Õppejõud Ülo Haldna oli kuri. Teda pahandas, et „tänapäevaga ei sidunud üritust mitte midagi”. Tudengid ei olnud tuletanud hea sõnaga meelde valitsevat parteid ega seltsimees Brežnevit. Lenini mälestuseks ei olnud loetud luuletusi ega suure juhi tsitaate. Haldnale käis närvidele, et õhtu oli olnud täiesti „kommunismivaba”. Talle ei mahtunud pähe, kuidas sai keegi korraldada ürituse, kus ideoloogiline ajupesu jäi hoopis ära.
„Oli palju kila-kola, mida vürtsitati korporatsiooniaegsete etteastetega,” prahvatas Haldna. Õppejõud oli esmakursuslaste juhendajana olnud ka ise rebase rollis, kuna soovis üliõpilasmütsi. Temale olid ürituse korraldajad esitanud kõige rängemaid (mängu)süüdistusi, hullemaid kui vastsetele üliõpilastele.
„Korporatsiooni kommetest oli veel mittejoodava soga andmine juua ja mittesöödava plöga andmine süüa. Diskot alustati noorte fašistlike löömakommete tutvustamisega. Seda lasti järele teha ka esmakursuslastel. Mis oleks 1950. aastatel juhtunud, kui selliseid õhtuid oleks toimunud? Siis oleks toimunud üks suur pauk,” rääkis Haldna.
Aasta varem oli Haldna kohtunud „valgete Eesti tagurlastega välismaal”. „Nende vaated annavad skaala ühe otsa. Vaadeldava õhtu võib paigutada selle skaala keskele. Eesti pagulastel ei peaks olema selle õhtu kohta pretensioone,” oli ta nördinud.
Kuulajad olid süüdistustest jahmunud. Ei tulnud just iga päev ette, et mõni õppejõud tudengeid või kolleege fašistideks oleks sõimanud. See oli ennekuulmatu. Ja veel sellises kontekstis: üliõpilased olid korraldanult lihtsalt ühe peo.
Kui keemikud olid end kogunud, söandas õppejõud Jüri Kukk pärida, kas termin „rebane” on ikka Haldnale meelepärane. Haldnale ei meeldinud ka see. „Soovitatud seda terminit ei ole. Kui see termin legaliseerida, peaks selle vabastama vanast sisust,” arvas ta. Viktor Palm ei saanud samuti rahu ja päris end soojaks rääkinud Haldnalt, kas süüdistusi esitati ka vahetult pärast rebaste pidu või kriiskab Haldna alles käimasoleval koosolekul.
Alles nüüd sai sõna ürituse korraldanud komsomolibüroo ideoloog Urmas Past. Noormees oli vihane. Sellist reaktsiooni ei oleks ta vanalt õppejõult ealeski oodanud. Ta oli nördinud, et Haldna oli teda otsesõnu fašistliku ürituse korraldamises süüdistanud. „See oli repliik,” rahustas õppejõud tudengit.
Past aga ei jätnud jonni. Klaarimist vajas küsimus, miks rebaste õhtul ei olnud esmakursuslaste show-programmi ning mängiti vaid maailma muusikaedetabelite tippe kroonivat punkrokki.
Haldna ei taltunud. Ta väitis järjekindlalt, et esmakursuslaste show oli ära jäetud, kuna tudengihakatised olid solvunud komsomolibüroo korraldatud „fašistliku” ürituse peale. Tema arvates olid 17–18aastased noored juba ideoloogiliselt sedavõrd küpsed (loe: pestud ajudega), et loobusid protestiks rebaste õhtul esinemisest.
Koosoleku juhataja Jüri Tamm tutvustas seepeale pärast pidu esmakursuslastele korraldatud ankeetküsitluse tulemust. Üldmulje jäi kirju. Ühtlasi ilmnes ka proosaline põhjus, miks rebased oma programmi ette ei olnud kandnud. „Esimesel kursusel oli kavas programm, aga nende üks esineja sõitis ära ja programmi ei saadud kokku,” selgitas Tamm.
Komsomolibüroo seni vaikinud sekretär Ansip, kes oli piduõhtu kava eelnevalt parteibüroos kinnitanud, ütles, et solvumisega ei olnud programmi ärajäämine kuidagi seotud.
Triangel lõppes sellega, et Haldna kaebus mõisteti hukka. Õppejõud Kukk ja Palm ei saanud aru, miks oli ühe peol osalenud õppejõu kaebuse peale vaja kokku kutsuda parteibüroo laiendatud koosolek. Nende meelest oli tegemist naljaõhtuga, millest midagi poliitilist või provokatiivset otsida oli ilmne ülepakkumine.
Palm mainis ühtlasi ka põhjust, miks Haldnale võis rebaste õhtu hammaste vahele jääda. „Viis minutit enne lahkumist oli Haldnaga juttu komplikatsioonidest tema kateedris,” meenutas Palm. Sarnaselt Kuke ja Palmiga ei leidnud ka Ansip õhtul toimunus midagi väära. „Ideoloogiline viga seisnes selles, et Haldna alustas järgmisel päeval võitlust korporatsiooni kommetega ja seda sellise suure käraga. Miks on vaja näidata tudengitele, et meie parteiorganisatsioon tegeleb tühja-tähjaga? Üliõpilased muigavad selle peale,” nentis Ansip.
