Tehase direktor oli eestlastega isegi niivõrd rahul, et kui välisrühmade malevaaeg Veszprémis otsa sai, andis ta nende auks piduliku õhtusöögi, toonitades eriliselt eestlaste pühendunud töötamist, kuigi päriselt ei olnud eesti noored saanud oma tööoskust tehase kehva organiseerimisvõime tõttu näidatagi. Ansipi aruande järgi öelnud tööstusjuht koguni, et tema alluvuses ei olevat varem nii tublisid tudengeid ametis olnud.
IPITS KÄIS ANSIPIL KÜLAS
Samal ajal, kui Ansip külalislahkust nautis, viibis tema hilisem tööandja ja sõber, tol ajal ülikoolis kehakultuuri õpetanud ja aspirantuuris tudeerinud Neinar Seli EÜE rühma komandörina Prahas.
Esialgu pidi Seli asemel Tšehhoslovakkiasse sõitma nüüdseks manalateed läinud, aga omal ajal aastaid ülikoolis töötanud kehakultuuriõppejõud Madis Alev, kuid veebruaris kriipsutati tema nimi maha ja asendati Seliga. Rühm oli kümneliikmeline: neli poissi ja kuus tüdrukut. Töötati Praha ühes suuremas ehitusettevõttes Montavni Stavby, mis ehitas parasjagu linna 16korruseliste hoonetega elamurajooni.
Samal suvel oli välisrühma komandör ka Ansipi teine hilisem koostööpartner ja purgitoidufirma Salvest omanik Veljo Ipits. Tema rühm töötas samuti Ungaris, täpsemalt Debrecenis, mis asub Budapestist idas. Ansipi malevlased paiknesid pealinnast edelas. Osa ajast viinamarjaistandustes töötanud Ipitsa rühm käis Ansipi malevlastel külas. Kaks-kolm päeva veedeti koos aega. „Oli ilus päikeseline suvi. Meie rühm korjas kohalikus kooperatiivis mureleid,” mäletab Ipits.
LAAGER PÄÄSTIS AFGANISTANIST
Aasta pärast ülikooli lõpetamist pidi Andrus minema sõjaväkke. Selle kohta tehti keemiaosakonna parteibüroos isegi lakooniline otsus, milles märgiti, et seoses Ansipi lahkumisega mereväkke peab valima talle asendaja. Kui Ansip 1979. aastal ülikooli lõpetas, oli ta Tartu sõjakomissariaadis arvatud reservi leitnandina. Kohustust kohe teenistusse minna ei olnud, sest reservohvitsere oli nõutust rohkem.
Armeeteenistusse võtmine oli eesti poistele 1980ndatel loterii. Nõukogude Liit oli paar aastat varem viinud väed Afganistani. Sõjakoldesse sattumise vastu leidus siiski mitu mõjusat rohtu. Senise elukäigu või õpingute ajal pidi ülikooli lõpetanu olema astunud NLKPsse, ajanud komsomoli- või ametiühingu asju, täitnud ühiskondlikke ülesandeid kommunisti korralikkusega ning hoidunud ideoloogilistest vääratustest. Kõige olulisem tingimus vältimaks Afganistani saatmist oli ohvitseripagunite olemasolu. Kuidas need välja teeniti?
Tartu ülikooli lõpetanud viienda kursuse poisid said enamikus pärast paarikuulist õppust Leedus Klaipėda lähedal sõjalise õpetuse kateedrist leitnandi õlakud. Õppus oli tudengitele eluliselt vajalik: alles pärast seda, kui nad olid naaberliiduvabariigis kaheksa nädalat rassinud, kinnitati lõplikult ka ülikoolidiplomid. Leitnandipaeltega poisid läksid armeesse ohvitseridena ning valdavat osa neist Afganistani kahurilihaks ei saadetud.
Tollane geograafiatudeng Hugo Tang oli koos Aivar Ennoki, Toivo Utso ja Arvo Iitaliga üks neist, kes 1979. aasta juulist augustini elas koos Ansipiga Klaipėda lähedal telkides. Igas telgis oli umbes kümme tudengit. Lähedal asus sõjaväebaas, kus poisid käisid kordamööda valvamas ladusid ja muud inventari. Telklaager asus keiser Wilhelmi nimelise kanali ääres, mille sakslased olid Teise ilmasõja ajal piki Kura lahte kaevanud.
