Kuid Nagy’i vastased eesotsas Rákosiga olid tugevamad. Peamiselt seetõttu, et Moskvas olid vahepeal toimunud tähtsad muutused. 1955. aasta veebruaris oli Hruštšov kõrvaldanud valitsusjuhi ametist Malenkovi, näidates sellega, et parteiaparaat on valitsusest tugevam. Samuti toimis Ungaris ka Mátyás Rákosi.
1955. aasta kevadel vabastatigi Nagy kui „parempoolse kallaku esindaja” kõikidest ametitest, arvati välja partei keskkomitee ja poliitbüroo koosseisust. Nagy ei andnud alla, jätkas oma seisukohtade kaitsmist ja kohtus oma mõttekaaslastega. Seepeale süüdistati teda fraktsioonilisuses ja heideti 1955. aasta detsembris parteist välja.
Kuid tema jõupingutuste tulemusena oli Ungaris selleks ajaks hirmuõhkkond juba kadunud. Tunda andis ka Moskvas toimunud NLKP 20. kongressi mõju. Ungarlased nõudsid samasugust minevikust lahtiütlemist, nagu oli algatanud Hruštšov, kui ta esines kongressil oma kuulsa Stalinit paljastava kõnega.
Nõukogude saatkonna töötajad teatasid Moskvasse: „Koosolekutel rõhutavad esinejad, et Ungari Töölispartei Keskkomitees ei räägita isikukultuse tagajärgedest Ungaris nii julgelt ja avalikult, nagu seda tehakse Nõukogude Liidus, kuigi samasuguseid vigu on tehtud ka Ungaris. Suuremat osa sellistest vigadest seostavad esinejad seltsimees Rákosi nimega.”
Inimesed hakkasid kartmatult arutlema riigis valitseva olukorra üle, püüdes end puhastada traagilisest minevikust. Töötava Noorsoo Liidu raames tekkis üliõpilaste diskussiooniklubi, mis algselt oli mõeldud noorte poliitilise harimise organisatsioonina.5
Klubi sai nime „Petöfi ring” – 1848. aasta revolutsioonis aktiivselt osalenud luuletaja ja revolutsioonilise demokraadi nime järgi. Selles klubis toimunud diskussioonid kõige teravamatel ja erutavamatel teemadel pälvisid üldrahvalikku tähelepanu, klubisse kogunes tuhandeid inimesi. Tulid inimesed, kes unistasid tõelise marksismi taastamisest – ilma stalinistlike kõrvalekalleteta.
1956. aasta 27. juuni õhtul, kui Ohvitseride majas toimus „Petöfi ringi” järjekordne diskussioon, oli kohal üle 6000 inimese. Osalejad nõudsid, et Imre Nagy võetaks tagasi parteisse ja selle poliitbüroosse. Saalitäis rahvast tõusis seepeale püsti ja aplodeeris tormiliselt.
Nõukogude Liidu saatkonnas aga muututi murelikuks. Juri Andropovile ja tema alluvatele ei meeldinud, et Ungari partei keskajaleht nimetas „Petöfi ringi” „tõelise marksismi lipukandjaks”.
Ungari sündmuste tipphetkel tärkas Moskvas idee vahetada välja suursaadik Budapestis, saata sinna mõni tähtsam tegelane. Valik langes Pjotr Abrassimovile. Ta kutsuti ootamatult Moskvasse. Kell üheksa hommikul oli ta Hruštšovi vastuvõturuumi eestoas.
Elu lõpupoole kirjeldas Abrossimov toimunut nii:
„Mulle tuli vastu naeratav Nikita Sergejevitš Hruštšov. Ta palus mul istuda ja hakkas kiiresti seletama, et eelmisel päeval oli poliitbüroo otsustanud nimetada mind Nõukogude Liidu suursaadikuks Ungarisse senise saadiku Juri Andropovi asemele. See otsus oli mulle nii ootamatu, et ma üritasin otsekohe keelduda…”
Hruštšov ei kuulanud vastuväiteid, vaid haaras telefoni ja helistas välisminister Molotovile:
„Tere, Vjatšeslav. Nagu me kokku leppisime, Abrossimov on nüüd minu juures. Ma tegin meie otsuse talle teatavaks. Millal ta sinu juurde peab tulema? Kohe praegu? Hästi, ma saadan ta sinu juurde.”
Seejärel ütles ta Abrossimovile:
„Sõitke välisministeeriumisse Molotovi juurde. Ministeeriumis teid oodatakse ja juhatatakse tema juurde.”
Ministri kabinetis üritas Abrossimov taas saadikuametist keelduda.
