„Sinu ema ja isa olid kõige paremad inimesed, keda ma kunagi olen kohanud, Lehan-cho. Nad olid mulle sama kallid kui mu enda vanemad. Aja jooksul hakkasin ma lootma, et nad ükskord ka minu vanemateks saavad.” Ta tõstis häält, nagu tahaks tervet tuba kaasata sellesse, mida ta nüüd ütles, ning võttis Lehani käe. „Ma soovisin nende noorimat tütart Lehanit endale naiseks. Kuid pärast seda suurt tragöödiat, mis perekond chole osaks on saanud, ei saa ma seda enam endale lubada.”
Minu nõbu Ekhe tõi kuuldavale väikese hirmunud hüüatuse ja mu tädi tõusis rutuga. „Las ma toon oma mehe. Perekonnapea peab kohal olema.” Iskan noogutas, ilma Lehani käest lahti laskmata. Seejärel vaatas ta minu poole, otse silma, ja tema silmis oli hoiatus. Ähvardus.
Mu tädi tuli tagasi oma mehe Netomoga. Nad istusid kõik ümber madala laua, mille teenrid olid söögi- ja joogipoolisega katnud. Ma ei suutnud end oma paigalt liigutada. Ja Iskan ei istunud maha, vaid seisis, Lehani käsi enda omas. Ma ei suutnud temalt pilku lahti kiskuda. Nagu varblane, kes teab, et kotkas võib iga hetk ta surnuks lüüa.
„Minu ja Malik ak Sangui-cho vahel pole mingit kokkulepet sõlmitud ega ka minu isa ja Lehani isa vahel. Kuid minu kavatsused on terve eelmise aasta jooksul olnud selged. Ma ootasin ainult sellise positsiooni saavutamist vürsti palees, et oleksin naisevõtuks valmis. Aga nüüd tunnen ma, et minu enese tunnetest suurem kohustus peab mu tegusid juhtima.” Ta vaatas õrnalt Lehani poole ja kinkis talle väikese kurbliku naeratuse. „Kaks tüdrukut on ainsana üle elanud haiguse, mis tabas tervet nende isamaja. Ma tunnen, et minu kohustus on nende mõlema eest hoolt kanda niimoodi, et nende elu muutuks nii vähe kui võimalik.” Siis lasi ta Lehani käest lahti ja pöördus minu poole. Ma ei suutnud isegi silmi pilgutada. Tema pilk puuris mind, täis ütlemata jäänud sõnu. Ta tegi sammu minu poole ja ma haarasin kõvemini oma tikketööst kinni. Ta ei tohtinud mu kätt võtta. Ma ei taluks tema puudutust.
„Kabira ak Malik-cho. Sa oled oma isa ainus pärija, kuna tal puuduvad vennad ja teised meessugulased. Abiellu minuga ja ma hoolitsen ka su armastatud õe Lehani eest. Abielu kaudu saab temast ka minu õde. Me hakkame teie isamajas elama, ma hoolitsen su isatalu eest ja teie elu võib samamoodi jätkuda nagu varemgi. Te ei pea üksteisest lahkuma, mida ma usun, et te mõlemad kõrgelt hindate. Ma hoolitsen selle eest, et te millestki puudust ei tunne ja midagi kurja teie kummagagi ei juhtu.”
Seda viimast lausudes puuris ta silmad minu omadesse ja nood tumedad silmad olid täis raevu. Kuna ta seisis teiste poole seljaga, ei näinud nad tema näos olevat ilmet. Aga mina nägin. Ja mõistsin.
Kui ma ei oleks teinud seda, mida ta ütles, poleks mitte ainult mina surnud. Ta oleks ka Lehani surmanud. Kõike seda tegi ta allika pärast. Et Anji veele juurde pääseda. Ta oli võimeline mida iganes ette võtma, et allikat enda omaks teha.
Ma ei suutnud iitsatadagi. Ma teadsin, mida pean vastama, kuid ei suutnud oma suud sõnu moodustama panna. Minu tädimees Netomo tuli meie juurde ja seisis Iskani kõrvale. Ta hõõrus käsi. Vesiiri poeg perekonnaliikmeks! Seda võimalust ei tahtnud ta käest lasta.
„See on meile väga ootamatu. Te peate meie noore sugulase kimbatust vabandama. Aga ma tean, et ta mõistab, milline suuremeelne ettepanek see on, ja tema vastuses pole kahtlustki. Või kuidas, Kabira?”
Ma lasin pea alistumise märgiks alla. Kõik võtsid seda kui jaatust ja Netomo patsutas Iskanit seljale ning õnnitles teda ja tädi tõi veini ja anumad kohale. Varsti seisime kõik ja jõime kahe noore õnneks ja terviseks kokku. Iskan tõstis oma punaseks lakitud jooginõu minu poole ja kummardus ette, et mulle kõrva sosistada. Kõik itsitasid ja plaksutasid käsi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas – noor mees sosistab oma kihlatule saladusi kõrva.
