Hoopis rumal on rääkida kaitseministri käskkirjast Ansipi sõjaväkke kutsumise kohta. Nõukogude ajal valitses liiduvabariikide üle ainult üks kaitseminister ja see istus Moskvas. 1980. aastate alguses oli selleks Dmitri Ustinov. Võin päris kindlalt öelda, et Ustinov Ansipi sõjaväkke kutsumise käskkirja ei allkirjastanud. Tal ei olnud selleks võimalust ega voligi,” lisab Kiudmaa.
Ka 2000. aastal eetris olnud raadiosaates „Kukul külas” ei kõnelnud Andrus Ansip kordagi sellest, et ta oleks armeeteenistusest kõrvale hoidnud. Toonane Tartu linnapea ütles, et leidis sõjaväeteenistusest pigem üht-teist positiivset.
Ülikooli poolt annab Andrus Ansipi sõjaväkke mineku taustast aimu emeeritus Tullio Ilomets. „Ansip ei saanud midagi kalkuleerida. Ta lihtsalt võeti ära, sest oli selles eas. Passiti peale, kes on ärksamad mehed. Nii ta läkski ülikoolist sõjaväkke, kaasas kõrgkoolist pärit iseloomustus. Nad jälgisid väga täpselt, milliseid mehi võtta. Mitte kedagi ei võetud umbes.”
Kaasa antud iseloomustusse märkis Ilomets, et Ansip on lahtise peaga ning seni täitnud oma ülesandeid maksimumhindele „väga hea”. Ülikooli juures oli eriosakond, sisuliselt KGB, kes tegeles isikute väljaselgitamise ja profileerimisega. Üksus kogus vajalikku infot, mis ei olnud igaühele avaldamiseks. Sõjakomissariaat sai sealt materjali ja otsustas, keda võtta, keda jätta.
Kui isik kuulus parteisse või komsomoli, andis partei omapoolse soovituse. „Aga võeti ka neid, kes ei olnud parteilased, õngitseti pigem vastavate näitajate järgi, et oleks terane ja ühiskondlik. Eriala oli samuti oluline. Leiti, et Ansip on sõjaväele vajalik,” lisab Ilomets.
Järgmisel aastal võeti ülikoolist taas üks tubli keemik sõjaväkke, mistõttu Ilomets läks Tähtvere mäel asuvasse komissariaati.
„Miks te kõik meie potentsiaalsed keemikud ära korjate?” küsis ta.
„Armeesse ei saa lolle ohvitsere võtta,” vastati talle.
KAS SAULUSEST ON SAANUD PAULUS?
Vanaema soovil said Ansipite pere kõik kolm last ristitud. Andrus oli ristimise ajal üheksakuune. Kuid enne seda, kui Ansip läks Balti laevastiku ehitusväeossa ideoloogiliselt harimatute ajateenijate sekka poliitilist kasvatustööd tegema, oli ta kaevanud keemiatudengite Tiit Kuusemaa ja Ants Raametsa peale. Keemiaosakonna parteibüroo pani rektoraadile ette heita usklik tudeng Kuusemaa ülikoolist välja nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast. Kõrgkooli juhtkond seda siiski ei teinud. Kuusemaa lõpetas koos Raametsaga aasta hiljem ülikooli keemiaõpetaja kutsega nagu Ansipki. Olgu öeldud, et kui Ansip oli lõpetanud Tartu 5. keskkoolis keemia süvaklassi 1974, siis Kuusemaa aasta varem.
Aga alustagem algusest. Suvel 1980 töötas Andrus Ansip õpilasmaleva Tartu piirkonna komissarina. Komissari ülesannete sekka kuulus piirkonna malevarühmade igapäevase tegevuse kontrollimine. See tähendas, et komissar sõitis rühma juurde, vaatas nende eluruumid ja inimesed üle ning kirjutas vaatluse järel rühmapäevikusse nähtu kohta hinnangu. Raametsa Kambja rühma kohta on Ansipi viimane sissekanne 6. juulist kurjakuulutav: „Olukord rühmas ei ole normaalne!” Kolm päeva varem oli ta leidnud eest poiste ülestegemata vooditega toa. „Poiste tuba korrast ära, vooditele ei ole tekkegi peale tõmmatud! Kas tõesti peab keegi piirkonna staabist tulema Kambja rühma malevlaste voodeid tegema?” kärkis Ansip. Kuid nagu sellest veel vähe olnuks, põrandal olid vedelnud suitsukonid ning rühma teine komandör Eve Hein ei olnud Kambjas veel nägugi näidanud. See oli Ansipile liig. Ta nõudis, et komandörid Raamets ja Hein ilmuksid viivitamatult piirkonna staapi.
Kõigest sellest otsustas Ansip rääkida ülikooli keemiaosakonna parteibüroos, mis kogunes uue kooliaasta alguses. Ansip sai sõna viimasena, tema ettekande teema oli „Ideoloogilisi kasvatusküsimusi”.