Molotov tõusis püsti ja hakkas ärritunult rääkima:
„Teie ainuke õigustus on see, et me otsustasime nii ootamatult. Kuid ilmneb, et teie olete alles üsna roheline kommunist, kui te lubate endale rääkida sellist juttu keskkomitees ja siin, minu juures. Mõelge hästi järele, millise ameti on partei teile usaldanud. Ja homme hommikul tulge uuesti minu juurde. Siis on siin kohal ka seltsimehed, kes teid ülesannetest konkreetselt informeerivad, aga nüüd võite minna…”
Öö jooksul jõudis Abrossimov uue ametissemääramisega harjuda ja kavatses hommikul välisministeeriumisse minna. Kuid siis helistas talle võõrastemajja Hruštšovi esimene abi Grigori Šuiski:
„Hakake meie poole tulema, auto on teile juba järele saadetud.”
Abrossimov ei pidanud nüüd enam eesruumis ootama, Hruštšov võttis ta kohe vastu. Ta ei rääkinud enam sõnagi Ungarist, vaid küsitles põhjalikult Valgevene kohta. Soovinud Abrossimovile kõike head, jättis Hruštšov temaga hüvasti.
Imestunud Abrossimov läks eesruumis Šuiski juurde, keda ta juba sõja ajast hästi tundis, ja küsis:
„Mis juhtus? Eile käidi mulle Ungari asjus nii ägedalt peale, täna aga ei lausunud Nikita Sergejevitš Ungarist sõnagi?”
Šuiski selgitas, et eile pärastlõunal oli saabunud telegramm Rákosilt. Ungari juht oli palunud Andropovit esialgu mitte välja vahetada, sest too olevat Budapestis väga vajalik. Keskkomitee presiidium oli otsustanud Rákosi palvele vastu tulla.
„Nii et ära sa selle asja pärast enam muretse.” lõpetas Šuiski.
Mälestustes kirjutas Abrossimov:
„1956. aasta oktoobris algasid Ungaris üldteada sündmused, ja need mu tuttavad, kes teadsid, et juunis taheti mind sinna saadikuks määrata, ütlesid nüüd: „Sa oled õnnesärgis sündinud.””
Muide, võib-olla Abrossimov sisimas ka kadestas Andropovit, kelle tõus tippu sai alguse just Ungarist…
Imre Nagy’i elukäik
Vaimne käärimine Ungari ühiskonnas langes ajaliselt kokku massiliste rahutustega Poolas. Järgmisel päeval pärast Budapestis toimunud tormilist diskussiooni ajas Poola valitsus Poznanis relvi kasutades laiali tööliste demonstratsiooni (hukkus seitsekümmend kolm inimest).
Sel päeval Budapestis viibinud Albaania juht Enver Hoxha soovitas Rákosil järgida poolakate eeskuju ja kontrrevolutsionäärid lihtsalt maha lasta. Kuid Rákosi ei saanud seda väärt ettepanekut kasutada. Ungari juhtkonnas puudus ühtsus. Juulis toimunud partei keskkomitee pleenumil vabastati Rákosi esimese sekretäri ametist.
12. juulil 1956. aastal andis Hruštšov NLKP Keskkomitee pleenumil korralduse saata Ungarisse Mikojan – vaatama, mis seal toimub. Anastass Ivanovitš sõitis Ungarisse mitteametlikult, väidetavalt Balatoni järve äärde puhkama. Nõukogude Liidu valitsusjuhi esimene asetäitja jäi Ungarisse kuni 21.juulini. Teadaanne selle kohta, et ta Ungaris viibis, avaldati alles pärast tema ärasõitu.
Anastass Mikojan mõistis, et Rákosit pole võimalik päästa. Ta soovitas seada partei etteotsa Ministrite Nõukogu esimees András Hegedüs. Kuid teda peeti liiga nooreks. Valik tuli teha ungari veterankommunisti Ernö Gerö ja János Kádári vahel.
Keskkomitee sekretär Gerö arreteeriti Ungaris juba 1922. aastal ja mõisteti 15 aastaks vangi. Kuid kahe aasta pärast sai ta Nõukogude valitsuse abiga vanglast välja. Alates 1930. aastast töötas ta Kominternis ja võttis osa ka Hispaania kodusõjast.
Moskvas teati teda hästi ja valik langeski kuivavõitu ja isegi Ungari parteiaparaadis täiesti ebapopulaarse Ernö Gerö kasuks.
Suursaadik Andropov toetas viimse hetkeni Rákosit ja jälgis rahulolematult, kuidas suurde poliitikasse naaseb endine represseeritu János Kádár. Andropov pidas tema poliitbüroosse toomist „tõsiseks järeleandmiseks parempoolsetele ja demagoogilistele elementidele”.
János Kádár oli alates 1945. aastast olnud Ungari kommunistliku partei poliitbüroo liige. Kui kommunistid liitusid sotsiaaldemokraatidega ja moodustasid Ungari Töörahvapartei, sai temast peasekretäri asetäitja.
Ühtlasi oli Kádár ka siseminister (kuni 1950. aasta lõpuni). Esialgu osales ta poliitiliste kohtuprotsesside korraldamises,