„Sul ei ole vaja mind karta, Kabira. Sa pead ainult tegema, nagu ma ütlen, siis oled sina ja on ka su ilus õde kaitstud. Kas mõistad?” Ma noogutasin. „Hästi. Kõigepealt nõuan ma, et sa enam kunagi ei räägi kellelegi allikast ega selle väest. Sa ei lähe enam iialgi sinna. Ma näen, kui sa seda teed, Kabira, sa tead seda. Anji kuulub nüüd mulle.”
Tema hääl oli soe ja intiimne, täpselt õige toon kahe armastaja vahel saladuste rääkimiseks. Keegi ei võinud arvata, et tema sõnad olid täis mürki ja ähvardusi. Ta pöördus Netomo poole.
„Ma soovin, et pulmad peetaks niipea kui võimalik, nii et noored naised võiksid peatselt oma kodu tagasi saada.”
„Muidugi mõista.” Mu onu noogutas nõusolevalt. „Enne järgmist täiskuud. Minu käes on mu õndsa kälimehe talu võtmed. Sa tahad kindlasti teie uue kodu õigeks ajaks korda teha.”
Iskan naeratas. Ta naeratas ja naeratas terve selle pärastlõuna, ta naeratas Lehanile ja mulle ja ainuüksi mina nägin kõike, mis selle naeratuse taga peitus.
Ma ei mäleta ajast enne pulmi eriti palju. Kindlasti tehti hulganisti ettevalmistusi, kuid keegi ei oodanud, et mina neist osa võtaksin. Veetsin enamiku ajast enda ja Lehani toas, kus ma trampisin ringi nagu metsik loom puuris. Ma üritasin välja mõelda viisi, kuidas puurist vabaneda, kuid ei leidnud väljapääsu. Mitte ühtki moodust, kuidas Lehani turvalisust tagada ja Iskani kurjuse eest hoiduda.
Ma mäletan üht õhtut, kui Lehan tuli meie tuppa, et magama minna. Ta istus peegli ees ja kammis oma pikki juukseid ning jälgis mu närvilist kõndimist, midagi ütlemata. Lõpuks ohkas ta ning pani harja käest.
„Mis sul viga on? Sa käitud, nagu Netomo tahaks sind vanale hambutule kärnas mehele anda. Mitte vesiiri noorele ilusale pojale, kes tahab sulle ja mulle vaid head. Kui keegi peaks meeleheitest käsi ringutama, siis olen see mina.”
Ma jäin seisma ja jõllitasin teda. Ta viskas pea kuklasse ja kerge puna levis üle ta perfektse naha.
„Jah, tegelikult olime need ju tema ja mina, kes pidid abielluma.”
Sõnad rippusid meie vahel klaasikildudena õhus.
„Aga … sa ütlesid ju alati, et ei hooli temast.”
„Ma ei teinudki seda.” Ta lõi pilgu oma kätele, ikka veel sündsalt punastades. „Aga ta on vesiiri poeg. Mees, kelle suur tulevik on kindlustatud. See oleks olnud hea partii. Ja ta on meie vastu väga lahke. Hea mees.”
„Lehan, ta on õel!” Ma laskusin tema kõrvale põlvili, püüdes sõnu valida, et teda hoiatada, ilma teda ohtu panemata. „Sa ei tohi mitte iialgi teda usaldada. Ta ei tahtnud sind kunagi. Isa ise ütles ju, et Iskan ei lausunud sõnagi selle kohta. Ta on kurjus ise, oh Lehan, me peame põgenema. Mõlemad. Võib-olla juba täna öösel?” Lootus tärkas mu sees. Põgenema, jah, miks ei olnud ma kunagi sellele mõelnud? Kaugele ära, kus Anji nägemused meieni ei jõuaks ja Iskan meid kätte ei saaks.
Mu õde kahvatus. Ta vaatas mind jälestusega. „Kas ta ei tahtnudki kunagi mind? Kas ta tuli sinu pärast, arvad sa? Kas seda oledki sa endale ette kujutanud?”
„Jah, nii see oli, aga mitte nii, nagu sa arvad, Lehan. Ta …”
Ta katkestas mind. „Ma ei oleks kunagi uskunud, et sa laskud nii madalale, Kabira.”
Tema hääl oli jääkülm ja ta tõusis ning silus käsivarsi, nagu tahaks mu sõnu maha pühkida. „Isa ja ema teadsid seda. Kõik teadsid seda, Iskan ise ütles seda. Ta tahtis minuga abielluda. Ja nüüd tahab ta meie mõlema eest kõige paremal kombel hoolt kanda. Miks peaksin ma tahtma põgeneda kellegi eest, kes tahab mulle vanematekodu tagasi anda? Ma igatsen sinna nii, et ma võiks lõhkeda, Kabira! Ma tahan käia seal, kus ema on käinud, ja hoida asju, mida Agin on käes hoidnud. Ma tahan jälle nende läheduses olla. Aga sina …” Tema nägu oli täis jälestust. „Sa oled hulluks läinud. Sa ei vääri nii head meest. Ma palun tädi, et ma saaks Ekhe juures magada. Tulevane pruut vajab üksiolemist.”
Enne, kui ma sõna suust sain, kihutas ta toast välja ja jättis mind üksinda.
***
Iskani ja minu pulmad peeti vanade traditsioonide kohaselt, Areko ligidal kalmumäe juures, kuhu Iskani esiisad