Aastal 2008 kirjutas politoloog Tõnis Saarts pronksiöö valguses Eesti poliitika teisenemisest n-ö rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks, mida iseloomustab üha suurenev suletus ning majandus- ja sotsiaalpoliitilise debati asendamine emotsionaalsete küsimustega. Tegemist on omamoodi diskursiivse ohuseisundiga, millega võib kaasneda kodanikuõiguste piiramine ning osalusdemokraatia, tolerantsuse ja innovatsiooni vähenemine.
Hilisema rahandusministri Jürgen Ligi põhiargument 2012. aastal puhkenud rahastamisskandaali summutamiseks oli, et vaid Ansipi valitsusel on pädevust apokalüptilise Euroopa võlakriisiga toime tulla. Seda meenutades peab tõdema, et ehkki kujundid on muutunud, jätkub oluliste teemade seostamine julgeolekuga senini.
I OSA
ELU ENNE
Tartus Viljandi ringtee ääres, Ilmatsalu maanteest veidi eemal, asub kahekorruseline hoone. See ei ole majake keset metsi või soid. Lähim naabripere on paari-kolmekümne meetri kaugusel. Samas pakuvad aed ja kõrge hekk ning aianurkades kasvavad vanaldased puud õdusat äraolemist. Ka kaitset tolmupahvakute eest, mis külavaheteelt autode ja mootorrataste liikumisel üles paiskuvad.
Paraku ei kaitse miski sääskede eest, kes juba varakevadel parvedena ründavad. Ehkki on suvine leitsakupäev, hammustavad vereimejad tulijal sääred täpiliseks juba enne, kui ta väravast sisse astub. Külalisi märgates tuleb aiamaal askeldav Mehis Reinfeldt neile vastu ja räägib uhkusega, kuidas ta on 3000ruutmeetrisel krundil asuvast tagasihoidlikust majakesest mugava eluaseme ehitanud. Mees näitab avarat õue ja aeda ning jutustab, et on pidanud aiaäärset krundiosa kõvasti täitma. Varem loksunud seal kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal sillerdav vesi. Paar korda aastas oli vesi niimoodi võimust võtnud, et sellest sai läbi vaid pikkade kummisäärikutega. Uus peremees on säilitanud ka vanaaegse maakeldri, mis troonib uhkelt õuna- ja marjapuude ning lillepeenarde lähedal. Maja on Mehis seestpoolt omajagu ümber ehitanud, esialgsest planeeringust enam suurt järel pole.
Mehisest sai majaomanik 2001. aastal, kui ta ostis elamu toonaselt linnapealt Andrus Ansipilt 900 000 krooni eest.
Veel pool sajandit tagasi elas selles Kandiküla mansardkorrusega majas, millel siis ei olnudki täpset nime ega numbriga aadressi, perekond Ansip: lapsed Eve, Ivar ja Andrus, ema Alma ning laste emapoolne vanaisa August Julius. Puitmaja avaral hoovil olid abihoone, saun, kaev ning majapidamise au ja uhkus: kelder, mis nagu õugi kevadisel sula- ja sügisesel vihmaajal veega täitus. Vahelduva sagedusega käis kodus ka Andruse ja Eve isa ning Alma abikaasa Gunnar Ansip. Selles majas ühinenud saatused on ühtviisi kaunid ja mõrud, mälestused ilusad ja hingekriipivad.
TÖÖLE PÜHENDUNUD KÜLAVOLINIK
Gunnar Ansip pidi varakult täiskasvanuks saama, sest tema isa tegi Teise maailmasõja ajal enesetapu. Tollal 14aastane Gunnar leidis ta kodu lähedalt metsast puu küljest. Pärast seda langes kodune majapidamine teismelise poisi õlule, kes sellest hoolimata osales ka ühiskondlikus elus: ta pidas külavoliniku ametit ning oli teada-tuntud punaaktivist. Külavolinik oli nõukogude võimu ametlik esindaja, kes pidi valla täitevkomitee teateid edasi toimetama ning korraldama ja kontrollima nende täitmist, ühtlasi oli tema ülesanne valvata müügiplaani täitmise järele.
„Põhimõtteliselt võis ta olla kaasatud küüditamise ettevalmistusse, ka pealekaebajana, kuid üldistust siin kindlasti teha ei saa. Põhiosas tegelesid küüditamisnimekirjade koostamisega ikka julgeolekuorganid, täpsemalt ENSV riikliku julgeoleku ministeerium, küüditatute Siberisse toimetamine jäi ENSV siseministeeriumi õlule,” selgitab ajaloolane Tõnu Tannberg.
