Seejärel kolleegiumi liikmed lahkusid.
Kirilenko ütles Semitšastnõile:
„Kirjuta nüüd šifreeritud teade kõigile meie luure residentidele.”
Semitšastnõi vaidles vastu:
„Miks ma pean neile teatama oma matustest? Las seda teeb uus esimees.”
„Ta ei tea veel, kuidas seda teha.”
„Ta teab kõike! Ja on olemas ka sekretariaat, on abid. Miks ta peaks ise istuma ja joonistama? Andku vaid käsk. Šifreeritud teateid ei tule saata mitte ainult residentidele, vaid ka oblastite julgeolekuvalitsuste juhtidele. Et see on ameti üle andnud ja too on vastu võtnud.”
Siis aga tuli Semitšastnõil pähe üks mõte:
„Aga mida te siin üldse käratsete, kui veel pole olemas Ülemnõukogu Presiidiumi otsust? Mind määrati ametisse selle otsusega ja sellega tuleb mind ka vabastada. Ka Andropovi jaoks on selline otsus vajalik.”
Teda rahustati, et see otsus saabub kohe.
„Kuidas see saab kohe tulla, kui kõik presiidiumi liikmed on oma liiduvabariikidesse sõitnud?”
Ja ometi, juba kahekümne minuti pärast ilmus käsundusohvitser ja teatas, et kuller on saabunud.
„Las tuleb sisse.”
Toodi ümbrik otsusega.
Andropov ei küsinud Semitšastnõilt mitte midagi, palus ainult anda endale võtmed – ja kõik. Kirilenko tahtis kohe pärast kolleegiumi koosoleku lõppu Semitšastnõi minema saata – võid lahkuda.
Semitšastnõi oli nördinud:
„Lubage, kuid mul on vaja veel paberid ja isiklikud asjad kokku panna.”
Semitšastnõi lahkus Lubjankalt kella nelja paiku hommikul, kui oli koju saatnud karbid oma raamatutega, mittevajalikud paberid ära põletanud ja vajalikud paberid sekretariaati toimetanud.
Hiljem sai Kirilenko pragada selle eest, et ta nii heasoovlikult suhtus endisesse KGB esimehesse, jättis ta KGB hoonesse üksinda ega võtnud kohe ära tema seifis olnud pabereid.
Semitšastnõi ütles mulle:
„Nad ootasid ilmselt, et mul on seal riigipöörde plaan.”
Seda juhtumit ei suutnud Vladimir Semitšastnõi elu lõpuni unustada.
Järgmisel päeval sõitis Andropov keskkomiteesse, et jätta hüvasti oma osakonna kollektiiviga. Georgi Arbatov meenutas naerdes, et Andropov oli rääkinud, kuidas ta kohe pärast poliitbüroo otsust viidi sellesse majja Lubjankal, millest ta varem oli alati püüdnud mööduda vähemalt kolme kvartali kauguselt, kuidas ta lõpuks oli jäänud üksinda oma uude kabinetti ja mõelnud sellele, mis kõik selle maja seinte vahel varem oli toimunud ning kuidas tal harjumatusest kõhe oli hakanud.
Kuid ta harjus selle majaga ruttu.
Milleks Brežnevil teda vaja oli
Andropov jäi Lubjankale viieteistkümneks aastaks – kuni 1982. aastani, püstitades Lubjanka peremeeste seas absoluutse rekordi. Ja KGBst liikus ta ülespoole. Enne teda oli see õnnestunud vaid Berial ja Šelepinil.
Juba kuu aja pärast valiti Andropov keskkomitee pleenumil poliitbüroo liikmekandidaadiks. Pärast Lavrenti Beriat ja Semjon Ignatjevit oli ta ainus julgeolekuülemus, kes parteis nii kõrgele positsioonile jõudis.
See kõik oli Brežnevi kingitus talle: kompensatsiooniks, et ta võttis vastu ameti, mida ta ju eriti ei soovinud, ja ühtlasi avanss tuleviku puhuks.
Leonid Brežnev ütles sel pleenumil:
„Me teeme seda selleks, et veelgi tõsta julgeolekukomitee kui väga kõrge poliitilise organi osatähtsust.”
Partei kõrgeimasse juhtorganisse valimine võimaldas Andropovil pidevalt osaleda poliitbüroo istungitel, Semitšastnõil seda võimalust ei olnud.
