Mehed kartsid meid. Nad arvasid, et oleme võimsad preestritarid, kes võivad nad mõne sõnaga tappa. Nad on sellised, kes kardavad kõike, mida ei mõista. Seepärast sidusid nad meie suud ja käed kinni. Meid viidi kiiruga lõuna poole, üha lõuna poole, enamasti öö varjus. Orjapidamine on põhjapoolsemates maades seadusega keelatud. Ühes külas müüdi meid lõunast pärit orjakauplejatele, kel olid pikad juuksed ja suured habemed. Me jõudsime mingisse kohta, ma kuulsin, et seda kutsutakse Harreraks. Hirmus koht, haisev ja inetu. Mind lahutati mu õdedest. Me ei nutnud. Meil ei olnud enam pisaraid.
Orjaturul seoti mind kinni lava peal oleva posti külge koos teiste minuvanuste noorte naistega. Me olime kõik eri maadelt, ma mõistsin seda nende nahavärvist ja juustest. Mina olin ainuke valgete juuste ja hallide silmadega. Mehed lava ümber jutlesid omavahel, osutades minu poole. Nende viibetest ja pilkudest sain ma aru, et olin kallihinnaline. Nende kõige väärtuslikum kaup.
Algas oksjon. Mind jäeti viimaseks. Taheti, et kõigi silmad oleksid minul. Päike oli Harreras halastamatu, ma ei olnud kunagi sellist palavust tunda saanud. Mu huuled lõhenesid kuivusest. Kört kleepus higist mu keha külge.
Üks mees tuli lava juurde. Ta riietus oli valge ja sinine. Pikk ja sale, kuid laiaõlgne ja paksude tumedate juustega. Mehe suu oli väga punane. Tema oli ainuke, kes mulle silma vaatas. Ta tegi seda kaua. Seejärel hõikas ta enda juurde mehe, kes mind müüs.
„Kuidas te hoolitsete oma vääriskivide eest? Te rikute tema ilu selle kuradima päikesega veel ära.” Ta võttis välja kukru. „Ütelge oma hind. Ma maksan.” Kui mees kokutas midagi oksjoni kohta, mühatas too kannatamatult. „Nimetage hind, ütlesin ma, nii et saaksin oma vara siit kõrvetava kuumuse käest minema viia, enne kui see halvaks läheb.” Ta täitis nende käed hõbeda ja kullaga, ma ei teadnudki, et nii palju hõbedat ja kulda oli maailmas olemas. Ja see oli minu hind. Nii kallis olin mina. Seejärel andis ta mõned käsklused. Üks mees kiirustas lavale ja lõikas mu köidikud läbi. Ma vajusin põlvili. Too ilus mees ulatas külma veega kannu. Ma ei suutnud seda huultele tõsta, niisiis hoidis ta seda mu suu vastas, kui ma jõin. Siis kandis ta mu ise turult minema. Varju alla. Ühte latrisse, talli. Ta lasi mul seal puhata ja vett juua ning keegi tõi minu põletatud nahale salvi. Järgmisel päeval tuli ta mind vaatama.
„Sa näed juba palju parem välja. Nüüd pean ma järele vaatama, kas mu investeering oli tark tegu.” Ta nööpis oma püksid lahti. Ma ajasin kohe jalad laiali.
Ta vaatas ette, et mind mitte vigastada, ja ma meenutasin teiste orjataride nõuandeid. Ma olin varemgi meestega olnud, klanni meestega, kes olid teinud sama palju minu kui enese naudinguks. Seda ei teinud see mees. Miks ta peakski? Ma ei olnud temaga võrdne. Ma olin tema omand. See sai kiiresti läbi. Pärast seda oli ta väga rahul.
„Naine, kes teab oma kohta, kes ei võitle vastu ega vaiki, nägu vastikusest moondunud. Pealegi kõige ilusam naine, keda ma olen näinud. Sa põhjustad Arekos sensatsiooni. Jah, ma arvan küll, et olen teinud hea investeeringu.” Ta kuivatas end minu kördisabasse. „Ma laseksin sul hea meelega vanni minna, aga me peame siit ära minema. Ma olen siin sõlminud piisavalt kaupu, mille pärast oleks kõige targem tegu siia kauaks mitte jääda.”
„Jah, mu isand,” oli mu ainus vastus. Mina, Garai, rändsuguharust, kutsusin teda niimoodi. Meil polnud kunagi isandaid olnud. Me kuuletume ainult maale enesele ja tema seadustele. Seepärast rändame ja austame pühasid paiku ja hoiame püsiasukatest eemale. Nendest, kel on majad ja rahad, isandad ja seadused. Mitte ükski inimeste seadus ei kehti meil. Väejooned maa sees, tema veresooned, juhivad meid meie rännakutel õigele teele. Maa kingib meile toitu ja kaitset, mida vajame. Oma ajalugu kanname endaga lugudes ja müütides kaasas. Teadjad hoolitsevad meie vaimude ja meie kehade eest ja juhivad meid tormis õigele teele. Aga nüüd oli mul uus mina. Ja see uus mina, see uus Garai, sellel oli isand, kellele ta kummardas ja jalgu hargitas ja kõiges kuuletus.
