See oli Lehan, kes tuli minu juurde mitu päeva pärast seda, kui Korin oli mult ära võetud. Ma ei olnud oma toast lahkunud, Iskan oli Izani järel ukse kinni keeranud, kui too Korini minema viis. Teenijannad tulid ja tühjendasid mu ööpoti ja jätsid mulle toitu, mida ma ei puutunud. Mu õde jäi ukseavasse seisma ja vaatas mind pikka aega. Ma istusin kägaras seina vastas. Seal olin ma suurema osa ajast olnud. Voodi oli koht, kus olin Korinile elu andnud. Selles ei suutnud ma enam lamada. Olin vaevalt teadlik sellest, et Lehan uksel seisis, enne kui ta rääkima hakkas.
„Ta oleks lasknud sul Koriniga kohtuda, kui sa oleksid end kogunud.” Tema hääles segunesid põlgus ja kaastunne. Ma vaatasin üles, aga ta pööras pilgu eemale. Ta mudis üht sõrmust oma vasakus käes, suurt rohelist kivi, mis oli kulla sisse kinnitatud. Kindlasti Iskani kingitud. Seniajani olin ma tundnud vaid meeleheidet ja lõputut leina, aga nüüd lahvatas minus jõuline viha. See oli nii meeletu, et vappusin üle keha. Ma tahtsin rääkida, ent tugevad tunded tunglesid mu kõris, nii et ükski sõna ei pääsenud välja.
„Sa oled käitunud nagu hullumeelne naine, Kabira. Sa saad ju aru, et ta tahab oma pojale parimat? Tasakaalutu ema võiks lapsele viga teha või midagi hullemat.” Aga ta ei uskunud täielikult omaenda sõnu. Kui ta oleks seda teinud, oleks ta mulle näkku vaadanud.
„Tead sa ka, kellega sa igal öösel magad?” Sõnad kraapisid mu kõri, mis oli täiesti katki hõõrutud pärast kolme päeva ja ööd, mil ma karjusin ja raevutsesin. Ma ei lasknud Lehanit silmist, kui jalule ronisin. Nahk mu sõrmenukkidel läks uuesti katki ja haavad, mida ma seintele tagudes endale tekitanud olin, hakkasid jälle veritsema. „Kas sa ka tead, kes see on, kes paneb sind oma riistaga hingeldama kui kiimas peni?” Lehan taganes uksest välja ja püüdis seda enda järel sulgeda, kuid ma olin temast kiirem ja viskusin ette nagu madu, saades jala ukse vahele enne, kui ta selle päris kinni sai. Alles siis taipasin ma, et ta oli minu juurde tulnud ilmselt ilma kellegi teadmata. Ükski teener ei oodanud ukse taga. Ma tõukasin ukse lahti, see oli kerge, olin alati olnud tugevam kui Lehan. Väike õbluke Lehan, oma läikivate juuste ja helkleva nahaga. „Asi pole ainult selles, et sa oled võtnud oma õe mehe enda voodisse, nagu see poleks piisavalt oaki. Sa magad meie ema mõrvariga. See on meie isa mõrtsukas, kellel sa lased oma voodisse tulla. Mees, kes tappis meie venna ja meie õe, tema jaoks sa oma jalad laiali ajad.”
Nüüd jõllitas Lehan mind, nüüd vaatas ta mulle otsa ja tema silmad olid kohkumusest pärani. Ma haarasin tema käsivarrest ja tirisin ta tuppa ning lõin ukse meie taga kinni. Ma kallutasin pead, nii et mu nägu oli peaaegu tema oma vastas. „Kuula nüüd, väike Lehan, Lehan, väike libu, kuula hoolega! Iskan lasi mul Anji saladused talle välja rääkida ja leidis allika keelatud veele uue kasutuse. See aitab tal jälgi jätmata surmata.” Ma nägin, kuidas mu sülge tema näkku pritsis, kuid ta ei teinud katset seda ära pühkida.
„Sa oled hull,” sosistas ta, kuid tema silmad ei suutnud mu näost lahti lasta, ta oli nagu rott, kes on mürgimaost hüpnotiseeritud. Võimetu end liigutama.
„Olen või? Kas olen tõesti või? Ütle mulle, Lehanike, Iskani väike mänguasi, kas vesiir elab veel? Või on Iskan ellu viinud plaani ka omaenda isa tappa? Kas vesiir on võib-olla öösel vaikselt magama uinunud?”
Ta kahvatus. „Ta … ta sai eile teate, et kõrgelt austatud vesiir …” Lehan kaotas jutujärje ja suutis vaevalt viimased sõnad välja öelda. „Et vesiir oli öösel vaikselt magama uinunud.” Ta püüdis tahapoole tõmbuda. „Aga ta oli vana. Sa võib-olla arvasid ära.” Ma ei lasknud ta käsivarrest lahti.
„Võib-olla. Aga ütle mulle, kas Iskan käis oma isal päev enne tema surma külas?”
