„Sa said ju sügisel uue mõõga, vürsti enese käest,” tuletasin ma talle ettevaatlikult meelde. „Kui paljud võivad sellega kiidelda? Ta kohtleb sind kui oma paremat kätt, kui oma mõõka.”
Iskan hammustas põske. Tormipilv liugles mööda ja tema nägu läks tasapisi heledamaks. „Nii see on, muidugi. Ta oleks loll, kui ta sellest aru ei saaks.”
Ma neelatasin. Vürst oli püha mees. Niimoodi temast rääkida tundus ohtlik. Nagu pühaduseteotus. Kuid Iskan rääkis tihti nii ja ma mõtlesin, et tema jutt kõlas õukonnas kindlasti teistmoodi kui meie, tavaliste inimeste vahel.
„Aga Kabira, sa mõistad ju, et see tähendab, et ma ei saa nüüd mõnda aega siia tulla. Võib-olla kevadel, kui soojemaks läheb.” Ta tõmbas teki meile tihemini ümber. „Sellest külmast ei saa ma lahti enne, kui koju paleesse jõuan.” Ta suudles mu laupa ja tõusis. „Tule, lööme kevade ja soojemate tuulte auks kokku.”
Ta tõmbas mind endaga allika juurde kaasa. Ta tahtis alati juua, kui kuu kasvas. Vesi oli nii külm, et oli valus seda neelata. Iskan kuivatas käeseljaga suud.
„Ma tunnen, kuidas see mulle jõudu annab. Nii kehale kui ka vaimule.” Ta võttis ühe savikannu välja ja täitis selle allikaveega. „See on mulle tagavaraks, kuni me uuesti näeme. Ma saadan siis sinu järele, Kabira.” Ta kummardus ja suudles kergelt mu huuli. „Kevadeni, mu väike lind.”
Ma seisin mäelõhe suudmes ja nägin teda kadumas nõlvast alla, metsatuka poole, kuhu ta tavaliselt oma hobuse jättis. Külm tuul näpistas mu põski, kuid ma tundsin seda vaevalt. Mu süda oli veel külmem.
Sellest sai pikk ja igav talv. Mitte miski ei pakkunud mulle rõõmu ja minu tavaliselt hea tuju oli kadunud. Ainus, kes minu muutumise põhjust aimas, oli Agin. Ma sattusin talle tihti peale, kui ta mind kipras kulmul jälgis. See tegi mind veel vihasemaks ja lõi mind tasakaalust välja, nii et tõmbusin mõlemast õest eemale ja olin palju aega üksi. Ema oli minu pärast mures. Ta arvas, et ma igavlesin, kuna talv on aeg, mil väga vähe toimub. Tema lahendus oli võtta mind naabrite ja sugulaste juurde kaasa. Ma usun ka, et ta arvas, et mul on meest vaja. Ent ükski noormees, keda mu ette tõugati, ei olnud midagi väärt võrreldes minu Iskaniga. Nad ei liikunud sama väärikusega. Neil ei olnud sama huvitavaid lugusid rääkida kui Iskanil õukonnast. Nende huuled ei olnud sama punased. Nende naer ei olnud sama nakatav. Nad ei vaadanud mind sama tumedate silmadega. Ja nad ei pannud mu nahka põlema, nii nagu Iskan üksnes oma kohalolekuga tegi. Ma kardan, et kohtlesin kõiki noid ausaid, õiglaseid noorukeid meie naabrusest ükskõiksuse ja kõrkusega. Mida oli neil pakkuda, mida vesiiri poeg mulle kümnekordselt ei võimaldanud?
Oleksin häbi tundnud, mõeldes sellele, kuidas ma käitusin, juhul kui häbi olnuks tunne, mida ma veel oleks suutnud tunda. Minu maine oli määrdunud, ja kui mu ema alla andis ja lõpetas minu vedamise kõikide perede juurde, keda ta tundis, ei leidunud enam ühtki ema, kes oleks tahtnud oma poega näha abiellumas Malik-cho upsaka tütrega.
Ainus, mida ma vabatahtlikult tegin, oli allika külastamine. Tegin seda iga päev, tihti mitu korda päevas. Ma hoidsin selle ümber oleva maapinna igast lehest ja rohuliblest puhta. Ma kaunistasin Anjit ilusate valgete kividega. Ma istusin tihti talvejakis ja mitme salli sisse mähitult allika serval ja vaatasin selgesse vette, mõeldes Iskanile ja käies mõttes läbi iga seal toimunud kohtumist. Mõnikord nägin, kuidas mu peegelpilt sai õhetavalt punased põsed, kui ma mõtlesin tema suudlustele. Ta oli mind suudelnud. Ta oli mind enda omaks kutsunud. Ta oli öelnud, et tuleb tagasi.
