Iskan oli põhjendamatult kade peaaegu kõigi peale õukonnas, kuigi tal endal oli üks kõrgeimatest positsioonidest. Aga teda näris teadmine, et see oli tal peamiselt seepärast, et ta oli vesiiri poeg. Ta tahtis positsiooni, mis oleks tema enda välja teenitud.
„Õukonnas pole kedagi, kel oleks nii terav mõistus kui minul! Teised käivad elust läbi, pimedad kui mullamutid maa all.” Iskan istus Anji ääres ja joonistas käega vette mustreid. Ta paistis rääkivat veega sama palju, kui ta rääkis minuga. „Vürst peaks seda teadma! Aga too on sama pime kui teised. Kõik paremad kohad annab ta oma poegadele. Nood on ärahellitatud päevavargad. Kõige vanem, Orlan, on ainult jahist huvitatud. Ülejäänud pidutsevad, võtavad endale tohutu hulga konkubiine ja nad on nõrgad ja laisad. Mees ei tohi kunagi lasta himudel oma vaimu või keha nõrgestada. Ei tohi kunagi nii palju konkubiine võtta, et see viiks tema tähelepanu eemale sellelt, mis tõeliselt tähtis on.” Ta tõstis käe üles ja lasi veel oma sõrmedelt allikasse tilkuda, jälgides iga tilka pilguga nagu armastaja oma armastatut.
„Sinu aeg tuleb,” ütlesin ma, et talle enda kohalolekut meelde tuletada. Istusin tema jalgade juures, pilk naelutatud ta näole. „Ma tean seda.”
„Jah.” Ta naeratas, ikka veel Anjile. „Ma tean asju, mida nemad ei tea, eks ole?” Tema hääl leebus. „Ja saan aina rohkem teada. Ma ei ole kannatamatu. Ma võin oma aega oodata, kuni õige hetk on käes. Ja kui see käes on, ütled sa seda mulle, eks ole?”
„Kas ta räägib sulle palju?” küsisin ma ja mu hääl oli vaikne. Iskan võis varsti Anji nägemusi sama hästi tõlgendada kui mina. Tal ei olnud mind vaja.
„Ta näitab mõningaid asju,” sõnas ta aeglaselt, nagu hellitades. „Mitte kõike, mida ma teada tahan. Aga ta näitab mulle teed. Varsti tean, kuidas ma temalt kõik välja meelitan.” Ta raputas viimased veetilgad käelt maha ja pöördus minu poole nagu unest ärganult.
„Kabira.” Ta tõusis ja võttis mõõga vöölt. Tõmbas pükstelt nööri pealt. „Nüüd on sinu kord.”
Ta võttis mind iga kord, kui me kohtusime. Kõigepealt jõi ta Anjist või mängis tema veega või vaatas sinna sisse. Siis ei tohtinud ma segada. Kui ta valmis oli, tuli minu kord. Ja see oli parem kui esimesel korral. Ta suudles mind, hellitas mind ja mõnikord õnnestus tal tuli ja igatsus mu kehas esile kutsuda. Nii et ma tahtsin teda. Minu sisimas. Ja just seal ja siis oli Iskan ainult minu oma. Ta oli täielikult ja kogu olemusega minu juures ja ma ei konkureerinud kellegagi, isegi mitte Anjiga.
Läks nii, nagu olin kartnud ja lootnud. Kui kevad oli juba keskpaigas, jäi minu kuupuhastus ära. Ma olin lapseootel. Ma ei teadnud, kuidas peaksin uudisest Iskanile rääkima. Kartsin, et ta saab pahaseks. Aga nüüd pidi ta lõpuks mu isaga rääkima. Mu kätt paluma. Ja me võisime lõpetada sel kombel kohtumise, salajas, pimeduse ja öö katte all.
Iskan oli sel ööl heas tujus. Tal oli kaasas paks tekk, mille peal istuda, ja padjad, riisikoogid ja magus vein. Me istusime mäelõhe ees, sõime ja jutlesime vaikselt. Iskan rääkis ja mina kuulasin. Vürst oli teda kiitnud nõuande eest, mille Iskan oli talle andnud õukonna meeste kohta, kes olid vahele jäänud sellega, et võtsid välismaiste kaubitsejate käest lisamaksu, andes neile seejärel vürtsiturul paremad kohad. Kogu vürtsikaubanduse toll kuulus vürstile.
