Jäme käitumine õilmitses ka kolleegiumidel. Kui inimene pisutki teistmoodi mõtles, siis katkestati teda kohe vahelehüüdega ja ta istus kohale. Piisas sellest, et marssal Birjuzov ütles välja oma arvamuse, kui Žukov vastas sellele: „Missugune lollpea sulle Nõukogude Liidu marssali auastme andis?”…
Armees ei suutnud enam keegi seda taluda, kõik piinlesid parteidistsipliini tõttu, kuid ootasid, et see lõppeks…”
Brežnevi kõne oli vististi pleenumil kõige tulisem ja kirglikum. Eriti nördinud oli ta juhtumi üle, kui Žukov Keskkomitee Presiidiumi istungil ütles üht, aga oma sõjaväelastest kolleegide hulgas rääkis otse vastupidist. Leonid Brežnev hüüatas, pöördudes Žukovi poole:
„Ma ei usu teid!”
Brežnevi ettepanekul arvati marssal Keskkomitee koosseisust välja. Muuseas, ta jäi edasi partei liikmeks, säilitas sõjaväelise auastme, kõik autasud ja talle ettenähtud privileegid. Ta oli ebasoosingus „sula” lõpuni.
„Meil oli kõigest üks rakett.” Ühes nõukogude anekdoodis on riigi valitsejatele antud uued hüüdnimed, need sarnanevad tsaaride omadele: Vladimir Tark, Jossif Julm, Nikita Imetegija… Kust see hüüdnimi Imetegija tuli? Asi oli selles, et Nikita Hruštšov uskus siiralt igasugustesse imedesse, kuid mitte vanadesse, jumalikesse, vaid uutesse, revolutsioonilistesse, nõukogulikesse. Üheks selliseks tema imeks oli maa tehiskaaslane. Teine oli inimese lend kosmosesse. Veel üheks võimsaks imeks, mis ajas kogu maailmale hirmu nahka, olid aatomi- ja vesinikupommiga raketid, mis võisid hetkega purustada vaenlase linnad.
Hruštšov oli siiralt vaimustuses kogu oma „imelisest” arsenalist. Ta armastas sellega ka veidi liialdada. Näiteks ähvardas ta ühes kõnes Läänt rakettide kasutamisega. Hiljem ütles Brežnev selle kohta: „Kas te mäletate Hruštšovi esinemist, milles ta ähvardas raketirelvaga? Niisiis, sel ajal oli meil kõigest üks või kaks raketti, mille tabamistäpsus oli umbes 50 protsenti. Ma vastutasin selle lõigu eest ja mäletan seda aega väga hästi.”
Kuid oli ka ebaõnnestunud imesid. Loosung „minna liha, piima ja või tootmises Ameerika Ühendriikidest mööda” oli sisuliselt samuti üleskutse sooritada imetegu, loota imele. Tolle aja populaarsel joonistusel oli kujutatud võiduajamisi lehmadel: lustakas Vene lehm kihutab mööda ookeanitagusest hoolitsetud, kuid hingeldavast võistlejast:
„Iowa osariigi lehm, hoia alt!”
Teiseks selliseks nihu läinud imeks oli „suur toitja” mais. Maisi armastati neil aastatel kujutada plakatitel ja koguni joonisfilmides „põldude kuningannana”. Põldude kuningannat ümbritses „tema majesteedi” õukond: prisked sead, kanad, haned, pardid ja muud maisiga nuumatud koduloomad… Ühel nende aastate joonistusel pärib mais kaeblikult kelleltki vuntsidega ülemuselt:
„Miks te minu eest hoolt ei kanna? Ma olen ju kuninganna!”
„Suu kinni!” käratab too üle laua. „Siin olen mina kuningas!”
Teisel karikatuuril, mida kaunistab Hruštšovi tsitaat, on see kuninganna juba haaranud sellisel ülemusel kraest kinni…
Ka uudismaa oli üks Nikita Hruštšovi „imesid”. See pidi võlujõul toitma leivaga ära kogu riigi. Alguses oligi nii, 1956. aastal, pärast uudismaade rikkalikku viljasaaki, oli leib sööklates koguni tasuta. Kuid juba 1963. aastal tuli vilja osta sisse välismaalt. „Kes on maailmas kõige leidlikum mustkunstnik?” tehti nalja. „Hruštšov. Ta külvas uudismaal ja koristas saagi Kanadas.” Teine nali: „Iowa osariiki sissesõidul on suur reklaamstend tekstiga: „Tere tulemast Iowa osariiki, Nõukogude Liidu viljasalve!””
Nikita Hruštšovi tegevus koosnes paljuski üha uute „imede”, võlukepikeste otsimises: alustades maa tehiskaaslasest ning lõpetades mingi Hiina hirsi ja hargneva nisuga. Kuid ajapikku hakkasid kõik need „imed” juhtivaid töötajaid üha rohkem häirima. Nagu kõik, nii tahtsid ka nemad elada rahulikult. Näiteks kaebab ühes tolleaegses anekdoodis ülemus: „Mais on hirmus asi, poja. Kui sa seda ei istuta, pannakse sind istuma, kui sa ära ei korista, koristatakse sind ära.”
