2
IMPEERIUMI NOOREMOHVITSER JA JUHUAJAKIRJANIK
4. husaarirügement tuli Bombays laevalt maha 1896. aasta oktoobris. Churchill saabus Indiasse niisiis Briti impeeriumi kõrgajal, kaheksa kuud enne kuninganna Victoria teemantjuubelit. Ent oma ajaviidetelt ja mõtetelt polnud ta kaugeltki tüüpiline ratsaväeohvitser. Tal oli impeeriumist ja monarhiast väga romantiline pilt, kuid ülejäänus oli ta omasugustele peaaegu täielik vastand. Ta ei hoolinud hästikorraldatud jõudeelust. Ta teadis, et tema haridus ja teadmised on puudulikud, ning tahtis neid parandada. Ta suhtus vaistliku põlgusega sõjaväelaste tavatarkusesse ning tihti ka kuulsate väejuhtide sõjalistesse võimetesse. Tahtmata kaugeltki olla ohvitserkonna tüüpiline liige, kes teenib kiitust oma viisaka kuulekusega, oli tema peamine soov tõmmata endale võimalikult suurt tähelepanu nii kohapeal kui ka maailma mastaabis.
Lisaks kannatamatule meelelaadile oli tal küllalt taipu näha, et tema tulevik ei tõota usinat pürgimist kaptenist majoriks, siis koloneliks ja võib-olla ka kindraliks. Tema peamine sõjaline voorus oli isiklik vaprus, mida tal oli küllaldaselt. Ta armastas ohtusid ja see andis talle hulljulguse, mis oli imetletav, kuid tegi tol eluperioodil temast komandöri, kes annab enesekindlust vaid käputäiele meestele. Talle meeldis hirmsasti polo (ainus pallimäng, mis on kogu elu temas huvi äratanud) ning see oli peaaegu ainus asi, mis teda ametivendadega ühendas. Kuid see, mis ajas teda mängima järgemööda mitut 8-minutilist perioodi, polnud mitte soov lõõgastuda, vaid võistlusvaimu jõupingutus.
Tolle kalduvuse tõttu oli India Churchillile hea meretagune teenistuskoht. Hetkest, mil tema rügement Bombaysse saabus, võttis ta kõike särtsakalt ja paatosega. Tema kannatamatus pärast 23-päevast merereisi maale pääseda oli nii suur, et lõppes parema õla nihestusega, sest ta üritas läbematult end maabumissillalt libedale sadamatrepile vinnata. Selle nihestuse oleks võinud kergelt paika panna, kuid see jäi talle külge kogu eluks ning lõi ootamatutel ja sobimatutel hetkedel ikka jälle välja. Ta väitis, et ükskord pidi see äärepealt välja lööma siis, kui ta tegi Alamkojas liiga tormaka žesti.
Kolmandal õhtul pärast Indiasse jõudmist kutsuti Churchill koos teise nooremohvitseri ja kolme vanemohvitseriga Bombay valitsuspiirkonna kuberneri lord Sandhursti juurde õhtust sööma. Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Churchill sellest pilkava liialdusega:
Kui kuninganna terviseks oli joodud ja õhtusöök läbi sai, võttis Tema Ekstsellents heaks küsida mõnedes asjades minu arvamust, ning arvestades tema suuremeelse külalislahkusega, arvasin ma, et oleks kohatu, kui ma talle täit vastust ei anna. Ma ei mäleta, millistes Briti ja India suhete küsimustes ta mult nõu küsis, mäletan vaid, et vastasin ohtrasõnaliselt. Hetketi paistis ta tõepoolest tahtvat ka omi mõtteid jagada, kuid ma arvasin, et oleks tänamatu talle nii palju tüli teha, ning ta andis meeleldi järele. Et me kodutee laagrisse ikka üles leiaksime, saatis ta oma adjutandi lahkelt meiega kaasa.25
Churchill ja 4. husaarirügement saadeti seejärel rongiga Bangalore’i ja Lõuna-India peamisesse sõjaväebaasi Aldershotti, mis asus 3000 jala kõrgusel ning kus kliima ja rügemendi elutingimused olid väga soodsad. Ta asus koos kahe nooremohvitseriga elama suurde bangalosse, kus nende vajaduste eest hoolitses hulk hindudest teenreid. Tema kohustused võtsid tavaliselt vaid kolm tundi päevas ning kell pool üksteist hommikul oli kõik valmis. Peale nende varaste hommikutundide ja õhtupoolikuse polomängu oli ülejäänud osa päevast vaba.
4. husaarirügement jäi Indiasse kaheksaks ja pooleks aastaks, Churchill aga oli seal tegelikult vaid üheksateist kuud, mille sisse jäid kaks mõnekuulist reisi Londonisse, kaks talvist käiku Calcuttasse, kuhu jõudmiseks kulus neli päeva, võiduka meeskonna sõit Hyderābādi poloturniirile ning osalemine ohtlikul, kuid ajakirjanduslikult produktiivsel ekspeditsioonil India loodepiirile.
