KÕVA ORGANISAATOR
Andrus Ansipi parteiline karjäär algas, kui ta oli 21aastane, tolle aja kohta tavatult vara. Vastne üliõpilane Ansip valiti kohe keemiaosakonna komsomolibüroo ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, aasta hiljem juba komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks.
Andrus ei jätnud midagi juhuse hooleks. Kui paljudel teistel parteilastel ja komsomolitegelastel juhtus ikka ka ideoloogilisi äpardusi, mistõttu mõnel võis partei arvestuskaart olla noomitustest kirju, siis Ansipi arvestuskaardil n-ö kandeid ei olnud.
„Ansip oli rahvamees, ta sai hästi läbi kõikide kaastöötajatega. Ta polnud ennast täis ega tekitanud konflikte,” räägib Ansipi keemikust juhendaja, praegu ülikooli kõige pikaajalisem töötaja Tullio Ilomets. Tema sõnul oli Ansip väga abivalmis ega põlanud ära ühtegi tööd. „Kui keemikutel tuli aparaate transportida või remonti teha, oli Ansip alati abiks. Ta võttis osa ka ülikooli muuseumi kolimisest,” mäletab Ilomets.
Tartu riikliku ülikooli komsomoligrupp märtsis 1977: tagareas (vasakult) Andrus Ansip, Raivo Palmaru, Viktor Kaasik, Kalle Kulbok, Madis Kallion, Enn Ruusmaa, Jüri Aseri, tundmatu, Vello Talviste, Sulev Lääne, Harri Salman, Tõnu Laupa, Juhan Kivirähk, Mart Opmann ja Mart Kull; keskel Airi Põder, Mercedes Pent, Kalle Liiv, Aili Pikat, Lembe Blauberg, Jüri Vissak ja Igor Gräzin; ees pikali Hallar Lind ja Viljar Raidla. (Tartu ülikooli muuseum)
Vaino Väljas käis külas ja pidas kõnet TRÜ komsomolikomitees: teda kuulasid Andrus Ansip (paremalt viies) ja Olav Osolin (paremal ääres). (Tartu ülikooli muuseum)
Ehk seetõttu aitasid kateedri daamid omakorda alati hoida Ansipi vanemat tütart, kes vahel isaga koos laborisse tuli. „Laps armastas väga joonistada. Mul oli tükk aega üks tema joonistus klaasi taga, pildil oli värviline tüdruk. Ma ei teagi, kes selle joonistuse lõpuks ära võttis,” räägib Ilomets.
Veel nendib õppejõud, et Ansipile pakkus ühiskondlik elu isegi rohkem huvi kui õppimine. „Ansip oli ülikoolis väga aktiivne malevamees, aga mind huvitas, et temast saaks keemik,” ütleb Ilomets, kelle arvates oli Ansipil tugev potentsiaal õpitud erialal läbi lüüa: ta oli arenenud kriitikameelega, kõva eksperimentaator, alati täpne ja süstemaatiline. Andruse katsete ja arvutuste tulemusi võis alati usaldada.
Aastal 1977 koos Ansipiga ülikooli komsomolikomitees töötanud toonane majandusteaduskonna tudeng, hilisem ettevõtja ja minister Mart Opmann ütleb, et komsomol ja selle tolleaegsed üritused olid pullitegemise kohad.
„Ma ei kuulnud ühestki teaduskonnast, et keegi oleks mingisugust ideoloogilist asja ajanud. Seda küll hakati mingil ajal vaatama, et näiteks rebaste pidudel ei oleks kusagil rebase motiivi väljas. Mina pidin ükskord selle „probleemi” niimoodi lahendama, et ühel kuulutusel oli rebase koon ja teisel tema kohev saba. Kõik said aru, mis mida sümboliseerib, aga pead ja saba ikkagi ühele pildile panna ei tohtinud,” muigab Opmann.
Komsomolikomitees tulevase peaministriga tihedalt kokku puutunud hilisem ettevõtja ja riigiminister Raivo Vare mäletab, et Andrus Ansip oli „täiesti normaalne” tegelane. „Ma küll ei mäleta, et seal keegi üldse tõsiselt mingit punast jura või ideoloogiat oleks ajanud. Ansip oli kõva orgunnivend, ta oli asesekretär. Jooksis ringi, ajas asju, kooskõlastas üritusi. Sel ajal oli ju vaja iga asjapulga käest allkiri saada. Andrus oli asjalik sell. Ainult komsomolibüroo kaudu saigi üldse midagi korraldada. Olgem nüüd ausad ja tuletagem meelde, et tegelikult ei oleks isegi Tartu levimuusikapäevad mitte kunagi toimunud, kui ülikooli komsomolikomitee ei oleks seda asja ajama hakanud – Rein Lang ja kes kõik 1970ndate lõpus seal juures olid. Tol ajal pidi ju isegi repertuaari ja laulusõnad partei- ja komsomolikomiteedega kooskõlastama,” räägib Vare.
