„Miks sa teed näo, nagu sa ei teaks, et see on väljamõeldud lugu.”
Mõne aja möödudes hakkas saatus jälle Brežnevit kõrgemale upitama. Partei XX kongressil 1956. aastal sai ta taas needsamad ametikohad, millest ta oli Stalini surmapäeval ilma jäänud.
„Rahval on õigus, mitte ideena, vaid kui surve.” Rahvapeost ja karnevalist on üks samm rahutuseni ja korrarikkumiseni. Selles mõttes olid ülestõusud Ungaris, Novotšerkasskis, Kengiris ja Thbilisis ning rahutused Poolas „sula” seaduspärane osa. 1959. aastal tuli ka Brežnevil otseselt kokku puutuda selle stiihiaga, kuulsa „vene mässu” stiihiaga. Tõsi, Leonid Brežnevi noorusaastatel vallutas see stiihia kogu maa ja ka ta ise oli suuresti selle sünnitis. Olles juba peasekretär, ütles ta: „Mulle tundub, et rahval on õigus, mitte ideena, vaid kui surve, kui tahe, kui meeleheide.” Kuid nüüd tuli Brežnevil, otse vastupidi, seista vastu sellele stiihiale, suruda see kallaste vahele.
Ülestõus Temirtau linnas puhkes stiihiliselt, nagu see sageli juhtub, just elukondlike puudujääkide pärast. Karagandõ metallurgiakombinaadi ehitusele sõitsid noored kokku kogu riigist. Ehitajate telke kaunistasid mitmesugused sildid, näiteks „Terviseid Thbilisist” või „Ema Odessa”. Elu telkides oli raske, joogivett hoiti suurtes tsisternides, mis läksid kuuma suvepäikese käes tuliseks. Mingil ajal selgus, et vesi oli halvaks läinud. Kogunes pahane rahvasumm. Miilitsad süvendasid tahtmatult rahulolematust, kui nad mõned „algatajad” kinni võtsid. Seepeale vallutasid ülestõusnud tormijooksuga miilitsaosakonna, et arreteeritud vabastada.
Ülestõus laienes. Peale miilitsa purustati sööklaid, kauplusi, kioskeid, võeti neist toiduaineid ja alkoholi. Sündmuste tunnistaja autojuht Mihhail Hristenko meenutas: „1959. aasta 1. augusti õhtul tulin ma veoautoga tagasi Temirtausse… Kui me sõitsime läbi linna idaosas asuva telklinnaku, sattusid meie teele mitmesugused rühmad. Auto pihta hakati loopima kive: löödi puruks klaasid ja laternad. Me saime hädavaevu tulema… Igal pool käisid ringi purjus komnoored. Meie autobaas purustati, minu arust aeti ära 18 autot… Ühesõnaga, see oli hirmus lugu. Sõdurid seisid veel trusti Karagandõ Metallurgiakombinaadi Ehitus hoone juures, nende pihta tulistati varjatult. Mingid relvad olid nad vist võtnud siseasjade osakonnast, mis pärast purustati.”
Brežnev saabus Temirtausse, et juhtida korra majja loomist. Keset täiemõõdulist tänavastiihiat säilitas ta täielikult enesevalitsuse. Dinmuhhamed Kunajev (kes pärast neid sündmusi asus Kasahstani juhtima) kirjutas: „Mulle meeldis Brežnevi otsusekindlus neil päevil. Kartmatult ilmus ta korratuste korraldajate gruppide sekka ja rääkis nendega rahulikult, kuid üsna karmilt. Inimesed tulid tahes-tahtmata mõistusele, karjumine ja hüüded vaibusid, võis rääkida rahulikul toonil.”
Kuid ilma jõudu kasutamata hakkama ei saadud. Sõjaväega kokkupõrgete ajal hukkus ametlikel andmetel 16 ülestõusust osavõtjat, üle saja sai haavata. Kolme päeva pärast taastati linnas kord. Brežnevi eluajal seda tema eluloo lehekülge – ülestõusu Temirtaus – ei mainitud kunagi. Võib-olla ta arvas, et relvade kasutamine rahvasumma vastu, kuigi see oli vältimatu, heidab talle varju.
Nii imelik, kui see ka ei ole, aga teatavas mõttes oli ülestõus edukas. Eluolu parandati, kohalik juhtkond vahetati välja. Peale selle käis Brežnev 1959. aasta jaanuaris Kasahstanis spetsiaalselt selleks, et saata erru vabariigi endine juht.
