Nädalapäevad hiljem toimunud osakonna parteibüroo üldkoosoleku esimese päevakorrapunktina arutati taas neljanda kursuse tudengi Ansipi vastuvõtmist NLKP liikmeks. Nii büroo sekretäril Allsalul kui ka õppejõud Palmil jätkus kandidaadi jaoks ainult kiidusõnu. Andrus oli talle pandud ühiskondlikud ülesanded erandeid tegemata printsipiaalselt täitnud. Ja nii saigi Ansipist kaks päeva pärast Lenini 108. sünniaastapäeva, 24. aprillil 1978 ametlikult kompartei liige. EKP ülikooli komitee, mille 17 liikmest oli kohal üheksa, kinnitas Ansipi vastuvõtmise ühel häälel.
Indrek Toome, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär 1978–1984, märgib, et Ansipi käitumine oli tolle aja kohta loogiline. „Komsomoli ja parteisse astumine ei tähendanud tol ajal enam kõikumatut usku kommunismiideedesse ja kohustust teisi inimesi vaimselt või füüsiliselt represseerida. See näitas pigem soovi Nõukogude Eesti elukorralduses kaasa rääkida. Võib-olla mõni väga ideeline inimene uskus veel ka 1978. aastal Nõukogudemaa helget tulevikku, aga enamiku puhul tahtis elu elamist, pere toitmist, töökoht hoidmist,” tähendab Toome.
Andruse õde Eve mäletab, et komsomoli- ja parteiliinis pidevalt edenedes pidas Andus ka kodus sütitavaid monolooge, kuidas peaks olemasoleva ühiskonnakorralduse tingimustes elama ja tegutsema. „Andrusele meeldis ikka toonitada, kuidas riigikorda enda huvides ära kasutades paremini hakkama saada.”
Igatahes oli Ansip aastate jooksul komsomolitöös nii tubli olnud, et 1977 autasustas ENSV kõrg- ja keskerihariduse ministeerium teda aukirjaga. Paar aastat hiljem, 1979, sai Ansip jälle kiita: sedapuhku tunnustas teda aukirjaga ÜLKNÜ keskkomitee.
KOOS SAVISAAREGA MALEVASSE
Maailm on väike. Nädalapäevad pärast NLKP liikmeks saamist vormistati Andrus Ansip koos Ain Seppiku ja Edgar Savisaarega viieks kuuks tööle õpilasmalevasse. Ansipist sai Tartu piirkonna komandör, selleaegsest uurijast ja hilisemast siseministrist Ain Seppikust Harju piirkonna komissar ning Edgar Savisaar ajas õpilasmaleva asju keskstaabi komissarina.
Palk oli nõukaaja kohta hea: Ansip komandörina ja Savisaar komissarina teenisid 160 rubla, Seppik komissarina 150 rubla. Kui Ansip ülikooli keemiaõpetajana lõpetades kõrgkooli juurde laborisse tööle jäi, küündis tema palk kõigest 110 rublani kuus. Samal ajal teenisid kooliõpetajad pigem alla 100 rubla.
Enne armeesse minekut TRÜ orgaanilise keemia kateedris vanemteadurina töötanud Ansip ei saanud tõesti palgaga eputada. Ega muidu oleks ta paaril aastal järjest üritanud suviti õpilasmalevas viie kuu vältel lisaraha teenida. 1977. aastal sündinud pisitütar Reet tuterdas juba usinalt ringi. Peret ei saanud nälga jätta.
SELTSKOND TULEVASI PROMINENTE
Ansip on jäänud maleva funktsionääride mällu kui aktiivne ja riigikorrale ustav noormees. Kõrgkool oli tal ammugi lõpetatud, kui ülikool valis ta 1984. aastal Ungarisse sõitva Veszprémi välisrühma komandöriks. Rühm pidi töötama kohalikus elamuehituskombinaadis. Et saada välismaale minevasse rühma, pidi varasemat malevastaaži olema vähemalt neli-viis aastat. Tähtis oli ka see, kui palju kuulus mingisse rühma sini- ja valgekraelise taustaga noori. Otsuse kinnitasid Andres Lauren, kes oli tollal ülikooli komsomolibüroo sekretär, ning Jaak Saarniit, ENSV komsomolikomitee tookordne juht, hilisem AS Riigi Kinnisvara juhatuse esimees.
25. juuli õhtupoolikul asus Ansip koos tosinkonna üliõpilasega Budapesti poole teele. Lauren ja Saarniit olid välisrühma koosseisu arvanud teiste seas ka hilisema õiguskantsleri Indrek Tederi, vandeadvokaadi Toomas Luhaääre, tervishoiuametniku Toomas Palu, ettevõtja Tiina Annuse, vandeadvokaadi Liina Linsi (toonane Lebbin) ja õpetaja Helje Kaskeli. Pärast paaripäevast sõitu jõudsid malevlased Budapesti. Sinna oli neile vastu tulnud giid, kohaliku ülikooli teise kursuse tudeng Tesnadi Tibor. Tema saatis eestlasi kogu nende Ungaris viibimise aja. Õhtuks jõudsid reisisellid armsasse ja rohelusse uppunud väikelinna Veszprémi. „Kui püüda ette kujutada, kuhu Ansip ja tema rühm maandusid, peaks Eesti oludes silme ette manama Paide- või Türi-taolise linnakese,” meenutab Luhaäär.