Ansipite lapsepõlvekodu on paremal vanaldaste puude varjus. Vasakul talus elanud perepojad Aleksander ja Eero mängisid sagedasti naabripoiste Andruse ja Ivariga. (Teet Malsroos)
Gunnar tuli külavoliniku ametiga edukalt toime. EKP Vara valla partei algorganisatsiooni sekretär kiitis külavolinik Ansipit silmapaistva selgitustöö eest kolhooside organiseerimisel. Mehe usinusest andis märku teinegi seik. Välgi külanõukogu eesotsas tollase esimehe Anna Persidskiga oli tõsiselt mures: varumisplaani ei õnnestunud täita, talunikud torpedeerisid varumiskavu ja normide täitmisest ei tahtnud õieti keegi midagi kuulda. Tragi külavolinik ei vedanud ülemusi alt ja rõõmustas külanõukogu esimeest sellega, et veebruari lõpuks oli esimese kvartali piimanorm täidetud. Gunnar ise kiitles, et kui kõik külavolinikud oma tööd tõsiselt ja südamega võtaksid, jõuaksid nad samasuguste tulemusteni. 1949. aasta märtsi alguses toimunud külanõukogu koosolekul rääkis ta, et on teinud teistelegi volinikele ettepaneku täita esimese kvartali normid „igas produktis” enne tähtaega. „Ka teistel külavolinikel peaksid olema samasugused eeldused, kui õigesti organiseerida,” arvas Ansip.
Juba järgmisel kuul edutati kõigest 18aastane Gunnar kolhoosi esimeheks – kurikuulsal küüditamisaastal 1949. juhtis ta Vara vallas Tartumaal vaese Välgi küla kolhoosi Välgi Võit. Ent esimehe karjäär lõppes sama ruttu, kui see algas. Riigiarhiivis säilinud isikliku kaadriarvestuslehe täienduses seisab, et kuueklassilise külakooli haridusega Gunnar „ei läinud õppima ega tulnud tööga toime”. 24. aprillil 1949 kolhoosi esimeheks pandud Ansip sai ametist priiks vaid pool aastat hiljem, septembri keskpaigas. Gunnar ise märkis lahkumisavaldusse, et soovib minna edasi õppima ega saa seetõttu kolhoosis jätkata. Hiljem sai temast pioneerijuht Välgi küla algkoolis.
VENNAD KUI ÖÖ JA PÄEV
Välgi küla algkoolis kohtas Gunnar endast kuus aastat vanemat atsakat noort naist Almat, kes oli farmaatsiat õppinud, kuid hiljem Tartu õpetajate instituudi kaugõppes pedagoogikutse omandanud. Nad abiellusid 1950. aasta septembris, kui naine ootas esimest last. Mesinädalad lõppesid kohe pärast Eve sündi, sest 20aastaseks saanud mees kutsuti aega teenima Nõukogude armeesse. Ajateenistus suurriigi avarustes vältas tollal kolm, mereväes koguni neli aastat.
Kui Gunnar sõjaväest naasis, oli pere suurenenud Ivari võrra. Leebe loomuga töökas mees võttis vallaslapse omaks ning katsus äia-ämma elamises ja naise kõrval kasulik olla. Varsti sündis perre ka pesamuna Andrus. Kuid sellest ajast peale läks elu nii, et Gunnar tegi juhutöid ja elas seal, kus parasjagu töötas, ning kippus üha tihedamini viina seltsis meelt lahutama.
Kasvatada üksinda, abikaasa toeta ja raamatupidaja palgast kolme last ei olnud lihtne ka eelmise sajandi keskpaigas. Pereema viibis suure osa päevast tööl ning oli tihti kurnatud ilmega ja tujukas. Ometi ei kannatanud lapsed nälga, sest Alma ja vanaisa August Julius pidasid pere toidulauale mõeldes lehma, sigu, küülikuid ja kukke-kanu. „Teisiti ei olekski ära elanud. Kass oli ka. Mingil ajal, olin vist varateismeline, viidi ahtraks jäänud lehm lihakombinaati ning uusi põrsaid ei võetud. Vanaisa oli juba liiga vana ja peaaegu pime, ei jaksanud enam,” mäletab Eve.
Ema õhutusel ristis Alma Ansip oma üheksakuuse poja Andruse (süles). (Perekond Osa erakogu)
Esiplaanil viipab käega Andrus Ansipi õde Eve Osa. Tema taga seisab Ansipite endise naabertalu perenaine Anne Sillaots, keda autorid külastasid 2011. aasta juunis. (Teet Malsroos)
Peamiselt hoidis lapsi vanaisa August Julius, kes rääkis neile köitvaid lugusid Esimesest maailmasõjast ning õpetas poistele lihtsaid meestetöid: hööveldamist, vikatile ja haamrile varre panemist, korvi punumist. „Vanaisa aitas mul inimeseks kasvada,” ütleb Andrus Kuku raadio külalisesaates. Lapsepõlvest on talle meelde jäänud vanaisa tihti korratud tarkusetera, et kõige suurem varandus on see, mille inimene kahe kõrva vahel jaksab ära kanda.
Eve aga mäletab, et vanaisaga käituti pahasti, ning tunneb seetõttu siiani kahjutunnet. „Ema ütles vanaisale sageli halvasti ja selle eeskujul ei hoidnud ka Andrus end vaos. Pimeda vanaisa enesetapp oli minu jaoks väga kurb. Vanaisa oli siis 95, ta jalad tulitasid, ta ei suutnud enam ning poos end kodus nagi külge.” Andrus oli siis 16aastane, tema vend Ivar vaid aasta vanem.
Eve sõnul erinesid