Sõjakalt alanud koosolek lõppes rahumeelselt. Haldna tunnistas end lööduks: „Kahju, et kutsusin esile sellise intsidendi. Vabandan kommunistide ees!”
Kuna midagi pidi pärast paaritunnist sõnasõda otsustatama, vormistati protokolli tõdemus: „Esmakursuslaste õhtu toimus üldiselt vastavalt väljakujunenud traditsioonidele, kuigi esinesid mitmed organisatsioonilised puudused.”
JÕULUD KÄÄRIKUL
Ehkki 1970. aastate teine pool ei olnud mõtte- ega tegevusvabaduse hiilgeaeg, võis üht-teist ikkagi korraldada, peites toimuva ideoloogilise sõnamulina taha. Nii peetigi Ansipi eestvedamisel ülikooli spordibaasis Käärikul seminarlaager.
Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Laager toimus 24. ja 25. detsembril 1977. Kui Tartus ei saanud julgeolekule vahelejäämise hirmus jõuluajal õieti midagi korraldada, siis pisut kõrvalisemas paigas võis end vabamalt tunda.
Keemiaosakonna parteibüroo sekretär Mari-Liis Allsalu ja Aili Pikat kiitsid Kääriku ürituste programmi heaks. Allkiri saadud, tegutses Ansip edasi. Kõik huvilised pidid ettevõtmisest teada saama.
Kui lõbus seltskond 24. detsembril Käärikule jõudis, pakuti neile kõigepealt hommikusööki. Seejärel algas seminariosa, mille käigus said sõna nii Ansip, Indrek Ilomets, Ülo Langel, Jaak Järv kui ka Viktor Kaasik. Mis kellaajal öörahu algas, sellest ajalugu vaikib.
Majandusteaduskonna komsomolibüroo sekretär sotsioloog Juhan Kivirähk märgib muheldes, et Langel ja Ilomets ei olnud küll nii tõsimeelsed tudengid, et oleksid jõuluõhtul ideoloogilisi ettekandeid pidanud: „Nemad olid rohkem mürtsumehed.”
Mart Opmann mäletab hästi Käärikul toimunud komsomolipidusid: „Võib-olla keegi mingisuguse tervitava kõne pidas ja ütles, kuidas päev edasi kulgeb, aga poliitettekandeid küll ei tehtud. Poolest päevast hakati sauna kütma ja napsi võtma.” Ka Opmann on veendunud, et pärast lõunasööki ei pidanud Ansipi peol enam keegi meelsuskõnesid. „Kääriku spordibaas ja rahvusvaheline terrorism pool üheksa jõululaupäeva õhtul… Ei ole võimalik,” muheleb Opmann.
Jurist ja ärimees Viktor Kaasik tunnistab, et seda konkreetset üritust ta ei mäleta, sest selliseid nn seminarlaagreid korraldati sageli. „Üldjuhul oli tegemist lõõgastavate üritustega, mida korraldati regulaarselt Käärikul, Sangaste lossis ja mujalgi. Enam kui tõenäoline on, et ka see seminar oli tegelikult mõeldud peona. Selliseid n-ö närvihaigete väljasõite peeti tihti, kuid klassikalise punapropagandaga oli neil vähe ühist.”
Järgmisel hommikul pidid pidulised juba kaheksa paiku tõusma, sest oodata oli viimast külalist: komsomolikomitee sekretäri Kalle Liivi – juuratudengit, kes programmi järgi pidi rääkima neli tundi „üliõpilaskomsomoli osast ja ülesannetest ülikoolis”.
„Liiv oli mees, kelle kuuldes eestimeelseid laule ei lauldud,” meenutab Opmann. „Kindlasti tuli Kalle jõulu esimese püha hommikul vaatama, kuidas pidu on edenenud, ja pidas ka oma ettekande ära,” on Kivirähk veendunud.
PARTEI RÜPPE
NLKPsse astuda soovija ei tohtinud aastase katseaja jooksul partei liikmekandidaadina millegi ebasündsaga silma paista. Vastupidi, ta pidi olema ideoloogiliselt ebaküpsetele eeskujuks. Ansip oli eeskujulik. Kerkinud keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks, asus ta end staažikate parteilaste ees tõestama. Osakonna parteibüroo pidi märkama tema ponnistusi.
Märtsis 1978 toimus keemiaosakonna parteibüroo järjekordne koosolek. Seal tegi Ansip oma töö kohta põhjaliku ettekande. Noormees sai kõvasti kiita. Ta täitis liikmekandidaadina vastutusrikkaid ühiskondlikke ülesandeid: oli keemiaosakonna komsomolibüroo sekretär, ülikooli komsomolikomitee liige ja õpilasmaleva Tartu regiooni komandör. Parteibüroo leidis, et Ansip tuleb ühiskondlike ülesannetega rahuldavalt toime. Ka noormehe õppeedukus liikmekandidaadina oli väga hea. Parteibüroo