Endine luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross käis koos telemees Ilmar Raagiga ringi ning mõlgutas ideed, et rahvusringhääling võiks mõneks päevaks käivitada eriprogrammiga venekeelse kanali. Sisu pidi tootma ETV. Milleks seda vaja oli? Propagandistlikel eesmärkidel, justkui lojaalsusele kutsuva manifestina.
Rahvusringhäälingu juhatuse tollane esimees Ainar Ruussaar ei pidanud mõtet kuigi heaks. Tema kõige olulisem vastuargument tuli esile küsimuses: „Kui need kolm päeva läbi saavad, mis siis vaatajatele öelda on?” Krossil vastust ei olnud. Pealegi ei olnud rahvusringhäälingul raha, et käivitada keset aastat veel üks kanal.
EI JUHTUNUDKI MIDAGI
26. aprilli hommikul oli valitsus kogunenud istungile. See kestis kõigest kümme minutit. Teemasid oli päevakorras ligi 20, aga suurem osa neist oli kas juba kusagilt juba läbi käinud või vajas märksa põhjalikumat analüüsi, kui valitsuse neljapäevane formaalne ja protokollitav istung oleks võimaldanud.
Paljudel mõlkus meeles midagi hoopis olulisemat. Nimelt oli sama päeva varahommikul kell kolm paigaldatud Tõnismäele suur valge telk. Peatselt pidi algama monumendi lähistele maetud Nõukogude sõdurite säilmete väljakaevamine.
Istungisaali sisenenud Ansip oli silmanähtavalt heas tujus – justkui poisike, kes oli saanud hakkama millegi sellisega, mida tegelikult oli pisut peljanud, kuid kui tegu tehtud, rõõmustas kardetust leebemate tagajärgede üle. Ta tuli saali, viskas temale omaselt käega õhku ja hõikas umbes nii: „Ma ju ütlesin, et midagi ei juhtu!” See oli mõeldud neile, kes olid kahelnud, kas on ikka tark alustada väljakaevamisi vahetult enne Teise maailmasõja lõpu järjekordset aastapäeva.
PALO VERSUS ANSIP
Rahvastikuminister Urve Palo oli 25. aprilli õhtul pannud Ansipile südamele, et too paigaldaks Tõnismäele venelaste rahustamiseks kas või infotahvli monumendi uue väljanägemise kohta uues asukohas. Nimelt oli muukeelse kogukonna esindajate kaudu Palo kõrvu jõudnud sõnum, et levivad kuulujutud, mis rahvast ärevaks teevad, inimesi kutsutakse üles kaitsma pronkssõdurit hävitamise eest.
Ansip kuulas rahvastikuministri ära, võttis siis telefoni ja helistas. „Kuule, Palo räägib siin, et võiks Tõnismäele üles panna plaani infoga, milline uus asukoht välja nägema hakkab.” Mõned sekundid valitses vaikus. „Ei, seda me ei tee,” kuulutas peaminister hetk hiljem. „Selles küsimuses jääme eri arvamustele. Sa riskid rahutuste tekkega Tallinnas,” vastas Palo ja lahkus.
Valitsuse istungi vältel pronksmehest suurt juttu ei olnud. Ei nähtud mingisugust võimalustki, et juba aasta otsa köetud monumenditeemast võiks välja kasvada mäss. „Vähemasti ei räägitud sellest,” lisab Palo.
ALATI SAAB HALVEMAKS MINNA
Valitsuse kümneminutisele istungile järgnes kabinetinõupidamine, kus juttu jätkus kauemaks. Isegi nii kauaks, et pressikonverentsile, mis pidi algama keskpäeval, jäid ministrid hiljaks.
Pressikonverentsi peamine teema oli pronkssõdur ja selle ümber paigaldatud piirded. BNS tahtis teada, mida annaks peaministri hinnangul Eesti-Vene suhetes veel halvemaks muuta, kui juba on. „Murphy seadus ütleb, et alati saab halvemaks minna. Praegu me oleme alustanud identifitseerimistööde ettevalmistamisega. Edasised otsused sõltuvad juba sellest, millised on väljakaevamiste ja identifitseerimistööde tulemused,” vastas Ansip.
Ent miks valiti selline kellaaeg? Kas sellepärast, et võimalikult vähe häirida tallinlaste igapäevaelu? „Paigaldada trollipeatuse lähedusse piirdeaeda ajal, mil seal seisavad inimesed, on üksjagu tülikas. Aed aga tuli sinna panna nagunii, sõltumata sellest, kas aia sees hakkavad toimuma väljakaevamistööd või lihtsalt seepärast, et 8. ja 9. mail on prognoositav teatud konfliktide oht,” selgitas Ansip. Peaminister jättis mainimata, et seejuures ei olnud kaitse- ja siseministeerium suutnud alguses kuidagi kokku leppida, kumb peab aia paigaldama, kas nn arheoloog ehk Aaviksoo või korravalvur ehk Pihl.