„Ja peaaegu et oleksime sattunud tuumasõtta.” „Sula-aastate” kestel ähvardas maailma kahel korral uue maailmasõja oht – Berliini ja Kariibi kriisi ajal. Viimasel juhul saatis Moskva teatavasti Kuubale oma tuumalõhkepeadega raketid ja kui 1962. aasta oktoobris valmistusid ameeriklased sellepärast saart ründama, koristati need sealt kähku ära.
A. Tšernjajev jutustas, et Leonid Brežnev oli 1976. aastal sellest loost juttu teinud: „Ta läks äkki hoogu. Meenutas Hruštšovi, kellest oli tema sõnul järele jäänud selline olukord, et alustada liikumist rahu poole oli vist raskem kui kümne aasta jooksul enne 1964. aastat. Kariibi kriisi ajal läks ta välja rumalale avantüürile ja pärast tegi ise püksid täis.” „Ma ei unusta kunagi,” ütles Leonid Brežnev, „kuidas paanikas Nikita saatis kord telegrammi Kennedyle ja siis käskis selle kinni pidada, tagasi kutsuda. Ja mispärast? Nikita tahtis ameeriklasi alt tõmmata. Karjus Keskkomitee Presiidiumis: „Me tabame raketiga Washingtonis kärbest!” Ja see loll Frol Kozlov kiitis takka: „Me hoiame püstolit ameeriklaste meelekohal!” Ja tulemus? Häbistasime ennast! Ja peaaegu et oleksime sattunud tuumasõtta. Kui palju tuli pärast vaeva näha, et usutaks, et me tõesti tahame rahu.”
Aga 1961. aasta Berliini kriisi kohta, mil ehitati kuulus müür, märkis Leonid Brežnev kümmekond aastat hiljem: „Täna ei lõhna tule järele, nagu lõhnas selle tule järele veel kümme aastat tagasi, kui me viisime oma tankid Berliini ja ameeriklased viisid enda omad… Kui me ehitasime ühe abinõuna Berliini müüri. Diplomaatiliste edusammude asemel ehitasime Hiina müüri, kui robustselt öelda, ja tahtsime niimoodi probleemi lahendada.”
„Nikita sõimab rängalt!” Nikita Hruštšovi lähimad kaastöölised said tema käest sageli sõimata niisama rängalt nagu reatöötajad. Diplomaat B. Kolokolov on meenutanud niisugust episoodi. Väliskülalistega kohtumise ajal ei läinud kõik päris plaanipäraselt, Hruštšov kutsus Brežnevi välja ja võttis ta karmilt läbi. „Brežnev läks näost punaseks,” meenutas B. Kolokolov, „nägu kattus higipisaratega, tema pilk oli nõutu ja ta ütles erutatult saalis viibivale… M. A. Suslovile: „Nikita sõimab rängalt!”” See väike stseen vapustas juhuslikke tunnistajaid: neile tundus, et Nõukogude riigipea (Brežnev) on väga tähtis tegelane, igati võrdne Hruštšovi endaga.
Brežnevi võimupiiride üle tol ajal võib otsustada järgmise juhtumi põhjal. 1964. aastal mõisteti Leningradis kodanik Arkadi Neilandile surmanuhtlus. Kahtlusi selles, et ta oli süüdi, ei olnud: ta tappis röövimise eesmärgil naise ja kolmeaastase lapse. Nõutuks tegi ainult süüdimõistetu vanus – 15 aastat! Hukata teismeline, olgugi et mõrvar, niisugune otsus tekitas isegi kohtunikes endis kõhklusi. NSV Liidu Ülemkohtu juhid pöördusid Brežnevi poole palvega pehmendada otsust. Nähtavasti arvestasid nad tema kõigile tuntud leebusega ega eksinud selles. „Talle ei meeldinud karmid arveteõiendused,” kirjutas A. Aleksandrov-Agentov. „Kunagi, olles NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, ütles ta, et tema jaoks on selles ametis kõige raskem kohustus kirjutada alla surmaotsustele, lükata tagasi süüdimõistetute apellatsioonid.”
Antud juhul nõustus Brežnev Ülemkohtu kohtunikega. Kuid ka riigipea ei saanud iseseisvalt otsustada armuandmise küsimust: tuli pöörduda otse Hruštšovi poole. Brežnev läks tema juurde, kuid talle vastati range keeldumise ja järjekordse peapesuga. Pahasena tuli ta kohtunike juurde tagasi: „Miks ma, lollakas, teid kuulda võtsin? Nikita Sergejevitš vihastas ega võtnud kirja vastu.”
Muuseas,