Veel äärmuslikuma näite Randolph Churchilli printsiibitust jultumusest oli mõni aasta varem andnud Bradlaugh’ asja ärakasutamine 1880. aasta parlamendiistungjärgu alguses. Alamkoja enamuse käitumine ses küsimuses oli suurepärane näide viktoriaanlikust silmakirjalikkusest. Ateist ja oma voorustele uhke (kuid muidu imetlusväärne) Charles Bradlaugh oli valitud parlamenti Northamptonist. Parteiülene enamus Alamkojas pani end maksma, keeldudes teda afirmeerimast ja laskmast tal vannet anda, hoolimata tõsiasjast, et ta oli kaks korda järjest naasnud järelvalimistele, mida see sallimatus põhjustas. Üksteist aastat hiljem, kui Bradlaugh lamas surivoodil, tegi Alamkoda selle lolluse pigem hullemaks kui paremaks, võttes vastu kaastundeavalduse ja tühistades varasemad otsused.
Kõige suurem vastutus nende parlamentaarsete veiderduste eest lasus lord Randolph Churchillil. Hoolimata suurt usust, nägi ta ses asjas võimalust trumbata üle Gladstone’i, kelles sügavad anglikaanlikud veendumused olid ühendatud kasvava tolerantsusega. Hoolimata kogu ettevõtmise täielikust küünilisusest, viis lord Randolph selle hiilgavalt läbi – ja väga naljakalt, mis tema teo lunastas. Tal õnnestus näidata, et Vana Anglikaan on kaldunud (Bradlaugh’ õiguste kaitsmisega) ateismi, vabariiklusse ja kontratseptsiooni pooldamisse, ning ta tegi seda sellise teravmeelsuse ja häbematusega, et suurem osa Alamkojast naeris koos temaga peaministri üle. Tõsisemalt suurendas ta oma autoriteeti esimesel paaril valitsuseaastal, kui neil oli rohkem kui sajahääleline enamus.
Lord Randolphil olid ka mõned tasakaalustavad voorused. Ta polnud sugugi nii halb minister, nagu oleks võinud arvata. Kui ta 1885. aasta teisel poolel oli seitse kuud India asjade minister, meeldis ta ametnikele väga. Neile jättis hea mulje tema töövõime, kiire taip ja üllatav viisakus suhetes alluvatega. Samuti oli ta vastu kuninganna tahtele nimetada oma kolmas poeg, Connaughti hertsog, Bombay valitsuspiirkonna sõjaväejuhiks, kelleks too üldse ei sobinud, ning kindlustas, taas kuningliku tahte vastaselt, palju tõsisema sõjamehe, kindral Robertsi, nimetamise sellele kohale, kuigi too oma „edasipüüdlikkuses” sihtis kogu India vägede ülemjuhataja kohta. Roberts ja asekuningas lord Dufferin surusid lord Randolphile peale tolle ministriaja peamise sündmuse, milleks oli Ülem-Birma annekteerimine. See võimaldas Dufferinil lisada oma valdustele Ava (muistne kuningriik, mis asus annekteeritud territooriumi südames), kuid Churchilli karjäärile lisas see veel ühe vastuolu. Ta oli varem tugevalt pooldanud imperialismi vaoshoidmist ja majanduse arendamist. Ta oli ainus silmapaistev konservatiiv, kes oli 1882. aastal vastu Aleksandria pommitamisele Gladstone’i käsul.
Lord Randolphi India asjade ministri ametiaega iseloomustas tema võimetus lahutada Briti administratsioon India sisemistest poliitilistest vaidlustest. Kui ta esitas näiteks Alamkojale India eelarve, mis oli muidu palju arusaadavam ja informatiivsem kui harilikult, ründas ta seejuures sobimatult ja ägedalt Dufferini eelkäijat lord Riponit, keda oli mõni kuu varem ülevoolavalt kiitnud. See tekitas kohmetust ja pahameelt. Kõige madalamale laskus ta aga kõnes, mille pidas Birminghamis (kus ta võistles keskvalimisringkonnas edutult John Brightiga) ja milles ta mõistis hukka solvava vaatepildi, kus uusantiikse raekoja poodiumil istuvad Brighti kõrval „kolm bengaali hindut”. Ühe odava fraasi nimel rikkus ta oma reputatsiooni haritud hindude sõbrana.
Need mõlemad seigad rahuldasid siiski tema kõige püsivamat ja suuremat soovi: äratada tähelepanu. Selles aitasid teda suuresti ajalehed, kes pidasid teda täheks, isegi kui see püsib poliitikataevas lühikest aega. Novembris (1885) liigitas Keskuudisteagentuur ta „esimese klassi” meheks ning sellesse kategooriasse kuulusid veel vaid Gladstone, Salisbury ja Joseph Chamberlain. See tähendas, et tema peetud kõned anti edasi peaaegu sõna-sõnalt, samal ajal kui Hartingtonile, Dilkele, Granville’ile ja Spencerile oli pühendatud ainult üks veerg ning Harcourtile, Hicks Beachile ja veel mitmele juhtivale poliitikule vaid pool veergu.