LAAR HOIDIS VARJU
Pronkssõduri kaitseväe kalmistule teisaldamise teema oli Reformierakond riigikogu valimiste eel rakendanud nii jäigalt enda vankri ette, et IRL, kes aegade alguses rahvuslike teemade monopoli nautis, pidi nüüd kaitseminister Aaviksoo isikus ainult monumendi tehnilise äraviimisega tegelema.
Kui asi hiljem hapuks läks, olevat IRLi toonane esimees Mart Laar keelanud oma partei liikmetel pronkssõdurist kõnelda. See keeld paraku praktikas ei rakendunud. Oravad mängisid kõige olulisema kõneisikuna välja ikkagi just Aaviksoo.
Ansipi esimese valitsuse haridusministri Mailis Repsi sõnul oli juba tookordne valitsus otsustanud pronkssõduri teisaldada. Kokku oli lepitud isegi kuupäev, mil Tõnismäele oleks telk püstitatud ja koos vaimuliku õnnistusega alustatud kaevamist.
Kaitsepolitsei ettekanded ja ettepanekud soovitasid ilmselgelt teisaldada pronkssõdur suvel. Pärast seda, kui oli selgunud, et Tõnismäele on tõepoolest maetud hukkunuid, prognoosis kapo ka võimalikke rahvarahutusi. Veel rõhutas kaitsepolitsei, et pronkssõduri temaatikasse tuleks igal juhul kaasata vene kogukonna esindajad. Nende soovitus oli ajada asju korrektselt ja viisakalt.
Juba aasta varem oli siseminister Kalle Laaneti ülesandeks jäänud keelata kõik rahvakogunemised ja meeleavaldused Tõnismäel. Piirkond ümbritseti politseilindiga ning monumenti asusid ööpäevaringselt valvama politseinikud, et peletada Tõnismäelt eemale Kalev Rebase sugused mehed ja venelastest provokaatorid. (Rebase nimi jõudis avalikkuse ette 2006. aastal, mil ta korduvalt pronkssõduri juures meelt käis avaldamas.)
Rahandusminister Ivari Padar omakorda rääkis valitsuskabinetis, et kõike muud, aga ärgu valitsus jälle Lihulat tehku. Ansip oli paraku Laari ja IRLi surve all, kes leierdasid, et olgu okupant ära viidud. Nõuti kuupäeva teatamist ja Tallinna vabastamist. Ansipi mitme praeguse ja endise kolleegi väitel on peaministril kõva kompleks oma nõukaaegse mineviku suhtes, mistõttu ta on selliste teemade käsitlemisel alati pigem radikaalne kui kompromissialdis.
„Kui Ansip poleks reageerinud, oleks IRL teda kohe rünnanud ta mineviku pärast: vaat kus kommar, ei saa okupantide monumenti minema lohistatud,” lisas anonüümsust palunud poliitik.
ÄPARDUSEST SAI LOOSUNG
Aastal 2006 üritasid parteikaaslased Andrus Ansipile jalga taha panna. Kord tuli Ansip ühelt väliskomandeeringult. „Keit Pentus läks talle lennujaama vastu. Just oli koos olnud partei juhatus, kus oli otsustatud, et pronkssõduri teemal „pannakse tuima” ehk ei reageerita. Pentus edastas peaministrile lennujaamas täpselt vastupidise sõnumi: „Juhatus nõudis, et pronkssõdur tuleb ära viia!” Ansip võttis Pentuse öeldut sõna-sõnalt ning andis seejärel ajakirjandusele karmi sisuga intervjuusid. Reformierakonnale tuli see täiesti ootamatult. Ent peatselt mõistis ka juhatus, et Ansipi sõnum oli läinud viljakale pinnasele,” räägib Keskerakonna üks juhtfiguure Kadri Simson.
Reformierakonna reiting hakkas tõusma. Ansip ei saanud oma sõnadest enam taganeda. Ja ega ta tahtnudki. Kulminatsioon saabus 2007. aasta kevadel riigikogu valimistel. Peaminister sai 22 500 häält.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser mäletab sama lugu teistmoodi: „Ansip tuli 2006. aasta suvel Euroopa Liidu ülemkogult. Lennujaamas ootasid teda ajakirjanikud. Päriti, mis pronkssõdurist saab. Ansip siis põrutaski, et kui oleks tema teha, lohistaks ta monumendi kohe Tallinna kesklinnast minema. Reformierakonna kontoris hoitud seepeale pead kahe käega kinni, aga kui märgati, et valijatele läheb Ansipi sõjakus hästi peale ja reiting hakkab tõusma, raiutigi seda lubadust kuni 2007. aasta riigikogu valimisteni.”
Vabariigi valimiskomisjoni andmetel pääses riigikokku isikumandaadiga üldse kokku kümme saadikut. Neist enim hääli – 22 540 – kogus Ansip. Reformierakond sai riigikogus 31 kohta, mis tähendas tervenisti 12 lisakohta, võrreldes 2003. aasta parlamendivalimistega, mil partei