Lõpuks võttis Papa oma innuka „sportliku mõtteviisi“ kasutusele ettevõttes Hendrick Motosports. Ta töötas aastaid nende „spordijuhina“, korraldades selliste tippklassi võidusõitjate nagu Mark Martin, Jeff Gordon, Jimmie Johnson ja Dale Earnhardt Jr. toetusmeeskondade tööd. Papa ja tema kolleegid valivad ise meeskondadesse sobivad liikmed ning treenivad ja juhendavad neid, nõudes füüsilisest treeningust, harjutamisest ja õppimisest koosneva karmi režiimi järgimist. Eesmärk on teha igal aastal toimuva 36 väsitava võidusõidu boksipeatused (igal võidusõidul on 6–12 boksipeatust) veel kiiremaks ja sujuvamaks (hetkel on eesmärk jõuda 14 sekundini). See teguviis on aidanud Hendrickil võita rohkem meistritiitleid, kui on eales võitnud ükski teine NASCARi tiim. Nad on ületanud isegi Jimmie Johnsoni ennekuulmatut viie järjestikuse sprindikarika võitmist aastatel 2006–2010.
Claudia Kotchka, Shannon May ja Andy Papa on kõik käinud eri radu, kuid ometi on neil midagi ühist: möödapääsmatu vajadus lihvida ja viimistleda maa peal toimuvaid lahinguid ning saada üle paratamatutest tagasilöökidest ja ebameeldivatest üllatustest. Need kasvatamise tipptegijad on visad ega jäta jonni. Teadlane Angela Duckworth ja tema kolleegid leidsid, et selline kangekaelsus „tagab järjekindla püüdlemise seatud sihtide poole ning aitab säilitada jaksu ja huvi ka siis, kui töö käigus tuleb ette läbikukkumisi, tagasilööke ja paigalseisu; jonnakas ja järjekindel inimene võtab iga saavutust kui maratoni ning tema tugev külg on vastupidavus“.7 Jonnakus viib inimesed eduni, eriti kui nad seisavad silmitsi heidutavate ja pikaajaliste väljakutsetega. See on kõigi kasvatamispüüdluste kaubamärk.
Kasvatamise mantrad
Selles raamatus vaatame, millele ja kuidas keskenduda sellise sihikindlusega siis, kui teie ettevõte pingutab ja püüdleb suurepärasuse kasvatamise poole. Me oleme tuvastanud need kindlad ja usaldusväärsed märgid, mis näitavad, kas kasvatamine kulgeb hästi või halvasti, ja koondanud need märguanded seitsmeks mantraks. Kui te olete kasvatamise teekonna alguses, õppige need pähe, õpetage neid teistele ja leidke võimalusi neid kindlalt fookuses hoida, eriti juhul, kui tee tundub konarlik.
KASVATAMISE MANTRAD
1. Levitage mõtteviisi, mitte üksnes jalajälge.
Arvuliste näitajate pidevast kasvatamisest ja oma logo kleepimisest kõikjale ja kõigele ei piisa.
2. Kaasake kõik meeled.
Polsterdage mõtteviisi, mida tahate levitada, toetavate vaatepiltide, helide, lõhnade ja teiste nutikate vihjetega, mida inimesed võivad vaid vaevu märgata (kui üldse).
3. Ühendage lähemad perspektiivid kaugeleulatuvate unistustega.
Pommitage ennast ja teisi küsimustega, mida on vaja selleks, et ühendada lõputu praegune hetk nende magusate unelmatega, mida loodate kunagi hiljem ellu viia.
4. Suurendage omavastutust.
Sisendage endale: „Minu töökoht kuulub mulle ja mina talle.“
5. Kartke juhtimistupikut.
Illusioonidest, kannatamatusestja ebakompetentsusest koosnev hirmuäratav kolmik on riskifaktor, mis iialgi kuhugi ei kao. Tervislikus annuses muretsemist ja eneses kahtlemist on kasvatamise kolme komistuskivi vastumürk.
6. Kasvatamine koosneb nii liitmisest kui ka lahutamisest.
Rohkema küsimus on samas ka vähema küsimus.
7. Võtke hoogu maha, et kasvada edaspidi kiiremini – ja paremini.
Õppige ära tundma, millal ja kuidas vahetada käiku automaatsetelt, arututelt ja tormakatelt mõttemallidelt (esimene käik) aeglasele, hindavale, mõtestatud, kaalutletud ja teadvustatud lehenemisele (teine käik). Vahel on parim nõuanne: „Ära tee midagi, seisa lihtsalt paigal.“
1. Levitage mõtteviisi, mitte üksnes jalajälge
On suur vahe, kas levitada oma ettevõtte juhtlauset, logo või motot võimalikult laialdaselt ja kaugele või mõjutada sügavuti ja pikalt firma töötajate ja klientide mõttemaailma, käitumist, tundeid ja info filtreerimist. Kasvatamine kujuneb järjepidevamaks ja vähem valulikuks, kui seda ellu viivad inimesed on ühel meelel selle osas, mis on õige ja mis vale, mida tähele panna ja mida mitte. Tulemuslik kasvatamine eeldab ühistesse mõtteviisidesse uskumist ja nende järgimist igas väiksemas rühmas, allüksuses või ettevõttes. Kasvatamist võib võrrelda maa peal, mitte õhus toimuva sõjaga, sest mõtteviisi arendamine, levitamine ja uuendamine nõuab lakkamatut tähelepanu. See nõuab oma uskumuste väljaütlemist ja elluviimist, ning selle kordamist alati ja uuesti. Ühised veendumused aitavad vältida segadusi, erimeelsusi ja mõttetuid ummikusse jooksmisi – ning vähendada võimalust, et suurepärasus muutub jalajälje laienedes tuhmimaks.