„Ma ütlesin vürstile, et ta peab neid teistele hoiatuseks karistama. Et kellelgi ei tuleks mõtet samamoodi toimida. Kõik peavad respekteerima meie valitsejat, kõikide esivanemate esivanemat. Vürst ei tahtnud ise sellist musta tööd teha, niisiis jättis ta selle mu isa hooleks. Kes laskis minul kõik korraldused anda. Ma lasin nad kastreerida ja nende lapsed, naised ja lapselapsed ära tappa. Nende sugupõlved surevad nendega välja ja pole kedagi, kes austaks nende hingi, kui nad ise surnud on. Oma ülejäänud armetu elu peavad nad selle teadmisega elama.” Ta raputas pead, kui mu näoilmet silmas. „Seda peab tegema, Kabira. Minu ülesanne on vürsti kaitsta.”
Ma tahtsin öelda, et nad oleksid võinud oma varandusest ilma jääda ja neid oleks võinud maalt välja ajada. Kuid ma ei julgenud Iskanile meelehärmi valmistada. Mitte siis, kui mul oli midagi nii tähtsat öelda.
„Iskan-che.” Mu hääl reetis mind ilmselt, sest ta kummardus ette ja silitas mind käega üle põse. „Nonii. Mis on, mu väike lind?”
„Ma ootan last.”
Iskan nõjatus tahapoole küünarnukkidele ja vaatles mind. Ma hoidsin hinge kinni, ootasin plahvatust.
Ta naeratas. „Ma lootsingi seda.”
Ma ei teadnud, mida vastata. Mu süda võbeles rõõmust ja esimest korda pika aja jooksul tundsin jälle kaneeli ja mee maitset oma huultel. Ta armastas mind! Ta tahtis mind ja last, keda ma kandsin! Meie last.
Järsku hüppas ta üles ja tõmbas mind jalule. „Tule!”
Ma järgnesin talle mäelõhe avausest sisse. Anji juurde. Ta lamas kahaneva kuu nõrgas valguses tumeda ja vaiksena. Iskan kummardus ette ja võttis kausi, mis tal alati oli allika ääres. Ta täitis selle veega.
„Joo!”
„Aga kuu on kahanev! Anji vesi on halb, oaki!”
„Täpselt.” Ta naeratas nii, et tema hambad välkusid kahaneva kuu napis valguses. „Nüüd proovin ma midagi, mille üle kaua olen juurelnud. Joo!”
Ma ei suutnud end liigutada. Ma seisin paigale tardunult ja jõllitasin anumat Iskani käes. Ta lasi kuuldavale kannatamatu mühatuse ja haaras oma suure käega mu kuklast. Ta painutas mu pead tahapoole ja surus anuma mu huultele. Vedelik loksus mu hammaste vastu, nõrises mulle suhu. Valgus mulle kurku. Ma andsin alla. Ma andsin järele. Ma jõin.
Ma ei olnud kunagi Anji kurja vett joonud. See oli jahe ja pehme mu neelu vastas. Võib-olla polnud see nii ohtlik. Mul oli ainult isaema sõna selle peale, et see oli täis surma ja hävitust. Ma neelasin. Iskan jälgis mind intensiivselt.
„Kas tunned midagi?”
Ma raputasin aeglaselt pead. Mu kõrvus helises, imelik kahin. Nagu veri mu soontes, aga rohkem, suurem. Kõmin, nagu jõe, kose mühin. Anji oli mu sees. Ma olin terve elu tema vett joonud, tema jõud oli mu sees. See segunes mu verega ja oli osa minust, oli mina. Iskani kuju mu ees tundus ööpimeduses värisevat. Ma nägin Iskanit, kes seal seisis, kuid ka kõiki võimalikke Iskaneid, kes oleksid võinud olla ja kelleks ta oleks võinud saada, ja ka neid, kes olid juba kaduma läinud. Ma nägin teda vana mehena. Ma nägin tema surma. Oleksin ma tahtnud, oleksin võinud seda puudutada. Seda liigutada. Seda lähemale tõmmata. Siia tõmmata.
Ma sirutasin käe. See värises. Iskan vaatas mind, ta ei lasknud mu nägu hetkekski silmist. Ma lasin sõrmedel üle tema surma tõmmata, kergelt puudutades. Nagu oleksin cinnat mänginud. Ta tõmbas järsult hinge.
Ma lasin käel alla langeda. Vaatasin talle otse silma. Ta teadis, sel hetkel teadis ta, milline võim mul oli tema üle ja mida ma teha võisin. Mida sel hetkel valisin tegemata jätta.
„Nüüd lähen ma koju,” ütlesin ma ja mu hääl oli nii tugev, et ta taganes. Ma keerasin ringi ja läksin minema.
Laps lahkus mu kehast järgmise kolme päeva jooksul. Mul ei ole sellest ajast palju mälestusi. Palavik möllas mu kehas ja põletas viimasedki armastuse riismed. Ma mäletan verd, väga palju verd. Ma mäletan ema meeleheitel nägu ja Agini. Ma mäletan sosistavaid hääli, jahutatud vett mündi