Ta on veendunud, et Ansip pääses Eestisse teenima mõningate teenete eest või oli mees lubanud tollaste organite heaks midagi korda saata. „Noormees võis olla meie järelkasvunimekirjas. Tema kohta oli andmeid kogutud, toimikut peetud, tema taust oli laitmatu ja puhas. Kui talle tehti ettepanek meie sekka astuda, võis ta keelduda. Aga ühtlasi oli Ansipil vaja sõjaväes ära käia. Ülikooli lõpetamise järel teda kohe kuhugi ei saadetud. Ju ta oli väljaspool sõjaväge kasulikum. Suure Nõukogudemaa avarustesse ei olnud tublit parteilast mõtet saata. Las teenib siinsamas silma all ja kirjutab meie eriosakonnale ettekandeid,” arutleb ekskagebiit.
Ometi on see vaid oletus, KGB arhiivid ja operatiivmaterjalid hakkasid Eestist kaduma juba 1989. aastal. FSBst ehk Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest kinnitati, et neil ei ole materjale Andrus Ansipi nimelise isiku kohta.
Vahelepõikena võiks meenutada tõika, kuidas sattus KGB Tartu osakonda üks nende legendaarsemaid töötajaid, nii ülikoolis asjatanud kui ka Andrus Ansipiga rajoonikomiteeski trehvanud Albert Gektor (Hektor). Ta ise on seda aastaid tagasi Eesti Päevalehes kirjeldanud nii: „Ma olin komsomolikomitees tööl. Seal sattusin eeskujuliku käitumise tõttu KGB luubi alla. Kõigepealt uuriti minu tausta. Mul oli sobiv proletaarlase taust. Olin olnud usin pioneer.”
TEADLASE KOLMEKORDNE PALK
Ansip teenis kahekordselt punalipulises Balti laevastikus 84. sõjaväe betoonitehases. Hiljem ehitas laevafirma Tallink endale sellesse kanti peakorteri. Teisel aastal oli Andrus Tartus komandeeringus. Metsakombinaadis töötas tema alluvuses 20 sõdurit, Andrus oli nende ülemus. Ta käis Tartus ringi nagu must tont, mereväelase sinel oli teatavasti süsimust. „Inimestel oli kummaline vaadata,” on Ansip Kuku raadio külalisesaates meenutanud.
Politrukiks saamine oli rahalises mõttes eriti kõva vedamine. Esiteks palk: roodukomandöri asetäitja teenis 285 rubla kuus. Väidetavalt ei võetud sellelt makse. Teenistus oli hoopis midagi muud kui saada ülikooli juures laboritöö eest 110 rubla. Kui õnnestus lasta end suunata Tartusse komandeeringusse, oli õnn veel suurem, sest siis jooksis lisaks palgale ka lähetustasu, umbes kolm rubla päevas. Ja peale kõige muu sai kodukanti komandeeringusse saadetud ohvitser elada kodus.
RELVA EI TOHTINUD KÄTTE ANDA
Poliitohvitser võis askeldada paberi, pastapliiatsi ja linnalubadega, aga mitte relvadega. Poliitiline kasvatustöö, mis lahingväeosade poliitohvitseridele oli igapäevane, jäi ehitusväeosas tagaplaanile. Seal olid hoopis maisemad mured. Nõukogude armee ideoloogiavalvurid ei olnud armastatud seltsimehed. Tegevsõjaväelased ei sallinud neid silmaotsaski. Juba marssal Žukov oli nimetanud neid nuhkideks, kellest pole rindel mingit kasu.
Esiteks, nad kaebasid sõdurite ja ohvitseride peale sõjakomissariaatidesse, kui keegi jäi napsitamise või hüppesolekuga vahele, ning teiseks pidasid nad kohusetundlike kommunistidena rohkem või vähem ideoloogilisi koosolekuid ajal, mil praktikutest ohvitserid oleksid eelistanud korraldada õppusi või lahinglaskmisi.
Kui lahingväeosades pidi poliitohvitser tõepoolest sõdurite ideoloogilist meelsust kontrollima, neid juhtima ja teinekord ka manitsema või ergutama, siis ehitusväeosades oli kõik palju lihtsam. Piltlikult öeldes pidi sampoliit ajateenijale viisakal kombel selgeks tegema, et pärast tööd on ilus kellu või labidas puhtaks teha – ehitusväeosa sõdur ei pruukinud ise selle peale tulla.
Nõukogude armees oli ehitusväeosa see, kuhu saadeti vigased, lampjalgsed, psüühiliselt nõrgad, madala haridustaseme või eelneva kuritegeliku taustaga ajateenijad. Seltskond oli kirju, aga valitses üks kirjutamata reegel: nendele tüüpidele ei tohtinud relva kätte anda.
„Töö kvaliteet oli neil kehv. Vaevalt nad selle kolme aastagagi midagi eriti õppisid. Keerulisemaid ja peenemaid töid ei saanud neil teha lasta, selleks olid ikka väljaõppinud inimesed,” räägib 1980. aastate alguses Balti laevastiku spetsialiseeritud tööde ehitusvalitsuses alampolkovnikuna teeninud Olev Helind.