Facebook on ere näide sellest, mida kujutab endast mingi kindla mõtteviisi arendamine ja toetamine isegi siis, kui ettevõtte jalajälg laieneb kulutulena.8 Nende pöörane tõus algas sellel legendaarsel veebruariõhtul 2004. aastal, kui 19aastane Harvardi üliõpilane Mark Zuckerberg kulistas alla paar õlut ja programmeeris lehekülje tahumatu, ent siiski köitva esmaversiooni. 2004. aasta lõpuks oli Facebook kogunud üle miljoni kasutaja ning 2012. aasta lõpuks juba miljardi. Facebooki tulevikku on võimatu ette aimata. Hoolimata komistustest, mille hulka kuulub aktsiate esmase avaliku pakkumise vussiminek, ennustavad mõned asjatundjad, et see kasvab võimsamaks kui Apple ja Google; teised seevastu pakuvad, et see lõhkeb pauguga ja hääbub siis samamoodi nagu America Online.
Milline tahes Facebooki saatus ka pole, on need kurvid ja käänakud, mille kaudu arenes ettevõtte hiiglasuur jalajälg kõigest kaheksa lühikese aastaga enne nende 2012. aasta esimest avalikku pakkumist, väga õpetlikud. Tempot aeglustades ja lihtsaid lahendusi vältides, kui asi puudutas nende inimeste arendamist, kes seisid ettevõtte laiendamise taga, sisendasid juhid firmasse tahet, oskusi ja vastupanuvõimet, et liikuda kiiresti edasi just siis ja seal, kui ja kus see oli oluline. 2006. aastal algasid meie vestlused, intervjuud ja ühised projektid Facebooki töötajatega ning alates sellest ajast oleme olnud tunnistajad nende suutlikkusele oma fookust säilitada, ükskõik kui pööraseks ja kontrollimatuks nende sõit on kujunes. Nad on sellele truuks jäänud, hoolimata karmist ajasurvest ja häirivatest faktoritest, sh igal nädalal lisandunud kolm miljonit uut kasutajat ja meedia pideva luubi all olemise pinged (enamikku idufirmasid ei ahistata küsimustega Egiptuse ja Liibüa valitsuste kukutamiste kohta), Hollywoodi kassahitt, kus portreteeriti Zuckerbergi üsna ebameeldivas valguses, räpased kohtuasjad ja kasutajate närvutavad mässuaktsioonid – 750 000 kasutajat protestis 2006. aastal uudisvoo vastu ja miljonid ei olnud 2012. aastal rahul ajajoonega.
Pühendumus Facebooki töötajate arendamisele ja hellitamisele hakkas esialgu idanema mitteametlikult. Ettevõtte algusaastatel oli Zuckerberg koos oma alluvatega sunnitud töötama väga kasinates kontoritingimustes. Ta rääkis lakkamatult oma veendumustest ja sellest, kui kasulikud on need Facebooki strateegiale – ning tema alluvad jälgisid teda ja tegid temaga nende veendumuste elluviimisel koostööd. Kui ettevõte kasvas Zuckerbergil üle pea ja ta ei jõudnud enam iga töötajat isiklikult mõjutada, võeti kasutusele süstemaatilisemad meetodid, millest märkimisväärseim oli Bootcamp (ettevalmistuspraktika). Facebooki programmeerijad ja teised tootearendajad palgatakse tööle alles pärast mitut ülipõhjalikku vestlust, kus hinnatakse nende tehnilisi oskusi ja kultuurilist sobivust. Kuid konkreetse töökoha saavad nad alles kuus nädalat pärast ettevõttesse tulemist. Juhatusel on omad aimused, millist rolli iga uus töötaja peaks mängima hakkama, lõplik otsus langetatakse aga alles ettevalmistuspraktika lõpus, mille on kavandanud ja mida korraldavad peaaegu täielikult just nimelt programmeerijad, mitte personaliosakonna töötajad.
Nimetatud ettevalmistuspraktika perioodil antakse kõigile uutele kandidaatidele väikesed ülesanded umbes tosinkonnas eri rühmas. Chris Cox, Facebooki 31aastane asedirektor, rõhutab, et ettevalmistuspraktika ei ole ainult selleks, et välja selgitada, milline roll mingile uustulnukale