Me jätsime samal päeval Harrera selja taha. Ma istusin karavanis kõige taga, mu isanda ülejäänud ostude seas. Ta oli ostnud mulle rätikuid ja keepe kaitseks kuuma päikese eest ja mul oli piisavalt vett ning ma sain ühe eine hommikupoolikul ja ühe siis, kui me ööks laagrisse pidama jäime. Ma magasin oma isandaga tema enda telgis. Ta ei sidunud mind kinni – kuhu oleksingi ma võinud põgeneda selles suures kõrbes, kust me läbi reisisime? Ma oleksin surnud juba enne, kui vaateulatusest välja oleksin jõudnud.
Mu isand lõbustas end minuga igal ööl. Olin ka edaspidi järeleandlik, leebe ja leplik. Selline, nagu ma kunagi varem polnud olnud. Aga teadsin, et oma vana mina pidin mälu kõige kaugematesse soppidesse peitma. See, kes ma olin, ei võinud enam kunagi päevavalgele tulla. Sest isegi kui mu isand kohtles mind hästi ja üha paremini, mida järeleandlikum ma olin, teadsin tõde tema kohta. Ma olin seda näinud nonde meeste silmis, kes minu ja mu õed tol ööl röövisid. Ma olin seda näinud nende meeste silmis, kes mind hõbeda ja kulla eest maha müüsid. Nendele olin ma üks asi. Mitte keegi, kel olid oma tunded, oma vajadused. Ainult keegi, keda viljastada, kelle kaudu rikastuda või keda kasutada. Samal hetkel, kui ma muutun neile häirivaks, saavad nad minust lahti. Ja mina tahan elada. Vana Garai tahab seda. Tema tahab jälle Meiremi kõrbe näha, kuulda oma ema õhtu hakul laulmas ja hoida õe käsi enda omades. Uus Garai ei usu, et see on võimalik. Aga vana Garai ei kavatsegi alla anda.
Me oleme nüüd Arekos. Minu isanda maa pealinnas. Me jõudsime õhtul kohale, pärast mitu kuud kestnud reisi. Ma olen saanud vannis käia ja mulle anti üks väike tuba isanda elamus. Ta ütles mulle, et kavatseb siin elada ainult seni, kuni tema uus palee Ohaddinis valmis saab. Siis kolib ta sinna terve vürsti õukonna. Aga sellest ei tea vürst veel midagi. Homme paneb mu isand mind kõigile imetlemiseks ja vahtimiseks välja. Minu tuppa toodi uued rõivad, võõrad värvikirevate tikanditega, siidist riideesemed. Kamme, millega mu juukseid üles panna. Käevõrusid ja sõrmuseid. Ilusaid asju, mis peavad kõigile näitama, kui väärtuslik ma olen. Nad on siin asjadest nii vaimustatud. Klannis olid meil ainult sellised asjad, mis olid absoluutselt hädavajalikud ja mida me võisime seljas kaasas kanda. Noad, nöörid, taimed, tulekivid, toit. Kas sõrmus hoiab kedagi öösel soojana? Kas juuksekammi saab süüa? Kas tikitud jakk parandaks mädanevat haava?
Ma varastasin oma isanda kaubakorvidest paberit ja kirjutusvahendeid. Ema tunneb tähti ja kirjakunsti. Seda on ta omakorda ka mulle õpetanud, kuna ta koolitas mind oma järeltulijaks ja klanni teadjanaiseks. Kuid mul pole just tihti olnud põhjust oma oskusi harjutada. Polnud mingit erilist põhjust midagi üles kirjutada. Kõik ema teadmised olid tema mällu talletatud nagu seemned kauna. Mida iganes ma ka küsisin, võis ta selle oma mälusalvest esile tuua ja mu küsimusele vastata. Mis kasu oli üles kirjutamisest? Ta õpetas mulle kirjakunsti lihtsalt seepärast, et see oli üks tema oskustest ja ta soovis, et ma õpiksin kõike, mida tema oskas.
Nüüd on mul esimest korda elus põhjust midagi kirja panna. See sujub aeglaselt. Mu käel ei ole seda vilumust, mida harjumus annab. Kuid on oluline edasi püüda. Ma olen võõral maal. Minu ümber räägitakse võõrast keelt. Ma saan osaliselt sellest aru. Meie klannis räägiti siddhit, rändrahvaste keelt, kuid ma oskan ka paljusid teisi keeli. Nii see on, kui oled pidevalt teel ja kohtad paljusid rahvaid. Ma ei tea, mitut keelt ema oskab, kindlasti rohkem, kui tal on sõrmi. Keel siin Arekos on sama, mida õppisin siis, kui külastasime püha mäge Omonet. See on palju kaugemal lõunas kui kohad, kus me tavaliselt rändame, ja keel, mida räägiti mägede ümber asuvas provintsis, oli erinev kõigist, mida ma varem kuulnud olin. Valilt ja raevukalt kõlas see mu meelest, mitte üldse nagu mägismaade pehme keel. Siin Arekos räägitakse üht dialekti, natuke teise hääldusega, kuid enamik sõnu on samad. Mul on selle üle hea meel. See teeb uuele Garaile asja lihtsamaks. Ta ei suuda ikka veel eriti palju rääkida, kuid seda ka ei oodata