Eestlasi võõrustati hästi. Nad pandi elama kooli ühiselamu neljakohalistesse tubadesse. Ansip kirjutas Eestisse naastes välisrühma tegevusaruande ning nimetas seal mugavusteks võimalust ühika koridoris telerit vaadata ning mis tahes kellaajal ööpäevas duši all käia. Vajadusel said noored pesu pesta ning ka toidu üle ei olnud põhjust nuriseda.
TÖÖD NAPPIS, SÜÜA SAI KÕVASTI
Malevarühmana läksid eestlased esimest korda Veszprémi elamuehituskombinaati tööle 30. juulil. Esimesel päeval tehti kõikidele noortele arstlik kontroll, anti ohutustehnika instruktsioon ja tutvustati tehast. Õige pea ilmnes, et Eesti staažikatele ehitajatele-üliõpilastele õiget tööd ei olnudki. „Meile, ungari, saksa ning Moskva tudengitele, oli elamuehituskombinaat tõsistes raskustes töö andmisega ning EÜE-le omast korralikku rakendust meile ei leitudki. Tüdrukutele otsiti abitöid kombinaadi aiandist, kolm poissi töötasid raudbetoonpaneelide tsehhis konveieril, ülejäänutele püüti tööd leida selle tsehhi ümbruses,” kirjutas Ansip aruandes.
Kui rühmas oleks mõni eriti pika unega seltsimees olnud, võinuks päevakava talle ehk mõnevõrra kurnavaks kujuneda. Tööpäevadel oli äratus kell 5.00. Seejärel tuli „töölistele” järele buss ning viis nad tehasesse. Kell 5.45 said noored tehase sööklas hommikusöögiks võileibu ja vürtsist suppi. See oli eestlaste jaoks nii terav, et esialgu pidi vett kõrvale rüüpama. Kell 6.00 alanud tööpäev kestis kuni esimese pausini kell 8.30. End karastusjookidega turgutanud poisid ja tüdrukud jätkasid tööd 9.00. Seejärel enam pause ei tehtud ning tööpäev lõppes kella 14 paiku.
Ansip kiidab ungarlaste pakutud roogasid. Külalislahkus oli muljetavaldav. Kõigi välirühmade toitlustus ja majutus maksti kinni, ühtlasi hüvitati ka transpordikulu Nõukogude Liidu välispiirist kuni Veszprémini. Ainult palka ei tohtinud välisrühmadele maksta. See-eest toideti hästi: iga tööpäeva lõpus pakuti kolmekäigulist lõunasööki, aga õhtust võis süüa restoranis. Iseasi, kas kõik oodatud ja kutsutud alati õhtueinele jõudsid.
HÄÄLETADES MÖÖDA UNGARIT
Toomas Luhaäär veetis malevas kokku seitse aastat. Ajal, mil ta Ansipiga Ungaris käis, töötas ta Tallinna I õigusnõuandlas. Luhaäär ütleb, et Ansipil võis nende rühmaga olla omajagu tegemist. „Ta on loomuomaselt väga korralik, süsteemne ja suurepärase organiseerimisvõimega inimene ning sai hästi hakkama. Öeldakse, et head juhti tuntakse sellest, et tema juhtimist ei märka. Ansip oli kindlasti selline, kelle asjakorraldamist ei märgatud. Ometi erines see EÜE rühm ideaalsest nõukogude malevast nagu öö päevast. Kuid Ansip ei takistanud meie tegemisi, ta ei muutnud Ungaris veedetud aega ebameeldivaks.”
Luhaääre sõnul sobis ungarlaste pakutud töögraafik eestlastele suurepäraselt. Varavalges alanud töötamine lõppes keset päeva. Kõht söödi korralikult täis ning pärast seda läks lahti tegelik tutvumine Ungariga. Kuna Luhaäär, kes vaadetelt ei olnud ülikoolis parteilaste ega KGB lemmik, oli esimest korda välismaal, jätkus avastamisväärset küllaga.
„Leppisime rühmas kokku, et reisime mööda Ungarit hääletades,” mäletab vandeadvokaat. „Sõimegi siis lõuna ajal kõhud täis ja hakkasime ringi sõitma. Need, kes olid otsustanud sellise korralduse kasuks, lahkusid kahekaupa paaris Veszprémist. Väga tore ja lõbus oli. Kohtusime kohalike noorte ja vanemate inimestega. Ma ise sõitsin kolm päeva ühe vana Volga tagaistmel gaasiballooni peal ja ajasin Ida-Saksa abielupaariga juttu.”
Üliõpilased sisustasid oma aega muulgi moel, näiteks pidasid rannas maha oksjoni. Nõukogude inimesel ei olnud ju kunagi raha. Niisiis võtsid eestlased Ungarisse kaasa rohkesti kaupa, mida sai kohapeal müüa. Malevarühm ei tahtnud oma asju niisama lihtlabaselt kusagil nurga taga maha sahkerdada. Vastupidi, kõik pidi käima avalikult ja korrektselt. Niisiis korraldasid malevlased kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele omase oksjoni. See õnnestus üle ootuste hästi: kogu kaasavõetud kaup sai müüdud, isegi enampakkumiseks läks.
PEKKI,