PÕRANDALAUAD ARMEEST
Eestisse jäämine ei olnud meie poiste puhul üliharuldane, kuigi eriti tihti seda Karl Vaino aegsel venestamisperioodil siiski ette ei tulnud. Julgemad linnalegendid räägivad seetõttu uhiuutest autodest ja rublapakkidest, mida kohalikesse sõjakomissariaatidesse tassiti. Ent 1975–1987 ENSV sõjakomissarina teeninud kindral Roomet Kiudmaa sõnul on jutud meelehea pakkumisest sulaselge jama. „Kui 1975. aastal Eestisse tagasi tulin, tegin ebaausatele kolleegidele piirkondade sõjakomissariaatides kiiresti selgeks, et niimoodi asju enam ei aeta. Võin praegugi kinnitada: mingisugust soovitud teenistuspaiga ostmist raha või asjadega 1980. aastatel Eestis ei toimunud.”
Ansipi üldehitusväeosa ehitas muude hoonete seas kaks 12korruselist elumaja Pääsküla raudteeülesõidu lähistele Sõpruse ja Tammsaare ristmikule ning ühe Vilde teele.
Kui aktiivselt Andrus oma ehitajaid kommunistlikeks noorteks kasvatas või mitu kaebust sõdurite peale vormistas, pole teada. Siiski oli Ansipil Balti laevastikus teenimisest omajagu kasu.
Teenistuse ajal hankis ta Kandiküla majja paraja hunniku ilusaid siledaid ja kuivi saarepuust laudu. Kust ta lauad sai või milleks need olid mõeldud, kes seda enam mäletab. „Igatahes ehitusväeosas teenimise ajal see lauahunnik välja ilmus,” muigab Andruse õemees Aivo.
KAS TÕESTI EI KOHANUD KAGEBIITE?
Presidendivalimistel 2011 Toomas Hendrik Ilvese vastu kandideerinud Indrek Tarand ütles ETVs presidendikandidaatide väitluses, et peaminister Andrus Ansip teenis nõukogude ajal Balti laevastiku Tallinna ehituspataljonis poliitohvitserina. „Isepoliitide (Tarand mõtleb siin poliitohvitseri) ametikohad olid sõjaväeluure ametikohad. /– — / Ta oli kaks aastat sampoliit, mis oli väga oluline elukutse Nõukogude armee süsteemis.”
Paar päeva hiljem reageeris Andrus Ansip nendele väidetele üsna valuliselt. Ta ütles uudisteagentuurile BNS, et Tarandi jutt on täielik jama. „Ma küll ei kujuta ette, mida oleks sõjaväeluure võinud luurata betoonitehases kruusahunnikute, vanaraua ja betoonplokkide vahel. Tarand on kirjeldanud 2000. aastal Õhtulehes väga pikalt oma suhteid KGBga, kuidas temal õnnestus sõjaväes iga päev KGBga vestelda ja värbamiskatsetele vastu seista. Mind ei ole kunagi üritanud keegi värvata ja ma ei kohanud teenistusaja jooksul ka ühtegi KGBlast, juhul kui nad muidugi ei olnud maskeeritud betoonplokkideks.”
Peaminister soovitas küsida asjalikumat kommentaari toonaste olude kohta oma hilisemalt nõunikult Ants Laaneotsalt, kes oli Ansipi teada olnud tol ajal sõjakomissar. „Tema teab, kuidas käsukorras sõjaväkke mindi. Ükski normaalne ülikooli lõpetanud inimene ei soovinud minna sõjaväkke. Mina hoidusin sõjaväeteenistusest. Lõpuks said nad kätte minu günekoloogist abikaasa, kellele tehti teatavaks, et kaitseministri käskkiri minu sõjaväkke kutsumise kohta on allkirjastatud ja minul on valik, kas viis aastat vanglat või kaks aastat sõjaväeteenistust. Muid variante, nagu lollimängimine või allalaskmine, ei maksvat kasutada. See tähendavat vanglat,” meenutas Ansip.
Tegelikult teenis Ants Laaneots tollal hoopis väljaspool Eestit. Temast sai Tartu sõjakomissar alles 1989. aastal. Seetõttu pöördugem küsimusega, kas Andrus Ansip saanuks sõjaväeteenistusest kõrvale jääda, sel ajal Eestis tegutsenud inimeste poole.
Ansipi toonane kolleeg keemiaosakonnas, hilisem majandusminister Mihkel Pärnoja ei mäleta Andrus Ansipiga seoses ühtki n-ö anomaaliat. Kolleegidele ei meenu, et ta oleks Nõukogude armeest kõrvale hoidnud.
Roomet Kiudmaa sõnul ajab Andrus Ansip kas midagi segamini või valetab sihilikult, kui väidab, et ta ei kohanud teenistusaja jooksul ühtegi KGBlast. „Ansipi määras ametisse laevastiku poliitosakond ning poliitosakonna ohvitserina oli tal ülesanne teha koostööd administratiivosakondadega, eeskätt KGBga. Väeosa poliitohvitser pidi roodu poliitiliselt juhendama ning ühtlasi kirjutama KGBle ettekandeid roodu sõdurite ja ohvitseride meelsuse kohta. Seda pidid tegema kõik poliitohvitserid üle Nõukogude Liidu, Ansip ei olnud ses osas mingi erand. Niisugune kohustus oli kirjas ka sisemäärustikus, poliitohvitseri ametijuhendis,” täpsustab Kiudmaa.
Et Andrus sai üsna mugavalt ja ohutult