Ma keerasin pea ära. „Kas ema teab?”
„Ta on sünnitanud neli last. Mida sa ise arvad?” Agini hääl oli karm.
„Kas sa vihkad mind?” Ma ei suutnud talle isegi otsa vaadata.
Ta ohkas. „Ei, õde. Aga ma olen su peale vihane. Miks sa ei rääkinud midagi? Sa ei oleks pidanud seda endaga tegema! Sa oleksid pidanud isaga rääkima. Ta oleks sundinud teda sinuga abielluma.” Ent ma kuulsin tema häälest, et ta ise ka ei uskunud, mida rääkis.
„Keegi ei sunni seda meest. Ta ei abiellu minuga. Mitte kunagi. Ma tean seda nüüd. Ma olen temast vaba. Ma ei kohtu enam temaga, ma tõotan.”
Õde silitas käega üle teki. „Mul on hea meel, et sa seda ütled. Ta käis siin.”
Tundus, nagu oleks kogu õhk mu kopsudest välja imetud. Ma ei saanud hingata.
„Tal jätkus jultumust siia tulla ja isa ja emaga istuda nagu varem. Ta oli väga mures sinu tervise pärast. Küsis. Tahtis teada. Isa ei aima midagi, nii et ta võttis koos Tihega Iskani vastu nagu kalli külalise. Ema ei suutnud hädavajalikust kauemaks sinna tuppa jääda, nii et mina pidin neile toitu serveerima. Ta vaatas mind …” Ta võdistas end. „Ma ei ole kunagi varem seda märganud. Tundus, nagu vaataks ta minust otse läbi. Nagu suudaks ta lihtsalt oma pilguga asju muuta.” Ta raputas pead. „Mul on hea meel, et sa oled temast vaba. Mitte midagi head ei võinud siit tulla. Ma nägin seda kohe alguses.”
Järsku tõusis ta püsti ja tuli voodi peatsi juurde. Ta kummardus ja kallistas mind. Ma ei tea, kas ta oli seda teinud sest ajast peale, kui me olime väikesed tüdrukud ja voodit jagasime. Siis lamasime tihti, käed üksteise ümber, ja kaitsesime teineteist kõikide pimeduse koleduste eest. Nüüd puhkas tema suu minu juustel, mis olid higist ja mustusest rasused.
„Elu läheb edasi, küll sa näed. See võtab aega, aga ühel päeval oled sa jälle õnnelik.”
Kui ta minekuks tõusis, vaatasin ma talle otsa. „Ma ei teinud seda ise.” Viitasin endale, voodile, kõigele, mis toimunud oli. „Tema tegi.”
Agin võdistas õlgu. „Siis läks sul hästi, et sa minema said.”
Ma vaatasin talle järele, kui ta ruumist väljus. Tundsin leina, aga ka kergendust. Ma olin pääsenud. Ma olin vaba.
Nii arvasin toona.
Järgmisel päeval ärkasin ma sellest, et kogu keha surises. Maja oli vaikne, kuigi päike oli juba kõrgel taevas. Kevad oli peaaegu suveks üle läinud, ma tundsin päevasoojust läbi kardinate, mis olid akna ette tõmmatud.
Ma tõusin istukile. Keha oli nõrk ja mul oli raske piisavalt jõudu koguda, et püsti tõusta.
Lõpuks seisin, vastu seina toetudes. Surin kehas tegi mind peaaegu kurdiks ja ma ei teadnud, kas majas oli tõesti nii vaikne või ei suutnud mina midagi kuulda. Kõik võbeles ja vibreeris, justnagu näeks ma ikka veel seda, mis oli olnud, ja tulevikke, mis võisid tulla. Seinad ei tundunud tahked. Ma nägin teisi seinu nende taga, seinu, mis kuulusid teisele majale, palju suuremale ja toredamale kui meie maja. Nonde teiste seinte vahel liikusid inimesed kallihinnalistes riietes, nende läbipaistvad kujud liuglesid hääletult mööda, helkides verikarbipunaselt, kuldselt ja sügavsiniselt. Kõik olid naised. Kui ma ühele neist käe sirutasin – noorele süsimustade juustega naisele, kel olid juuksed kahe kammiga üles pandud –, läksid mu sõrmed tema käsivarrest otse läbi. Üheks silmapilguks tundus, et ta vaatas mulle otsa. Seejärel oli ta koos kõigi teistega kadunud. Maja mu ümber oli jälle minu oma. Mu hingetõmbed olid katkendlikud ja selg higist kleepuv.
„Agin?” hüüdsin ma ettevaatlikult ja hääl kõmises mul kõrvus. „Ema?”
Vastust ei tulnud. Ma ootasin, kuni mu hingetõmbed muutusid ühtlasemaks, ja läksin aeglaselt ukseni. Ma pidin kõvasti pingutama, et mitte ümber kukkuda.
Teise korruse platvorm oli tühi. Ema ja isa magamistuppa viiv uks oli pärani lahti. Ma läksin seina najal ukseni.