Kaebusele kulus Andruse enda kirjutatud protokollis kolm lehekülge. Alustuseks heitis ta Kambja õpilasmaleva komandörile ette, et too polevat suutnud rühmas korda ja töödistsipliini tagada. „Töösuve alguses ilmnes Raametsa ebapiisav nõudlikkus malevlaste suhtes. Rühmas suitsetati, toad olid segamini. Vaatamata korduvatele hoiatustele ei võtnud Raamets midagi ette rühmas õpilasreeglitest kinnipidamise kindlustamiseks. Vastupidi – piirkonnastaabi informeerimata jätmisega soodustas ta malevas suitsetamist ning alkoholi tarbimist.”
Eesti õpilasmaleva Kambja rühma päevik 1980. Rühma komandör Ants Raamets ja komissar Eve Hein pälvisid Tartu piirkonna komissari Andrus Ansipi noomituse. Vooditele polnud isegi tekke peale tõmmatud, põrandal vedelesid suitsukonid. (Riigiarhiiv)
Eesti õpilasmaleva piirkonnakomissari ankeet 1980. aastal. Andrus Ansip palus end tööle võtta Eesti õpilasmalevasse, unustamata loetlemast kõiki oma komsomolist ning ENSV kõrgema ja keskerihariduse ministeeriumist saadud aukirju. (Riigiarhiiv)
Kõige suurem pahategu seisnes aga selles, et „rühmas oli korraldatud usupropagandistlik üritus”. Nimelt oli Raamets kutsunud rühma vestlust pidama kursusekaaslasest metodisti Tiit Kuusemaa. „Kuusemaa pidas rühmas koos kahe usuvenna ja ühe – õega maha usku propageeriva vestluse, millele Raamets ateistlikel seisukohtadel lõppkokkuvõtet ei teinud,” kurtis Ansip.
Ta vahendas ka nädalapäevad pärast suve lõppu koos istunud komsomoli Tartu rajoonikomitee ja EKP Tartu rajoonikomitee propagandaosakonna juhataja seisukohta. „Ants Raamets on tekitanud Kambja rühma malevlastele suurt moraalselt kahju. Leiti, et Raamets ei tohiks kuuluda komsomoli ridadesse. Tehti ettepanek ülikooli komsomolikomiteele arutada Raametsa personaalküsimust.”
Ansip nõudis Raametsale karmi karistust ja pidas tema ülikoolist väljaheitmistki liiga leebeks otsuseks. Ansip soovis, et keemiaõpetajaks õppinud Raametsa ei suunataks kunagi kooli tööle. „Tundes Raametsa põhjalikumalt, võin öelda, et ülikoolist väljaheitmine Raametsa juures kasvatuslikku efekti ei anna.”
Keemiaosakonna parteibüroo viiest protokollitud otsusest olid kaks õige kurjad. Esiteks tehti ülikooli suunamiskomisjonile ettepanek mitte saata Raametsa pedagoogilisele tööle ning teiseks soovitati rektoraadile Kuusemaa ülikoolist välja visata nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast.
Ants Raamets mäletab üle 30 aasta taguseid sündmusi siiani. „Rääkisin Kuusemaaga. Ta tuli koos kaaslastega malevarühma. Laulsid natuke kristlikke laule ja puhusid lastega juttu. Kogu lugu. Aga eks keegi kaebas,” räägib Raamets, kes kutsuti seepeale Tartu linna komsomolibüroosse. Seal tehti talle kõva peapesu. Välja ei visatud, aga noomiti küll. Usupropaganda oligi tema kõige suurem süü. „Suitsetamine ja joomine oli hoopis väiksem viga,” lisab ta.
Hilisema pastori Kuusemaa sõnul võinuks võimud ta tolleaegsete seaduste alusel isegi vangi panna. Ta pääses üle noatera. Keemiaosakonna partorg Vello Past nõudis seletuskirja, kuid Kuusemaa keeldus seda kirjutamast. Lastelt võeti seletuskirjad, aga keegi ei tunnistanud noormehe vastu.
Kuusemaa ei pea Ansipi peale viha. Ansip on praegu Tartu Pauluse koguduse liige. „Võib-olla on nüüd tõepoolest Saulusest Paulus saanud?”
KES KIUSAS JÜRI KUKKE?
Jüri Kukk oli ülikooli keemiaosakonna õppejõud. Ta oli põhimõttekindel inimene. Mille oli endale pähe võtnud, selle tegi ka ära. Kui hiljem peeti Kukke vabadusvõitlejaks, siis enne Prantsusmaale stažeerima minekut oli ta olnud ideeline kommunist, osakonna parteibüroo sekretär. Parteilased ja kommunistid olid julgeoleku jaoks kõige usaldus- ja tänuväärsem seltskond. Pärast Prantsusmaalt naasmist hakkas Kukk äkitselt punaparteid vaenama. Ta läks tülli oma järglase, keemiaosakonna