Neist rahututest perioodidest märkimisväärsem oli aga see, kuidas ta veetis Bangalore’is aega rahulikel kuudel. Samal ajal kui ta käitus ülima enesekindlusega asekuninga, Bombay kuberneri ja kahtlemata ka oma ülemuse ees, pidades endastmõistetavaks, et tal on jumalik õigus olla kohal maailma kõigis sõjategevusega seotud paikades ning lastes emal niite tõmmata, et sinna pääseda, leidis ta, et tema haridus on tõsiselt puudulik ja sellega tuleb midagi ette võtta. See oli ilmselt hetk, kus Winston Churchilli erakordsed ja paradoksaalsed omadused, mis kokkuvõttes tegid temast suurmehe, end esmakordselt selgelt näitasid. Need omadused olid enesekindlus ja enesekesksus. Olles veendunud, et ta on (või vähemalt peaks olema) saatuse poolt äramärgitud mees, polnud tal mingit soovi veeta oma päevi koos vaimselt loidude nooremohvitseridega. Ta mõistis, kui paljusid asju ta ei tea. Ja tal oli tahtejõudu, et püüda oma vajakajäämisi ebasoodsas olukorras ja naiivsete meetoditega parandada.
Ta mängis mõttega ohvitseriamet maha panna ja minna Oxfordi, kuhu astumisega ta oleks tol ajal umbes viis aastat hiljaks jäänud. Vähemalt oleks see kurnanud perekonna rahalisi ressursse vähem kui elu 4. husaarirügemendis. 1897. aasta jaanuaris kirjutas ta emale (täielikult säilinud kirjavahetus emaga oli sel perioodil olulisem kui kooliajal): „Ma kadestan Jacki, kes saab ülikoolis liberaalse hariduse.26 Ma leian, et minu kirjanduslik maitse paraneb päev-päevalt, ja kui ma ainult oskaksin ladina ja kreeka keelt, lahkuksin sõjaväest ning püüaksin saada kraadi ajaloos, filosoofias ja majandusteaduses. Kuid ma ei suuda enam ladina proosat analüüsida. Milline saatuse vingerpuss, et mina pean olema sõdur ja Jack on ülikoolis.”27
Ema aga ei julgustanud teda teelseisvatest klassikalistest keeltest jagu saama ning ta otsustas ülikoolikursuse kodus läbi võtta. Selles tuli leedi Randolph talle appi ning saatis talle postiga nõutud raamatuid. Esialgu piirdusid poja maitse ja seetõttu ka soovid vaid Gibboni ja Macaulayga. Ema saatis talle kaheksaköitelise „Rooma riigi allakäigu ja languse” ning seejärel kaksteist köidet Macaulayd – kaheksa köidet ajalugu ja neli esseesid. Poeg luges need kõik läbi, pigem rahulikult kui kiirustades. „Viiskümmend lehekülge Macaulayd ja kakskümmend viis lehekülge Gibbonit iga päev,” kirjutas ta veebruaris. Üldiselt jättis Gibbon talle parema mulje – Macaulay „pole pooltki nii soliidne”.28 Kuid ta leidis neis mõlemas voorusi: „Macaulay on selgejooneline ja jõuline – Gibbon väärikas ja mõjukas. Mõlemad on paeluvad ja näitavad, kui tore keel see inglise keel on – meeldiv nii erinevates stiilides.”29 Kuigi „meeldiv” võib paista Churchillil selles kontekstis üllatavalt väheütlevana, pole suurt kahtlust, et mõlemal autoril oli tema kirjutistele ja kõnedele püsiv mõju, kui erinevad nad oma stiililt ka ei olnud.
Väljaspool seda ilukõnelist paari oli tema teadmistejanu sama kustutamatu, kuid mitte nii vahettegev. Teda lõbustas ja erutas Winwood Reade’i „Inimese märtrikannatused”, väga kahtlase püsiva väärtusega poolfilosoofiline (ja usuvastane) teos. Churchilli eneseharimisprogramm sarnanes veidral kombel temast täiesti erineva inimese omaga, kes siiski jõudis välja sama kõrgesse poliitilisse ametisse ning kellest Churchill ligi viiskümmend aastat hiljem märkimisväärselt lugu pidas, nimelt Harry S. Trumani omaga. Truman luges noore mehena väga palju elulugusid. Ta oli eriti tugev mitte ainult Ameerika presidentide, vaid ka Rooma keisrite ning kõigi aegade suurte väejuhtide elulugudes. Kuid ta luges neid üksi ilma õpetajata. Selle tulemusel teadis ta küll, kuidas paljud pärisnimed kirjutatakse, kuid ei osanud neid õigesti hääldada ning võis lagedale tulla üsna üllatavate variantidega. Churchillil sellist probleemi ei olnud. 4. husaarirügemendi ohvitseridel ei pruukinud olla sügavaid teadmisi ajaloost ja klassikalisest kirjandusest, kuid nad teadsid, kuidas nimesid, millest nad kuulnud olid, hääldatakse. Kuid analoogia pidas paika teises mõttes: ei Churchillil ega ka Trumanil polnud varases elus kedagi, kes oleks üksinduses ja vaevaga