Klaipeda sõjaväelaager 1979: Andrus Ansip vandus truudust Nõukogude armeele nagu teisedki Eesti NSV üliõpilastest sõdurid. Vande ettelugemine oli rutiin. Näiteks Ansipi hilisemate valitsuste minister Jaak Aaviksoo luges Klaipeda laagris sama vannet 1975. aastal. (Hugo Tangu erakogu)
Klaipeda sõjaväelaager 1979: „Luikede järve” kostüümis pikutavad Andrus Ansip ja Arvo Iital. (Hugo Tangu erakogu)
Jaoülem Andrus Ansip Klaipėda sõjaväelaagri köögitoimkonnas 1979: ülevalt vasakult Toivo Utso, Öpik, Hugo Tang, all Andrus Ansip ja tundmatu jurist. (Hugo Tangu erakogu)
„Sõitsime rongiga Riiga ja sealt edasi Klaipėdasse. Keegi poole tee peal ära ei hüpanud. Kõik tahtsid ohvitseriks saada. Kes see ikka tol ajal Nõukogude armeesse reameheks kippus, et minna mitmeks aastaks kuhugi pärapõrgusse teenima. Kui, siis ikka ohvitserina,” räägib Tang.
Õnneks oli 1979. aasta suvi kuiv ja päikeseline. Mitte ühtegi paha sõna ei võinud öelda ka kohalike kaadrisõjaväelaste kohta. Valdavalt nad poisse ei seganud. Kes jõi, kes imbus laagrist tihtipeale niisama omi asju ajama. Mingit erilist dressuuri peatsetele ohvitseridele kahe kuu jooksul ei tehtud. Noortel jäi palju vaba aega, mida sisustati vastavalt võimalustele. Mõned õppisid keeli. Aeg-ajalt käisid uljamad tudengid erariietes Klaipėdas ning Vilniuses n-ö hüppes.
KIRVEGA SÕRMED MAHA
Käidi ka lähedal asunud küla pidudel. Ükskord tekkis sellest suurem jama, sest võõrad olid läinud kohalikega kõvasti lööma. Ei puudunud ka terariistad ja kaikad. Massikaklusest pääsenud sõdurtudengid tormasid laagrisse, et külla jäänud kaaslastele abiväge kutsuda. Laager ärkas, elavnes ja vähemalt pooled poisid lendasid omadele appi.
Järgmisel päeval oli laagris suurem rivistus ja aplaava. Ohvitserid möirgasid, sest sellist üleannetust ei olnud keegi osanud karta. Rivistusel nõuti kõigilt käte ettenäitamist, sest küla „kunnid” olid kinnitanud, et kellelgi, kes väidetavalt oli tahtnud ühe võõra tare aknast sisse ronida, löödud aknalaual sõrmed kirvega maha. Kõikidel poistel olid sõrmed alles, aga paar üleastunut saadeti siiski teistele hoiatuseks Eestisse tagasi elu üle järele mõtlema. Ansip jäi edasi Leetu.
Klaipeda sõjaväelaager 1979: Ansip ja TRÜ teised tudengid said laagrikuude järel kätte ülikoolidiplomi. (Hugo Tangu erakogu)
„Hommikupoolikul oli kell 6.30 äratus ja seejärel söömine. Pärast seda olid teatud tunnid või harjutused,” räägib Tang. „Kui oli võimalus pauku teha, no näiteks granaadiheitjast, ja keegi ei tahtnud või pidas kõmakat enda jaoks liiaks, tegi Andrus seda nende eest. Talle paistis laskmine üldse meeldivat. Paljud kartsid, tema mitte. Ükskord oli meil sellesama Wilhelmi kanali peal ette nähtud veetõkke ületamine. Ohvitser küsis, kas vabatahtlikke on. Kõik põrnitsesid, kuhu juhtus, aga Ansip oli vabatahtlikult nõus end vette kastma. Ta oligi selline poiss, et kui vaja, tegi ära. Kogu lugu.”
Klaipėda lähistel asunud sõjaväelaagri toit on laagris olnutele siiani meelde jäänud. „Küsimus ei olnud selles, kas ja mis maitseb. Süüa keedeti mädanenud juurviljadest ja ussitanud kalast. Mõni mees lasi endale kodust toidupakke saata. Teine püüdis ikka kuidagi, silmad kinni, kohapeal antuga toime tulla. Õnneks saime päris tihti ka külas või linnas asunud poest midagi hamba alla tuua,” kõneleb Tang. Ta oli korduvalt koos Andruse ja teiste semudega köögitoimkonnas ning nägi, millest süüa tehti.
LINNAHALLI POLITRUKIKS
Ansip oli täitnud kõik kriteeriumid pääsemaks Afganistani koledustest. Talle langes osaks eriti turvaline põli. Politrukina pääses ta Nõukogude riiki teenima Tallinna linnahalli kõrval asunud Balti laevastiku sõjaväeosa nr 63 413 ehitussalka nr 414. Temast sai roodukomandöri asetäitja poliitalal. Ansip kuulus ka väeosa komsomoli- ja parteibüroosse.
Raamatu autoritega kõnelema soostunud endine KGB ohvitser märgib, et kõrgharitud leitnandi suunamine kodumaal asuvasse ehitusväeossa ei olnud kindlasti tavapärane. „Kõrgharitud poisse ei saadetud tavaliselt