Allikas oli muutunud. Anji ja minu vahel oli alati olnud eriline suhe. Ema oleks mind välja naernud, kui oleks teadnud, et ma nii mõtlen, aga see oli tõsi. Isaemal oli allikat mõista, selle nägemusi tõlgendada, palju raskem kui minul. Aga nüüd tundus, et allikas oli minust ära pööranud. Kui selle kaldal istusin, ei suutnud ma leida üksteisemõistmise sidet. Ta ei olnud minust enam huvitatud. Ma istusin, käsi jääkülmas vees, ja üritasin mõista, kuid Anji ei vastanud. Mulle tundus, et nii Iskan kui ka Anji olid mu hüljanud, ja see viis mind meeleheitele. Ma ei suutnud mõlemaid kaotada.
Järgmisel täiskuul olin ma valmis. Pidin allikavette vaatama, et näha, kas ma suudan mõista, miks Anji on minust ära pöördunud. Võib-olla näitab ta mulle Iskanit, millal ta kavatseb tagasi tulla, milline meie tulevik on. Kõige hullemad talvetormid olid üle ja soojus oli tasapisi hakanud tagasi tulema. Varsti oli tõesti kevad käes. Ta oli lubanud mulle siis sõna saata.
Ma istusin üleni riides oma voodil ja ootasin, kuni majakond magama jääb, nagu igal ööl, kui ma mäest üles Iskani juurde ronisin. Ent nüüd oli see hoopis Anji, kes mu mõtteid täitis. Täiskuu rippus suure ja valgena mu pea kohal, kui ma teerada mööda ümber mäe läksin, ja igal rohukõrrel oli terav kuuvari. Kui ma mäelõhele lähenesin, oli õhk täis Anji väge. Ta oli ärkvel, ta oli tugev! Ma kiirustasin viimase teelõigu, tormasin hingetult mäelõhesse, et teda kohata – ning jäin sammupealt seisma. Eemal vee juures seisis keegi. Ilmselt tegin häält, sest too isik pöördus ringi ja tõstis millegi, mis lõi kuuvalguses sädelema. Mõõga.
„Kes sealt tuleb?”
Ma pidin õnnest ja kergendusest peaaegu maha kukkuma. See oli Iskan.
„Kabira,” sain ma suust. „Sa oled tagasi, che!”
Ta tuli minu juurde. Mõõk oli tal ikka veel käes.
„Mida sa siin teed?” Ta kummardus minu kohale, tema nägu oli pimeduses, tema hääl kare. „Vasta mulle!”
„Ma pidin Anjit külastama.” Ma sirutasin paluva käe tema poole. „Kallis Iskan, miks sa pahane oled?”
„Kas sa pidid mõne teise mehega kohtuma? Kas sa petad mind mu selja taga?” Ta haaras mu randmest ja väänas seda.
„Ei!” Ma neelatasin. Püüdsin meelde tuletada, kuidas ma temaga tavaliselt rääkisin, kui ta selliseks muutus. „Missuguseid teisi mehi võiks sinu kõrval olla, Iskan ak Honta-che, vesiiri poeg, vürsti kõige sätendavam juveel? Minule ei leidu kedagi teist.”
Ta lasi mu käest lahti ja naaldus tahapoole. Lasi kuuvalgusel mõõgaseljal mängelda.
„Kas sa oled mind taga igatsenud?”
„Iga päev, che! Iga hetk. Sa lasid mind nii kaua oodata!”
„Ma olen ka sinu peale mõelnud, Kabira. Tihti, palee üksildastel öödel.” Ta viskas mõõga maha ja tuli lähemale. „Kas sa oled minu, Kabira? Ainult minu oma?”
„Jah, Iskan, nüüd ja alati olen ma ainult sinu.”
Ta kummardus minu kohale, tema suu minu kõrva vastas. „Kas sa võid seda mulle näidata? Praegu, minu Kabira?”
Ma noogutasin ja teadsin, et ta tunneb liigutust oma rinna vastas.
„Vasta mulle, Kabira. Ütle, et sa tahad mind.”
„Ma tahan sind, Iskan. Palun.”
Ma olin sellele palju kordi mõelnud, siis kui me suudlesime, kui ta mind enda vastas hoidis, kui ta mind puudutas. Ma olin täiesti ette valmistamata sellisele keha igatsusele, mis tema käed minus olid äratanud. Mu ema ei rääkinud kunagi minuga sellistest asjadest. Keha igatsus oli tugev, tugevam kui mõistus. Ma tahtsin teda. Ma olin kaua teda tahtnud. Kuigi mitte siin. Mitte sel moel. Aga ma kartsin. Tema järsku raevu. Tema ettearvamatust.
„Siis pead sa saama, mida tahad,” sosistas ta ja suudles mu kaela. „Siis ma annan sulle selle. Nüüd.”
Nii võttis Iskan ak Honta-che mu süütuse Anji mäelõhes, palja maa peal, ja see polnud nii, nagu olin unistanud, aga ma hoidsin tema õlgadest ja mõtlesin, et see tähendas, et ta oli tõepoolest minu oma. Ta tahtis mind. Vesiiri poeg, kes oleks saanud keda iganes, tahtis mind, Kabirat.
Alles hiljem, kui istusin kodus oma toas ja püüdsin kätepesukausis pükstelt mustuseplekke välja küürida, tulin ma selle peale, et polnud Iskanilt isegi küsinud,