„Mu ema ei usu Anji väkke, aga mu isa teab sellest,” rääkisin ma ühel ööl Iskanile. Sügisvihmad olid alanud, aga just sel ööl ei sadanud. Pilveräbalad tormasid üle kahaneva kuu ja me olime tuule eest mäelõhesse varjule läinud. Iskan oli teki märja maa peale laotanud, kuid niiskus imbus sellest läbi ja ma värisesin. „Me ei räägi sellest kunagi, kuid ta kuulab mu nõuandeid. Ma hoiatan teda saabuva põua eest, üleujutuste ja kahjurite eest. Ma külastan Anjit ja teatan talle siis, millal külvata ja millal saaki koristada. Ta edastab sõnumid meie naabritele. Targad on õppinud kuulama ja nende talud on õitsval järjel ja nende varandus kasvab meiega võrdselt.”
„Aga sel suvel tabas teid ju põud?” ütles Iskan. Ta oli mõni kohtumine tagasi võtnud kaasa lambi ja peitis seda meie kohtumiste vahepeal mäelõhes. Selle soe valgus pani tema kõrged põsesarnad ja mandlikujulised silmad helendama. Ma suutsin vaevalt teda vaadata, nii ilus oli ta.
„Jah, ja Anji ennustas seda. Aga mida saab põua vastu teha, kui vesi kanalites otsa lõpeb? Isa valmistas end ette sellega, et varus piisavalt hõbedat, millega kuivanud taimi asendada.”
„Kuidas sa näed? Kas need on selged pildid, mis näitavad sulle tulevikku?”
Ma raputasin pead. „Rohkem nagu tunded, mis minust läbi käivad, pildid minu peas ja peegeldused vees, kõik kokku. Ja alati pole neid nii kerge tõlgendada, isegi mitte minul, kes ma olen aastaid seda harjutanud. Mõnikord näitavad need asju, mis on juba juhtunud.”
„Mis kasu sellest oleks?” Iskan sirutas end tekil välja, käed pea all. Niiskus ja jahedus ei paistnud talle külge hakkavat.
„Anji ei ole kasu. Anji on igivana jõuallikas, sõltumatu ja vaba. Mida meie surelikud sellega peale hakkame, sõltub meist endist.”
„Te oleksite võinud ju oma naabreid ka mitte hoiatada,” lausus Iskan aeglaselt. „Siis oleks teie talu varsti kõige rikkam Renkas.”
„Vägi hoidku!” Ma joonistasin sõrmedega oma rinnale ringmärgi. „See tähendaks, et kasutaksime tasakaalu valesti. Kes teab, kuidas see meid mõjutaks. Või Anjit ennast.”
„Ma oleks pidanud teadma, et sa oled selle jaoks liiga õiglase meelega,” ütles Iskan.
Ma ajasin selja sirgu. Ta piidles mind ja nägi, et ma olin solvunud. Sõna lausumata sirutas ta käe välja ja tõmbas mind enda ligi. Tema huuled toitsid tuld, mis minu sees põles, ja ma ei tundnud enam mingit külma ega niiskust.
Allikas muutus mulle veel tähtsamaks kui varem. Nüüd oli see meie koht. Ma külastasin seda tihti ka päevasel ajal, et surnud lehti ja umbrohtu eemaldada, õli lampi juurde valada ning istuda ja Iskanist unistada. Ta ei käinud enam nii tihti tervel perel külas ja mu isa ärritus süvenes. Ta polnud isale ka selgeks teinud, et ta minu pärast meil käis, vaid oli endiselt sõbralik ja tähelepanelik kõigi tüdrukute vastu. Kuid ta käis üha sagedamini öisel ajal, mitu korda kuu jooksul. Iga kord, kui me kohtusime, ütles ta mulle, millal ma teda järgmine kord võisin oodata.
Seepärast olin väga üllatunud, kui ühel pärastlõunal leidsin allika juurest savi seest jalajäljed. Ma ei olnud Iskanit viis päeva näinud – kas ta oli siin käinud? Kas ma olin temast valesti aru saanud? Või oli see keegi teine, kes allikat külastas? Ma kontrollisin õli lambis ja see oli täis nagu viimane kord, kui seda paar päeva tagasi täitsin. Võib-olla polnud see siiski Iskan, vaid keegi teine.