Välisministri asetäitja Semjonov kirjutas oma päevaraamatus:
„Avaldati teadaanne, et J. V. Andropov on määratud julgeolekukomitee esimeheks. Seda väga tähtsat otsust kommenteeritakse poliitilistes ringkondades elavalt. Võib öelda, et pärast Menžinski määramist polegi partei pannud sellesse ametisse nii väärilist inimest.
J. A. on üdini parteilane, elav, mõtlev, energiline, kuigi kahjuks haige. ilmselge vastand oma eelkäijale, kes tegelikult ei tõusnudki komsomolitöötaja tasandist kõrgemale.
Kahju muidugi, et keskkomitee osakond jäi ilma sellisest juhist. Meil olid temaga väga head suhted, kõik küsimused lahenesid kergelt ja kiiresti. Seda mõjutas ka tema isiklik huvi teooria vastu, mis sellisel puhul on vägagi tähtis…”
Andropovist sai Brežnevi ustav võitluskaaslane, kes ei lubanud endale iialgi kahelda selles, et just Leonid Iljitš peab juhtima parteid ja riiki.
Endine NLKP Keskkomitee poliitbüroo liige Vadim Medvedjev kirjutas, et Andropov teenis Brežnevit tões ja vaimus. Ta tõrjus tagasi igasugused katsed – ka Kossõgini omad – otsustada midagi ise.
Pärast Hruštšovi jagati võim näiliselt kolme mehe vahel: Brežnev juhtis parteid, Kossõgin valitsust ja Podgornõi ülemnõukogu. Need kolm meest üksteist eriti ei sallinud. Brežnev oli siiski vastastest tugevam. Esmalt sai ta lahti Podgornõist. Tõsi, ta ei riskinud tükk aega kõrvaldada Kossõginit, kellel oli riigis küllaltki suur autoriteet, ent lõpuks vahetas ta ka Kossõgini oma Dnepropetrovskist pärit sõbra Nikolai Tihhonovi vastu välja.
Brežnev kõrvaldas pikapeale kõik need, kes polnud tema meelest küllalt lojaalsed ja kes võisid ehk pretendeerida juhi rollile. Ta vabanes Ukraina kompartei esimesest sekretärist Pjotr Šelestist, Vene NFSV valitsusjuhist Gennadi Voronovist ja ka Ministrite Nõukogu esimehe esimesest asetäitjast Dmitri Poljanskist.
Kõikides diskussioonides oli Andropov alati peasekretäri poolel ja jälgis, et ka kõik teised oleksid Brežnevile lojaalsed.
Viktor Grišin, kes sel ajal oli poliitbüroo liige ja partei Moskva oblastikomitee esimene sekretär, on meenutanud:
„Andropov suhtus kahtlustavalt kõigisse ja kõigesse. Eriti vaenulik oli tema hoiak nende suhtes, keda ka Brežnev ei sallinud…”
Seejuures tallas Andropov meelsasti jalge alla neid, kelle ees ta alles hiljuti oli värisenud. 1970. aasta 25. detsembril pöördus ta keskkomitee poole kirjaga:
„Viimasel ajal on N. S. Hruštšovi aadressil saabunud arvukalt kirju kapitalistlike riikide eraisikutelt.
Suur osa neist on uusaasta ja jõulude puhul saadetud tervitused. Mõnedes on ka religioosse sisuga väljaütlemisi, milles Hruštšovi võrreldakse piibli „kangelastega”.
Kirjade autorid pöörduvad N. S. Hruštšovi kui rahu eest ja antisemitismi vastu võitleja poole ja avaldavad kaastunnet seoses tema haigusega…
Arvestades, et see kirjavahetus on tendentsliku iseloomuga ja võib olla inspireeritud välismaiste õõnestuskeskuste poolt, peame otstarbekaks piirata selliste kirjade sattumist N. S. Hruštšovi kätte.”
Selles Andropovi kirjas on midagi õige väiklast ja alatut. Andropov teadis suurepäraselt, et siin polnud tegemist mingi vaenuliku aktsiooniga. Kogu maailmast kirjutati Hruštšovile lihtsalt inimlike tunnete mõjul, soovides siiralt öelda midagi head elatanud inimesele, kes oli pensionile saadetud. Andropov aga ei jätnud kasutamata võimalust endisele juhile ebameeldivusi valmistada. Aga kunagi oli aeg, mil Andropov neljasilmavestluses, kui keegi ta keelt ei kammitsenud, ütles ühele oma kolleegile Hruštšovi kohta vaimustusega:
„Tema on tõeline kommunist – suure algustähega!”
Grišin kirjutas Andropovi kohta veel:
„Ta käitus tagasihoidlikult, oli seltsimeeste vastu tähelepanelik, kuigi