„Me leppisime kokku jääda surmkindlaks.” „Ka rahu ajal tuleks mõnikord meremehe kombel hüüda: „Hoia alt!”” on öeldud Brežnevi memuaarides. Üks selliseid hetki tema elus jõudis kätte 1957. aasta juunis, kui puhkes äge võitlus N. Hruštšovi ja Keskkomitee Presiidiumi enamuse (hiljem nimetati seda „parteivastaseks grupiks”) vahel. Esimese sekretäri poolele jäid Brežnev, Mikojan, Furtseva. Võitlus puhkes 18. juunil. Brežnev on hiljem öelnud, et „18. juunil esinesid nad juba ilma maskideta”. Sel päeval oli kohtumine Ungari ajakirjanikega. Mõni päev hiljem jutustas Brežnev selle pingelise päeva sündmustest Keskkomitee istungil:
„Enne seda, kui võtta vastu ajakirjanikud, kogunesime väiksesse tuppa. Seltsimees Mikojan ütles seltsimees Furtsevale kõrva sisse: „…Nad on vist kokku leppinud…” Ma küsisin: „Mida teha?” Furtseva ütles: „Kutsume Žukovi siia.”
Nii sündis idee, mis muutis sündmuste käiku. Nimelt kaitseministri Georgi Žukovi ja sõjaväelaste toetus otsustas pärast kogu asja. Algas kohtumine ajakirjanikega.
„Pärast esimest küsimust,” jätkas Brežnev oma juttu, „hüppasin ma saalist välja ja panin jooksu. Teades, et istung tuleb selles küsimuses, ja teades, et seltsimees Žukov on kindel, tahtejõuline, printsipiaalne ja aus inimene, lubas Bulganin Georgi Konstantinovitšil paar tundi enne seda sõita linnast välja õppustele, et ta ei võtaks sellest istungist osa…”
Jooksnud saalist välja, võttis Brežnev telefoni teel ühenduse Hruštšovi pooldajatega, keda sel päeval Kremlis ei olnud. Kõige tähtsam oli see, et õnnestus sõjaväepolügoonilt välja kutsuda Žukov.
„Seltsimees Žukov saabus,” meenutas Brežnev. „Ma rääkisin talle enne saali minekut, et on üks riuklik küsimus, mille arutamist nad nõuavad. Ma küsisin, kelle poolt ta on, kas nende poolt või mitte? Sellest sõltub otsus. Me leppisime kokku jääda surmkindlaks.”
Kogu selle marssali istungile kutsumise avantüristliku loo krooniks on koomiline seik, mis pärineks otsekui Suvorovi eluloost või muinasjutust Ivanuškalollikese kohta.
„Ma tahan rääkida teile ühest detailist,” ütles Brežnev, „et näidata, kuivõrd nad olid valvel, kuidas nad jälgisid iga meie sammu. Kui me Žukoviga saali astusime, siis küsisid Kaganovitš, Molotov ja Pervuhhin, igaüks eraldi ja armastusväärselt: ,,Seltsimees Brežnev, kus te ära käisite, mida te rabelete?”. Ma vastasin neile, et mul oli ootamatu seedehäire ja ma istusin tualetis.”
Legend minestamisest. Nagu Brežnevi jutust on näha, sõltus tol päeval peaaegu kõik marssal Žukovi positsioonist: „Ma küsisin, kelle poolt ta on, kas nende poolt või mitte. Sellest sõltub otsus.” Mõni päev hiljem meenutasid Hruštšovi pooldajad rahuldustundega, kuidas sõjaväelaste tulekuga „leidis aset mõne seltsimehe kiire muutumine lõvist küülikuks”. „Selle grupi pea kohal oleks nagu aatomipomm plahvatanud.” Kuulnud sõjaväelaste positsioonist, hüüatas üks istungil osaleja vapustatult:
„Te olete meid kindlasti tankidega sisse piiranud!”
Mispeale kaitseminister Žukov vastas võimukalt:
„Ilma minu käsuta ei liigu ükski tank paigalt.”
Kuid üsna pea tuli marssal Žukovil maksta selle oma võimukuse demonstreerimise eest. Sama 1957. aasta oktoobris võeti ta ootamatult, kui ta oli komandeeringus välismaal, ministri kohalt maha, teda süüdistati „bonapartismis”. See silt jäi marssalile veel paljudeks aastateks külge… Teine Hruštšovi tuline kaitsja neil päevil, Nikolai Ignatov, ei kaotanud küll oma ametikohta, kuid jäi kolmanda järgu rolli. Hoopis teisiti läks, nagu me teame, Brežnevil. Miks ei kutsunud tema ilmutatud tahtejõud ja kindlus hiljem välja mingeid kartusi? Võib-olla peitub seletus selles, et Brežnev varjas oma jõudu hoolikalt nõrkuse, kavaluse, lihtsameelsuse jms. taha. Tõepoolest, kas võib tõsimeeli karta inimest, kes uhkelt räägib kõigi kuuldes oma kavalast väljamõeldisest – „mul oli ootamatult seedehäire”? „Ta on liiga lihtsameelne,” ütles tema kohta Hruštšov.
Neilsamadel päevadel sündis ka legend Brežnevi teisest tervisehäirest: ta langes ehmatusest minestusse. On see tõsi või ei ole, kuid legendist endast oli tal hiljem muidugi palju kasu. Toosama Ignatov esitas seda hiljem nii: „Lazar hüppas talle peale, ta kaotas hirmu pärast teadvuse, „võitleja”.”