Eve ja Andrus on senini parajalt kangekaelsed, jonnakad ja sõnakad. Nad ei suhtle teineteisega juba aastaid, isegi sünnipäeval ei soovi õnne. Näinud aga süvenevat valitsuskriisi ja üha suuremat rahulolematust peaministriga, otsustas õde siiski vennale kirja saata. See algas ettevaatlikult ja uurivalt, sest Eve ei teadnud enam sedagi, kas Andruse vana e-aadress veel töötab: „Armas (ikka veel) Andrus! Proovin seda vana aadressi, et Sinuga ühendust saada.
Sul on kõrged ja suured mängud, ent KUNINGAS ON ALASTI. Rahvas näeb, kuid Su mitte mingit muud ametit oskavad poliitbroilerid tahavad ainult oma head elu. Värk on muutunud hullemaks, kui ülembroiler Inga Jagomäe (valitsuse kommunikatsioonibüroo juht – toim) platsile naasis. Ta hävitab Su täiega.”
Meiliaadress töötas. Ent kiri jäi vastuseta.
KINDEL KESKMINE
„Ta oli selline vaikne vennike, ei olnud eriline mürakaru,” ütleb Andruse endine matemaatikaõpetaja Toomas Mälksoo, kes püüab oma kuulsaima õpilase koolipõlve meenutamisel kõigest väest abiks olla. Isegi ta otsmik tõmbub pingsast meenutamisest kipra, aga midagi värvikat pole lisada, seetõttu nendib ta vaid: „Mina küll ei uskunud, et sealt peaministrit saab. Kindlasti polnud temas karjeristlikku külge. Mida ta sisimas tundis ja milline ta ärimehena oli, seda ma ei tea. Ta ilmus ju nii äkki areenile.” Endistviisi ei suuda õpetaja varjata hämmeldust Andruse elukäigu üle: „Et keemikust sai nii hea ärimees, on üllatav. Kuid keegi ju ei tea, kuidas võimed avanevad.”
Andrus oli erakordne laps, kuid mitte ehk harilikus tähenduses. Tema silmapaistvaimaks jooneks oli olla alati tugev keskmine. Nalja ta ei visanud, kui seda üldse tegi, siis kalambuuritses. Küsimustele vastas kindalt ja rahulikult. Seltskondadest hoidis meelsasti eemale ega kippunud lobisema. Liidriks ei pürginud ja erilisi andeid üheski aines ei avaldanud. Nii mäletab oma klassivenda Andres Saag, Andruse keskkooliaegne klassivend.
„Ausalt öeldes pole ma elu sees nii tasakaalukat inimest näinud – ja see pole liialdus. Ta tundus juba siis väga täiskasvanulik,” ütleb Saag ja lisab: „Andrus ei olnud hall. Tema võlu peitubki selles, et ta on kindel keskmine. Tema peale võib alati loota ja ta teeb raudpoldina kindlalt ära kõik, mis ta on lubanud.”
Andruse maneerid sarnanesid juba siis üpris palju praegustega. Isegi tema soeng oli sama, sest see oli kindla peale minek – pikkade juuste pärast võis jamasid tekkida. Riides käis Andus viisakalt, kuid mitte pedantselt: ta polnud lipsukandja tüüpi, vaid kandis pintsakut ja polo.
Seevastu on tema käekiri püüdlik nagu viielisel tütarlapsel. Psühholoog Avo-Rein Tereping silmitseb peaministri käekirjanäidist ja lausub, et sellisel rõhutatult kalligraafilise käekirjaga inimesel on keskmisest kõrgem kalduvus nartsissismile. „See on päris huvitav, et tal nii ilus ja korrektne käekiri on. Kindlasti on tegemist reegleid järgiva, üle keskmise süstemaatilise, oma asju ilusasti korras hoidva ja ka teiste juures seda oluliseks pidava isikuga. Võiks isegi öelda, et pedantsega. Kas tegu on ka sügava analüütikuga, seda ei oska öelda,” lisab Tereping.
Psühhiaater Jüri Enneti mõtted liiguvad samas suunas: „Ansipi käekiri on kontrolliva inimese oma. Ta kontrollib end pidevalt ja püüab eksimusi vältida.”
Andruse hinnete seas võidutsesid neljad. Õppimist kihutas takka ema Alma, kes oli nõudlik ja tegi vahel ka väiksest eksimusest suure numbri. Üksjagu kannatas kontrollimise ja nuhtlemise all Ivar, kelle õppeedukus polnud kiita. Tumedas mantlis ja kübaraga Alma käis Ivari tõttu tihti enne töölt kojusõitu koolist läbi, toidukotid käe otsas. Tal oli peaaegu alati tõsine näoilme ja silmad kippusid kergesti märjaks. Vahel kurtis Alma: „Oleks kõik lapsed sellised nagu Andrus ja Eve, mis siis häda oleks.”