Järgmistel öödel sain ma vaevalt sõba silmale, tõusin igal ööl üles ja vaatasin mäelõhe poole, kuigi see ei paistnud meie talust. Mõelda, kui ta oli allika juures ja pahane nüüd! Mõelda, kui ta ei tulegi tagasi! Minu mõtted ei andnud mulle rahu. Kui lõpuks jõudis kätte öö, mil pidin Iskaniga kohtuma, oli mu keha tuline nagu palavikus. Ma riietasin end värisevate kätega kõige kaunimasse jakki, mis mul oli, värvisin oma silmi söega ja piserdasin jasmiinilõhnalist õli juustesse. Oma juuksekette ei julgenud ma pähe panna, nende kõlin oleks mind reetnud. Paljajalu hiilisin ma siseõue ja panin kingad jalga alles siis, kui olin välisukse enda taga ettevaatlikult sulgenud. Terve tee kuni mäelõheni käisin ma nagu nõeltel. Kedagi ei istunud lõhe ees ja mu süda jõnksatas. Ma läksin kobamisi läbi pimeda avause sisse, mu jalad keeldusid teerada iseenesest leidmast, nagu neil tavaks oli. Ma ei kuulnud midagi muud kui omaenda südamelööke.
Keegi seisis kummargil allika kohal. Ma tundsin ära laia selja ja tumedad juuksed. Kergendus oli nii suur, et nuuksatasin, ja Iskan keeras end ringi.
„Täna öösel on täiskuu,” lausus ta. Ja siis: „Mis sinuga on?”
„Ma arvasin, et sa olid siin käinud,” vastasin ma ja püüdsin häält rahulikuks teha. „Ma nägin jälgi allika ümber. Ma kartsin, et olin eksinud päevaga, mil me pidime kohtuma.”
„Ei, ma ei ole siin käinud,” vastas ta kergelt. „Lähme, mul on vürtsikooke kaasas, vürsti enda peakoka valmistatud.”
Ta läks teki juurde, mille ta oli juba selle tavalisele kohale valmis pannud, ja läitis lambi. Selle pehmes valguses nägin ma pruunide kookidega hõbetaldrikut, kaht anumat ja üht veinikannu. Mu süda tegi jõnksu. Ta oli mind oodanud.
Me istusime ja ajasime juttu nagu tavaliselt ning ta rääkis ühest reisist, mis ta oli teinud koos vürsti ja oma isa, vesiiriga, Renkast ida pool asuvasse Amdurabi piirkonda, kus sealne maavalitseja oli vürsti auks korraldanud ilutulestikuga suure peo. Ma neelasin iga ta sõna. Iskan oli jälle siin. Minu juures. Need meie ühised ööd olid kui saladuslikud kalliskivid, mida ma endaga kaasas kandsin ja mida keegi teine ei näinud.
„Rääkides Amdurabist,” sõnas Iskan ja pistis veel ühe koogi mulle suhu. „Kas sa oled kunagi allikas näinud, mis teistes piirkondades toimub?”
Ma pühkisin mõned purud huultelt ja neelatasin. „Ei. Anji on Renka allikas. Ta saab oma jõu sellest pinnast ja nendest mägedest. See, mis kusagil kaugemal toimub, on kellegi teise asi. Amdurabis on minu meelest pühaks paigaks Harani mägi.”
„Kas seepärast Anji näitabki sulle, mis just sinu perekonnas toimuma hakkab?”
„Ma ei tea. Ma arvan, et mida lähemal miski on, seda selgemalt on see Anji vetes tunda. Aga mina näen seda, mis minusse ja mu lähikonda puutub. Sa oled ju näinud allikat täiskuu ajal, sa näed kindlasti hoopis midagi muud.”
Iskan ei rääkinud mulle kunagi, mida ta vees näinud oli. Ta noogutas järelemõtlikult. „Ma ei oska veel nägemusi nii hästi tõlgendada kui sina. Kõik on nii katkendlik ja raskesti arusaadav. Aga ma harjutan.”
Ta hüppas püsti ja tõmbas mind jalule. „Lähme!” Ta võttis kaks kaussi ja valas neist viimased veinilonksud välja. „Lööme täiskuuveega kokku!”
Ta täitis anumad Anji veega ja andis ühe mulle. Siis tõstis ta enda oma taeva ja öö poole üles. „Meie terviseks, tuleviku terviseks!”
Ma tõstsin oma anuma ja jõin külma vett, mõeldes endale ja Iskanile ja tulevikule ning tundus, nagu terve mu keha laulaks puhtast rõõmust.
Nood paar Iskani sõna andsid mulle lootust, et ta palub varsti isalt minu kätt. Kuid talv tuli kuivade, külmade kirdetuultega ja Iskani külaskäigud pere juurde jäid järjest harvemaks. Me kohtusime ikka veel aeg-ajalt allika juures, aga ka seda juhtus üha harvemini. Iskan vabandas end sellega, et isa ei saanud teda nii tihti minema lasta.
„Ma olen isa ametis asendamatu,” ütles ta, kui me kägaras teki all istusime ja mu hambad külmast plagisesid. „Ta ei saa ilma minuta hakkama, seda ütleb ta iga päev. Isa on vana ja ta ei suuda enam õukonna intriigidel