Selle reklaami tõttu andis Salisbury talle oma teises valitsuses, mis moodustati 1886. aasta juulis, veidi vastumeelselt tähtsuselt teise koha. „Ta kartis, et lord Randolph Churchill peab olema rahandusminister ja [Alamkoja] esimees, mis mulle ei meeldinud,” võttis kuninganna Victoria selle asja lühidalt kokku oma päevikukandes 25. juulil.17 18 Churchill oli siis 37-aastane ja oli noorim rahandusminister pärast Pitti 1782. aastal. Gladstone oli olnud peaaegu neljakümne kolmene, kui ta esmakordselt sellesse ametisse asus, Palmerston aga oli sellest 1809. aastal kahekümne viiesena keeldunud. Salisbury muide pidas Churchilli vaimset küpsust palju madalamaks, kui tolle sünnitunnistus näitas. Pärast Churchilli tagasiastumist aasta lõpus kirjutas ta tunnustavalt: „Tema iseloom on üsna taltsutamatu. Oma impulsiivsuse, muutliku meele ja kalduvusega, mida võib kirjeldada skolastilise mõistega vulgaris, näitab ta, et on väga noor.”
Sellele vaatamata pälvisid Churchilli usinus ja osavus Alamkoja juhtimisel mõningaid kiiduavaldusi. Ta sai vajalikud toimingud läbi viidud ning parlament läks augusti alguses kuuekuulisele vaheajale. Neil kuudel tegeles ta peamiselt nelja asjaga. Kõigepealt läks ta „inkognito” ringsõidule Berliini, Viini ja Pariisi. „Mister Spenceri” väidetav inkognito ei jätnud teda kaugeltki anonüümseks ning suurendas kõvasti ajakirjanduse huvi tema rännakute vastu, mille peaeesmärk paistis olevat tüli ülesvõtmine oma vana vihamehe Stafford Northcote’iga, kellest oli saanud krahv Iddesleigh ja välisminister. Lord Randolphi teiseks tegevuseks oli kolme suurt tähelepanu pälvinud kõne pidamine. Ühe neist pidas ta Kenti eeslinnas Dartfordis ja kaks Bradfordis, kus siis oli koos Konservatiivsete Ühingute Rahvuslik Liit, mida talle meeldis pidada oma privaatarmeeks, millega Salisburyle oma iseseisvust meelde tuletada. Neil puhkudel oli pigem tema kõnede toon kui sisu (mis oli ebamäärane) see, mis lasi paista, et ta ei püsi kaua ametis. Ta rääkis nagu sõltumatu väejuht, kes võib käsutada oma sõdurid hõlpsalt vastassuunda niipea, kui on täpselt kindlaks teinud, milline see suund peaks olema.
Tema kolmas sügisene tegevus, mida ta võttis kergelt ja naudinguga, oli tülitsemine oma kolleegidega. Lord George Hamiltoniga admiraliteedis ja W. H. Smithiga sõjaministeeriumis oli neil tülidel teatud mõistuslik alus. Ta tahtis kärpida nende riigieelarvelisi kulutusi. Kuid ta alustas tüli veel vähemalt seitsme ministriga, nende hulgas oma vahetu eelkäija konservatiiv Hicks Beachiga, kes oli talle lahkelt teed teinud ning oli tema suhtes kõige sõbralikumalt meelestatud kolleeg. Ning justkui hoolitsedes selle eest, et mitte kedagi välja jätta, kirjutas ta peaministrile novembris kirja, milles avaldas oma üldist pettumust temas, tema valitsuses ja kogu konservatiivide parlamendirühma madalas intellektuaalses tasemes ja eelarvamuslikkuses.
Tema neljas tegevus tundus konstruktiivsem, kuid jäi teiste kolme loogiliste tulemuste valguses samavõrd viljatuks. Ta pani detsembri alguses kokku kogu eelarve, et esitada see aprillis parlamendile. See oli rahutu eelarve, mida võib võrrelda sellega, kui kiskuda aias kõik taimed üles, uurida nende juuri ja istutada nad siis teise kohta. Aia kuju see ei muutnud. Eelarves olid mitmed paeluvad abinõud, nende hulgas tulumaksu alandamine kaheksalt viiele pennile naela kohta ning teemaksu kaotamine. Seda tasakaalustas mõningane raiskamine (valitsuse võlgade lunastamiseks mõeldud fondi vähendamine), mitteregressiivsete kaudsete maksude (veini-, hobuste- ja padrunimaksu) mõttetu suurendamine ja surmaga seotud kohustuste revideerimine (peamiselt nooremate poegade kasuks!).
See oli erakordne vägitegu, mis nõudis tuima enesedistsipliini, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks, ning jättis hea mulje Varaameti ametnikele, kes (nagu India asjade ministeeriumi omad) pidasid teda viisakaks, mõistvaks ja kiiretaibuliseks ülemuseks. Kuid tema poliitilistele püüdlustele see kaasa ei aidanud. Mõte, et eelarve võib peaaegu pool aastat ette lõplikult valmis teha, siis seisma jätta ning viimasel hetkel täiuslikuna ja üleandmiseks valmina välja võtta, oli ebarealistlik isegi neil päevil, kui ministrid ei tegelenud makromajandusega ning Suurbritannia valuuta oli oivaliselt isoleeritud. Churchill tegi veel selle vea, et viis eelarve valitsusele neli