Tema vaikus oli mulle piisav vastus. Ma muigasin ja ajasin silmad suureks. Ma pidin sel hetkel hullumeelne välja nägema. „Nonii. Nonii, Lehanike. Ja mõtle järele. Kas kuu oli kahanev, kui meie perekond suri? Ma näen su silmadest, et sul tuleb meelde, et oli küll. Kui ma haigevoodis lamasin, Lehan, lasi Iskan meie esimese lapse mu kehast väljutada. Sa arvad, et ta võtab ainult sind oma naudinguks, aga ta võttis mind enne, väike libu, palju kordi. Ja siis tappis ta meie lapse ja mu perekonna ja kõik tüdruklapsed, keda ma enne Korinit oma kehas kandsin. Miks sa arvad, et ma niiviisi käitusin?”
Lehan nuttis nüüd, sügavate nuuksetega, mis panid ta keha vappuma, ning tatt ja pisarad jooksid üle tema täiusliku näo, ja kuidas ma soovisin, et Iskan teda sel hetkel näinud oleks! Ma sirutasin nimetissõrme välja ja püüdsin kinni ühe pisara ning limpsisin selle ära, niivõrd meele ja mõistuse minetanud olin ma.
„Aga … aga miks sa temaga abiellusid?” küsis Lehan nuuksete vahel. „Keegi ei sundinud sind! Kabira, miks sa läksid tema lõksu?” Ta haaras oma vaba käega mu käsivarrest ja klammerdus meeleheitel minu külge.
Võlutult vaatlesin ma, kuidas tema näojooned moondusid, nii et vähemalt korrakski polnud ta enam ilus, vaid punane ja pundunud ja inetu, inetu!
„See oli sinu süü, kas sa ei saa aru?” Ma lasin pea viltu. „Ta ähvardas sinu surmaga. Kui ma tegin, nagu ta käskis, pidi ta su ellu jätma. Ma tegin seda sinu heaks, väike lirva. Ja tänutäheks olen pidanud pealt kuulma, kuidas ta sind oigama paneb, öö öö järel. Tänutäheks oled sa mind eemale tõuganud, tänutäheks oled sa aidanud tal mu last minult ära võtta. Ütle mulle, kas sa tunned sama suurt naudingut, kui ta täna öösel sinusse tungib? Kas sa lased tal oma nooruslikke tüdrukurindu sama suure rõõmuga lakkuda? Kõik surnud käivad siin majas ringi. Nad näevad sind. Nad on näinud iga su tegu. On kuulnud iga su oiet. Ema ja isa, Agin ja Tihe. Kas sa näed neid oma vaimusilmas? Väga hea. Mõtle sellele, kuidas sa nende mälestust oled austanud. Ma püüdsin sind hoiatada, nii et ära ütle, et sa midagi ei teadnud.” Ma kiskusin tema käe oma käsivarre küljest lahti ja lükkasin ta endast eemale. Sülitasin tema ette põrandale. „Üht asja teadsid sa kindlalt. Et ta on minu mees. Mitte miski ei muuda seda.”
Ma lükkasin ta uksest välja. Ta ei osutanud mingit vastupanu. Ma lõin ukse kinni ja kukkusin põrandale. Kogu jõud jättis mu korraga maha. Roomasin tagasi oma nurka ja põimisin käed ümber pea. Üheks lühikeseks hetkeks olin ma tundnud rahuldust, kui nägin tervet Lehani maailma tema ümber kokku vajumas. Kättemaks oli kui magusaim mesi läbi mu keha voolanud. Nüüd põletas see vaid kibedalt mu suud ja mitte miski, mitte miski ei toonud kergendust.
See oli Iskan, kes ta sel õhtul leidis. Ta oli end Agini vana jaki vöö külge üles poonud. Iskan sai kohe aru, mispärast, tuli mulle järele ja sundis mind keha alla võtma, seda pesema ja matusetalituseks riietama. Ma ei unusta iialgi, kuidas ta välja nägi. Ma ei unusta iialgi, kelle süü see oli, et ta surnud oli.
„Kas sa ei näe, et sa ainult vigastasid iseennast?” ütles Iskan ja raputas pead. „Nüüd pole sul kedagi. Nonii, Kabira, lõpeta nüüd jonnimine. Kui sa hakkad sõnakuulelikuks naiseks, kes sa algusest peale oleks pidanud olema, lasen ma sul Koriniga kokku saada ja kingin sulle ilusad riided ja ehted. Sa oled vesiiri naine nüüd. Minu suur projekt võib alata. Ma lasen maja valmis ehitada, siin on palju teha. Ja mul on rohkem poegi vaja. Kui sa teed nii, nagu ma ütlen, võid sa nendega tihti kokku saada ja nad võivad sind emaks kutsuda.”
Mul ei olnud enam midagi järel. Ei olnud enam millegi eest võidelda. Nii sai minust Kabira, vesiiri esimene naine, ja see oli mu eluks nelikümmend aastat.
Garai
Teised orjad, kellega koos ma Harreras öölaagris olin, andsid mulle ühtainsat nõu: „Kui sa karjud ja teda kriimustad, teed sa selle endale lihtsalt hullemaks. Teeskle, et sa naudid, siis saab sinust tema eriline lemmik. Võibolla saad sa temalt niimoodi privileege. See on sellistele nagu