LABORI KÕRVALT KOMSOMOLI JUHTIMA
Noorematele lugejatele teadmiseks, et komsomol ehk üleliiduline leninlik kommunistlik noorsooühing (ÜLKNÜ) oli kommunistliku partei noorteorganisatsioon. Eestimaa noorsooühingu häälekandja oli ajaleht Noorte Hääl.
Paberil oli komsomol mõistagi ideoloogiline organisatsioon. Tegelikkus nii üheülbaline ei olnud, vähemalt mitte Nõukogude Eestis. Komsomolisekretärid korraldasid üritusi ja pidusid, kohtumisi tuntud inimestega, keskkomitee hoolitses õpilasmaleva ja üliõpilaste ehitusmaleva iga-aastase toimimise eest. Komsomoli kuulus üle 100 000 noore, kes vaevalt küll mõtlesid pingsalt organisatsiooni põhikirjalistele väärtustele.
Ansip valiti 1977. aasta oktoobris keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks. See ametikoht Tartu ülikoolis eeldas enamasti kuulumist NLKPsse. Komsomolibüroo koosolekul, mille juhatajaks Andrus valiti, osales 11 büroo liiget. Päevakorras oli kaks punkti: komsomolibüroo uue sekretäri valimine ja sektorite juhatajate valimised. Rutiin. Sedakorda tegid koosoleku vastutusrikkamaks kohale tulnud ülemused: komsomolikomitee sekretäri asetäitja õppe-kultuuritöö alal Aili Pikat ja analüütilise keemia kateedri dotsent, keemiaosakonna parteibüroo sekretär Mari-Liis Allsalu. Ju nad tahtsid näha, kui otsustavalt parteikarjääri redelil esimesi samme astuv Andrus ohjad enda kätte haarab.
Koosoleku lõpuks sai Ansipist komsomolibüroo uus sekretär.
Laboris 1975: Andrus Ansip teeb koos assistent Greeta Vesmaniga katseid. (Tartu ülikooli muuseum)
ÜKSIKUD KOLMED
NLKP liikmekandidaadiks saamise sooviavalduse esitas Ansip sama aasta 10. märtsil. Päev varem oli ta end tutvustanud keemiaosakonna parteibüroos. Õppejõud Ilmar Koppel oli küsinud Andruselt, milline on tema õppeedukus. Andrus möönis, et „üksikud kolmed tulevad sisse eksamite sooritamisel”. Parteibüroo sekretär Allsalu, Viktor Palm ja Ülo Haldna kiitsid noormehe kandideerimise NLKP ridadesse heaks: pole viga, üksikutest kolmedest saab üle.
Just see koosolek pani aluse Ansipi karjäärile osakonna komsomolibüroo sekretärina. Kui teise päevakorrapunktina võeti jutuks üliõpilase Urmas Pasti juhitud komsomolibüroo töö ja tegemised, ei hoidnud Andrus keelt hammaste taga. Ta heitis Pastile ette, et too oli komsomolibüroo koosolekuid halvasti ette valmistanud, spordiüritusi kehvasti organiseerinud, kartoteegid laokile jätnud. Sel päeval tunnistas parteikoosolek komsomolibüroo tegevuse siiski rahuldavaks, kuid oktoobris vahetati sekretär Past sekretär Ansipi vastu.
Juba nädalapäevad pärast osakonna komsomolijuhiks valimist tegi Ansip koosolekul kurja häält.
Muude küsimuste hulgas olid päevakorras „Sots. võistlusest TRÜ keemiaosakonna ja TPI keemiateaduskonna koms.org. vahel” ning „Komsomoli liikmemaksude laekumise korrast”. Ansipi sõnul ei olnud tema eelkäija oma võimu piisavalt rakendanud. Andrus palus koosolekul tungivalt kiirendada tööplaanide väljatöötamist.
Ta muretses ka komsomoli liikmete juurdekasvu pärast. Noormehe eesmärk oli „suurendada ÜLKNÜ ridadesse vastuvõetavate seltsimeeste arvu igakülgselt ja ideeliselt sügavalt tunnetatud agitatsiooni teel”.
FAŠISTLIK REBASTE PIDU
Kui tol ajal kedagi fašismis süüdistati, pidi üleastumine olema õige vänge ja kurjakuulutav. Naljalt sellise pühaduseteotusega lagedale ei tuldud. See, et fašismisüüdistuse sai Andrus Ansip ja tema keemiaosakonna komsomolibüroo, oli löök allapoole vööd.
Tüli algas pärast seda, kui komsomolibüroo oli korraldanud rebaste