.”
„Hea küll, härra Lenski,” katkestas vanem mees pisut läbematult professori jutu ja toetas kahe käega jalutuskepi hõbedasele nupule, „kas te ei võiks seda asja pisut arusaadavamalt ja lihtsamalt seletada.”
„Olgu, ma püüan.” Vassili Lenski võttis ettevaatlikult prillid eest ning peitis mantli taskusse. Hajameelselt, lühinägelikke silmi vidutades, kogus mees mõtteid ja jätkas:
„Vaadake, härra Vallak, juba idamaade refleksoteraapiast teame, et igal inimesel on kaksteist bioenergeetilist meridiaani. Igaüks neist kaheteistkümnest on ööpäeva jooksul kaks tundi juhtivas rollis, mis läheb järjestikku ühelt meridiaanilt teisele üle ja kogu süsteem töötab tüüpilisel kahepolaarsuse põhimõttel – juhtiv ja alluv.”
Professor vakatas hetkeks, lastes vanemal mehel öelduga harjuda, ja jätkas taas:
„Mingi tõsise katastroofi puhul toimub ellujäämiseks inimese sisemuses intensiivne töö ning meridiaanid võivad erandlikult asetuda süsteemi, kus tekivad hoopis uued bioenergeetilised seosed, paljupolaarsed energialiigid, mis võivad anda inimorganismile ekstrasensoorsed ülivõimed. Meridiaanide ümberpolariseerumisega muutub kogu organismi elu. Enamasti ekstrasensitiivide võimed ongi avanenud niisuguses protsessis, kui inimene osutub ootamatult surma piiril olevaks.”
„Te rääkisite ennist siin midagi ühiskonna primitiivsetest ja kurjadest jõududest. Mis on neil asjadel omavahel seost?” päris Vallak ja veeretas mõtlikult jalutuskeppi nahkkinnastes näppude vahel.
„Kulla härra, seos on kõige otsesem,” kiirustas teadlane vastama ja nuuskas solvunult nina punaseruudulisse taskurätikusse. „Kuidas te siis ei mõista, mu jumal, see on ju nii ilmne,” jätkas ta rätikut kokku voltides. „Paljupolaarsuse avastamise ja rakendamisega vananevad kõik praegused energiavormid ja nende muundused. Samuti vananeb moraalselt kogu olemasolev relvastus.”
„Kas ka tuuma- ja laserrelvastus?” päris Vallak ja pöördus nüüd tähelepanelikult teadlast uurima.
„Tuumarelv, tuumarelv…” kordas Lenski põlglikult, harutas taskust ettevaatlikult prillid välja, asetas need ninale ja uuris partnerit irooniliselt läbi klaaside. „Tuumarelv on lapselelu. See on paradoksaalne relv, mille kasutamine toob kaasa iseenda kahjustamise. Tuumarelva kasutamine on samaväärne enesetapuga.” Köhatades rusikasse, jätkas mees kätega ägedalt žestikuleerides: „Bioenergeetika puhul on asi sootuks teine. Paljupolaarset energeetikat kasutades, iseennast arendades ja täiendades võib allutada ja kasutada teisi inimesi, mis iseenesest on palju ohtlikum kui mingi pommikese plahvatamine. Kas kujutate seda ette?”
„Noh, see on küll mingi fantastika, pigem Stanisław Lemi või Isaac Asimovi repertuaarist,” lausus Vallak tülpinult ja viskas loiult käega. Ta oli tüdinenud selle vene veidriku kuulamisest, kuid otsekorraldus Eesti noorelt peaministrilt sundis teda paigale jääma.
„Eks omal ajal olid telefon ja televiisor sama arusaamatud ja fantastilised asjad,” muigas Vassili Lenski, tal ei jäänud märkamata vanema mehe suhtumine. „Kui te, härra Vallak, olete tõepoolest kursis foorumi materjalidega, siis peaksite ju teadma, mida seal räägiti paljupolaarsuse kasutamisest.”
Eduard Vallak ei vastanud kohe. Mõtteid kogudes vaatas ta enda ette.
„Muidugi olen ma kursis,” mühatas ta lõpuks ning mehe käes vilksatas valge taskurätik, millega pühiti higiseks kippuvaid kuldraamis prille. „Tavainimesena võtan ma seda kui järjekordset ilusat muinasjuttu võrdsusest, vendlusest, muretust elust ja paremast tulevikust.” Mees peitis taskurätiku põue, tema hallide silmade pilk peatus vestluspartneril, kui ta jätkas: „Kui jutt läks juba sellele foorumile, siis ei saa salata, et NSV Liidu luureteenistused tundsid elavat huvi selle vastu.”
„Ah olete kursis,” kihistas professor Lenski kavalalt naerda otsekui vallatust teinud laps, kuid tema pilk prillide taga oli testiv. „Peale NSV Liidu olid kohal ka USA, Inglismaa, Saksamaa ja Rootsi luureteenistused, mida ma tol ajal küll ei teadnud.” Hajevil pilgul vaatas teadlane kaugusse ja jätkas: „Ja on, mille vastu huvi tunda, ma ütlen teile, on.” Uuesti pöördus ta partneri poole: „Maailma juhtivad riigid salastasid sellesuunalised uuringud juba 1982.–1983. aastal.”
„Kui see kõik on nii tähtis ja väärtuslik, mida te siis Venemaal passite? Usun, et Ameerika Ühendriikides oleks teid ammu kahel käel ja dollarikuhjaga vastu võetud, mida suudab väike ja vaene Eesti pakkuda?”
Tahtmatult oli lause pääsenud Vallaku huultelt. Ta küll kahetses, kuid teha polnud enam midagi, sõna pole lind, sabast ei haara.
Professor seiras partnerit teraselt ja lausus:
„Ma palusin kokkusaamist Eesti peaministri esindajaga, aga näen, et olen järjekordselt sattunud USA eestkõnelejale.” Tema hääles kõlas nördimus ja kibestumine. „Mulle on pakutud ja rohkem kui üks kord emigreerumisvõimalust USA-sse, lubatud dollareid, marku ja naelu, kuid kusagil ei ole ma kohanud siirast ennastohverdavat huvi muuta inimühiskonda paremaks.” Lenski vakatas hetkeks. Vallak märkas, et sõnad maailma parandamisest, mida me kõik oleme harjunud võtma teatud irooniaga, kõlasid professori suust tõepoolest kirglike ja siiratena. Mees uskus, mida rääkis. „Kas te siis ei mõista, et paljupolaarsuse rakendamiseks peab tekkima uut moodi mõtlev inimene, kelle puhul rahal ega muul materiaalsel ei ole enam sisulist väärtust. Jutt käib inimese olemuse sügavaimast