Kuid Andruski ei pääsenud ema nõudlike ja varitsevate silmade alt. Veerandi lõpp osutus alati tõetunniks, sest siis võttis Alma ette ka naabripoisi ja Andruse pinginaabri Aavo Kippasto tunnistuse ning võrdles poiste tulemusi. Andruse hinded pidid alati paremad olema, ükskõik kui halvad või head need kokkuvõttes ka polnud. Nõrk hinderida tõi kaasa ema meelepaha ja Andrus teadis seda hästi. Samamoodi teadis ta, et ema ei nõustuks mingil juhul sellega, kui lapsed lõpetaksid oma haridustee keskkooliga ega läheks ülikooli. Pealegi oli ülikool ainuke viis sõjaväest pääsemiseks.
TEISE EŠELONI MEHED
Kui õppimisse suhtus Andrus leigelt, siis spordiga oli vastupidi.
„Iga ilmaga. Lume, lörtsi ja paduvihmaga. Kui olime kokku leppinud, et läheme oma iganädalasele 34kilomeetrisele Emajõe luha jooksuringile, siis ka läksime. Andrus oli ses suhtes resoluutne. Kui oli seatud eesmärk kord nädalas pikk distants läbi joosta, pidime sellega ka hakkama saama,” räägib kirjamees Ülo Russak, Andruse kooliaegne trennikaaslane.
Russaku hinnangul oli Andrusel uskumatu tahtejõud. Kui ta oli endale midagi pähe võtnud, tegi ta asja igal juhul ära, ei jätnud kordagi trenni vahele ega viilinud pettusega distantsi lühemaks.
Naaberkoolis, toonases Tartu 8. keskkoolis (hilisem Forseliuse gümnaasium) õppinud Russaku ja Andruse tutvus algas 1969. aastal, mil ühel tavalisel treeningupäeval ilmus ülikooli staadionile teiste spordipoiste sekka kutt, kes tutvustas end Andrus Ansipina. Kui Russak rääkis kodus oma korvpallitreenerist isale, et staadionile tuli keegi Ansipi-nimeline, oli papa Russakule asi selge – ta oli mitu korda näinud poissi korvpalli mängimas.
Poistest said Eesti tasemel tegijad. „Olime Eestis ikka tugevad teise ešeloni mehed,” kiitleb Russak. Kõige vägevam võistlus, kuhu nad koos Andrusega Eestit esindama saadeti, oli 1972. aastal Sotšis, kus peeti üleilmsed ametiühingute maailmamängud. Ajal, mil lennukiga lendamine oli koolilaste jaoks haruldus, oli Andrus rännanud nii Moskvasse, Leningradi, Kiievisse kui ka Minskisse ja Musta mere äärde.
Kolmandas klassis saavutas Andrus Tartu meistri tiitli 1000 meetri krossijooksus, mistõttu pääses isegi kohaliku ajalehe veergudele. Põhikooli klassides saavutas Ansip jalgrattaspordi tiitlivõistlustel oma vanusegrupis korduvalt esikohti. 14aastaselt sõitis ta eraldistardist 25 kilomeetrit 37 minuti ja 25 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks umbes 40 km/h. Hiljem on Ansip uuesti proovinud nii nobedalt vändata, aga pole õnnestunud. 9. klassis õppides osales Andrus tublilt Tartu linna meistrivõistlustel mittekergejõustiklasena. Sellelgi perioodil saatsid Andrust diplomid ja medalid, mispeale soovitatigi tal pühenduda kergejõustikule. Pikapeale seadiski poiss üha kõrgemaid sihte. Ta jooksis 400 kilomeetrit kuus, seda nii sügisel kui ka talvel. Kuni tekkisid tagasilöögid: tervis läks ületreeningu tõttu nii käest, et Jalta võistlustel jäi seni esimeste seas finišisse jõudnud Andrus eelviimaseks.
Andrus Ansip saadeti 1972. aastal Nõukogude Eestit esindama Sotši, kus peeti üleilmseid ametiühingute maailmamänge. (Perekond Osa erakogu)
Nüüd sõidab ta suviti rulluiskudega või suuskadega, tehes Tamme staadionil vähemalt 100 ringi. „Tal on ikka väga pikad treeningud. Ma näen tema visadust. Andrus leiab enda jaoks selle aja ega taha end võistlustel ribadeks sõita,” räägib keemik Jaak Arold Ansipit siiani saatvast mõtteviisist.
Vahetevahel ütleb Andrus treeningul, et raske on, aga rühib ikka edasi. Sportides on ta keskendunud. „Eelkõige on ta tõsises töömeeleolus ega taha kellegagi lobiseda. Oma ea kohta liigub ta väga hästi, teeb enamikule meestele silmad ette. Tõenäoliselt on ta maailma üks sportlikumaid peaministreid,” kiidab Arold.
Paratamatult kulub treeningutele suur osa tema vabast ajast. „Ühel meie noortekoguga kohtumisel on Ansip väidetavalt öelnud, et temal spordi tegemise kõrvalt raamatute jaoks aega ei jää,” räägib endine Reformierakonna juhatuse liige Kristiina Ojuland.
HINGEMÕJUTAJA
Lõpueksamitel valmistas Andrusele meeldiva üllatuse