Voodiserval istus Lehan. Tema selg oli minu poole ja pikad siledad juuksed langesid vabade lokkidena nääpsukesele seljale. Voodi, millel ta istus, polnud üles tehtud ja ta hoidis midagi oma käte vahel. Kardinad olid ikka veel ette tõmmatud ja toas oli pime.
Ma tegin mõned lohisevad sammud toa sisemusse. Ta pidi mind kuulma, kuid ei pöördunud ringi.
„Sa peaksid natuke valgust sisse laskma,” ütlesin ma. Mu kurk tundus kuiv ja kare.
Aeglaselt harjusid mu silmad pimedusega ja ma nägin, mida Lehan käes hoidis. Üht kätt. Üht kitsast kätt, mida ma väga hästi tundsin. Ema kätt. Ja ma nägin, et voodi ei olnud mitte üles tegemata, vaid keegi lamas seal. Ema ja isa. Kõrvuti. Õhk lõi värelema ja ma nägin viimast nägemust tulevat Anji veest, nägemust emast vana naisena ja isast vana mehena, kõrvuti, lapselapsed ümber tiirlemas ja surm nende ees. Ent surm oli neilt ära napsatud. Lähemale tõmmatud, osavate sõrmedega. Siia tõmmatud. Siis oli nägemus kadunud.
„Nad said kõik surma. Täna öösel.”
Lehani hääl oli nõrk ja ei kõlanud üldse nagu tema oma. See tuli kusagilt kaugelt. Kusagilt, kus ta kunagi varem ei olnud viibinud.
Ma tundsin, kuidas kõik kokku varises. Teadsin, mida ta silmas pidas. Ma sain aru. Ikkagi kuulsin end küsivat. „Kõik?”
„Tihe ja Agin lamavad surnult oma voodites. Enamik meie teenritest samuti. Need, kes ei ole surnud, on sellest surma majast ära põgenenud.” Tema hääles polnud ühtegi tunnet. See oli külm ja karm nagu teras.
Ma ei vastanud talle. Kiirustasin Agini tuppa nii kärmesti, kui suutsin oma keha liigutada. Ma leidsin ta suletud silmadega ja käed risti tekil. Ta nägi välja nagu maganuks. Ma vajusin tema juurde voodisse. Heitsin end tema kõrvale, panin käe ümber tema keha.
Agin, mu õde. Kes alati minu ja Lehani järele vaatas. Kes alati teiste peale mõtles. Tihe, meie ilus, uhke vend. Isa ja ema. Surnud. Ja see olin mina, kes oli surma meie koju toonud. See oli minu viga, et nad enam ei elanud. Ma olin õpetanud Iskanile Anji saladusi. Ma olin talle näidanud, kuidas kasutada oankit, tema keelatud vett. Ma ei saanud aru, miks mina ikka veel elasin. Kas ta oli uskunud, et suren nagunii, kuna ma nõrga ja haigena voodis lamasin?
Ma soovisin, et oleksin surnud koos lapsega, kes suri ja mu keha maha jättis.
Ma olen seda enam kui nelikümmend aastat soovinud.
Meie naabrid leidsid meid. Teenrid, kes olid paanikas majast lahkunud, võtsid endaga kaasa uudise surma maja kohta ja mu vanemate kõige vanemad sõbrad julgesid kohale tulla, et järele vaadata, kas keegi oli veel elus pärast koledat haigust, mis kõik endaga viis. Nad võtsid meid kaasa, hoolitsesid meie eest, aitasid meil surnuid matta. Meie tädi tuli kohale ja pärast seda, kui ema, isa, Tihe ja Agin üles mäe otsa maetud olid, võttis ta meid endaga kaasa oma koju. Lehan ja mina ei olnud suutelised midagi tegema. Me suutsime vaevalt teineteisega rääkida. Me panime end hommikuti riidesse, sõime seda, mis meile ette toodi, vastasime, kui meiega räägiti, ja heitsime ühte voodisse, kui pimedaks läks, aga Lehan oli mulle justkui võõras. Ma ei tea, miks me ei suutnud teineteisest lohutust leida. Võib-olla oli minu süü liiga suur. Tema lein liiga raske. Meie tädi ja nõbud kohtlesid meid suurima austuse ja mõistmisega, kuid isegi oma leina ja ängistuse udus teadsin ma, et me ei saa sinna igaveseks jääda. Ma ei teadnud ainult, kuhu me peaksime minema.
***
Lehan, mina, meie tädi ja nõbu Ekhe istusime ühel hilissuvisel ennelõunal varjutoas ja tikkisime, kui üks minu tädi teenritest sisenes.
„Iskan ak Honta-che,” teatas ta ning hoidis ust lahti. Ekhe tõstis uudishimulikult pead ja Lehan pani oma käsitöö käest. Tädi tõusis, et külalist ohtrate kummarduste saatel vastu võtta, ning saatis jäätee ja küpsiste järele. Mina jätkasin tikkimist. Ma ei julgenud üles vaadata. Nüüd oli ta tulnud selleks, et mind tappa. Ta võis seda ilma raskusteta teha. Ilma süümepiinadeta.