Ükskord äratasid Hruštšovis pahameelt filmikroonika kaadrid: Brežneviga, kes oli sõitmas rongiga koju, jättis ülemäära soojalt hüvasti Soome president Kekkonen. Need lugupidamise märgid ärritasid Nõukogude peaministrit… Veel ühe peapesu sai Brežnev 1963. aastal selle eest, et „Izvestijas” avaldati tema artikkel koos autori fotoga. Hruštšov nägi ajalehte ja võttis oma tavalises rämedas stiilis Brežnevi läbi, et too ei ole küllalt „tagasihoidlik”. Varsti pärast seda, on meenutanud „Izvestija” ajakirjanik Melor Sturua, võttis ta osa tähtsast tseremooniast, milles osales ka riigipea.
„Kas te avaldate ka foto?” küsis Brežnev.
„Muidugi, Leonid Iljitš.”
„Mitte mingil juhul. Reportaaž peab minema ilma fotota.”
„Kuid see on mõeldamatu!”
„Ma ütlesin, et ei mingit fotot!”
„Aga miks, Leonid Iljitš?”
„Mis, kas sa ei saa aru või mängid arusaamatut?”
„Kas te peate silmas fotot teie artikli juures? ”
„Mida siis veel?”
„Kuid see on hoopis teine asi. Antud juhul ei ole te artikli autor, vaid ametlik isik…”
„Kes neid peensusi jagab!”
„Pole siin mingeid peensusi.”
„Aitab. Ei mingit fotot ja asi ants!”
„Leonid Iljitš, ma pean sellest ette kandma peatoimetajale.”
„Eks sa kanna siis.”
„Aga kui tema otsustab teisiti?”
„See on teine asi. Kuid pidagu ikkagi nõu.”
„Teiega?”
„Mis mina siia puutun? Sa ju tead, kellega!..”
Pöörakem tähelepanu sellele, kui korrektselt (kui mälestuste autorit uskuda) Brežnev seda jutuajamist peab: ta ei ütle ühtegi liigset sõna. Kuid ka parima tahtmise juures ei saanud Brežnev vältida kõiki taolisi juhtumeid. Samal 1963. aastal ilmus tema portree esimest korda välismaa postmargile. Nii tähistati Iraanis Brežnevi visiiti sellele maale. (Vaevalt küll oleks selline austusavaldus Hruštšovile meelepärane olnud, kui ta oleks sellest teada saanud.) Juba hiljem, 1970. aastatel, ilmus Brežnevi portree Ida-Saksamaa, Kuuba, Bulgaaria, Komoori saarte ja Ülem-Volta postmarkidele…
Et vältida etteheiteid vähese tagasihoidlikkuse pärast, püüdis Brežnev tol ajal väljendada teistest sagedamini lugupidamist esimese isiku vastu. Partei XX kongressil 1956. aastal nimetas ta Hruštšovi ainult neli korda. 1959. aastal seitse korda ja 1961. aastal kakskümmend korda. See oli kogu kongressi rekord!
„Aga meil on raske koos Nikita Sergejevitšiga töötada.” Rahulolematu oli Hruštšoviga ka võimu Olümpos, kus aegapidi küpses uus vandenõu tema vastu. Millal see algas? Ljubov Brežneva kinnitab, et tema sai onu kavatsusest organiseerida see vandenõu teada juba 1963. aasta septembris, seega aasta enne pööret. Brežnev on hiljem öelnud: „Hruštšov oli kõigil nagu kont kurgus; selleks, et ta lahkuks oma kohalt, oli küps parteiaparaat ja oli küps ka rahvas.” Ta ütles peaministri kohta: „Ivanuška-lollike, kes pidas end Vene tsaarikeseks.”
Sellest lausest võiks vist aru saada ka nii: Hruštšov oli võidukas, kuni järgis Ivanuška-lollikese kuju. Aga tasus tal elada sisse Vene tsaarikese kujusse, kui pinnas tema jalge all hakkas kõikuma. Me oleme juba märkinud, et ka Leonid Brežnev võttis üle mõningad muinasjututegelase Ivanuška iseloomulikud jooned. Nendest kahest pidi võitma vist see, kes tollele rohkem sarnanes… Pjotr Šelest on meenutanud: „Võitlust märkasin ma juba 1964. aasta veebruaris. Mul on 14. veebruaril sünnipäev. Ma olin Moskvas. Ootamatult tulid mulle külla Podgornõi ja Brežnev. Konjakipudeliga. Otsekui õnnitlema. Miskit on siin valesti, mõtlesin ma: mispärast nad mind õnnitlema peaksid?.. Ühesõnaga, nad tulid mind katsuma… Kuid lõpuni avameelsed nad ei olnud.” Algas ettevaatlik vestlus:
„Kuidas töö läheb, kuidas asjad arenevad? Milline on sinu vahekord Hruštšoviga?”
„Normaalne. Vahel siunab, aga pole viga.”
„Aga meil on temaga raske, ta ei kuula meid.”
„Mis seal ikka, tulge kokku, rääkige temaga. Võiks kokku tulla: „Nikita Sergejevitš, selles pole teil õigus, selles olete…””
Need vestlused jätkusid ka aprillis, Hruštšovi 70 aasta juubeli ajal. Šelest kuulis selliseid arvamusavaldusi:
„Jah, juba peaaegu vanaätt, seitsekümmend aastat, tal oleks aeg puhkama jääda, me peame teda hoidma.”
„See oli omamoodi mäng ja meeleolude sondeerimine,” lisas Šelest. Juulis kordus vestlus temaga, kuid juba karmimal kujul. Sedapuhku ütles Brežnev:
„Meil on raske koos Nikita Sergejevitšiga töötada, ta solvab meid… Ta ei arvesta meiega, on jäme, annab meile hüüdnimesid ja riputab meile silte kaela, ta võtab otsused vastu omapäi. Hiljuti ütles, et meie juhtkond on vana ja seda on vaja noorendada. Ta otsib võimalust meid kõiki laiali peksta.”
„Tulge siis kokku ja öelge talle…”
„Ei, sa ei tunne teda, ta peksab meid kõiki laiali. Ma olen sulle juba öelnud, et avameelsesse jutuajamisse ma ei usu, kes esimesena rääkima hakkab, see lüüakse juhtivast koosseisust välja.”
Kui vestluskaaslane vastas, et teda Hruštšov kiidab, siis vaidles Brežnev vastu:
„Selline on ta näost näkku, aga seljataga võib muudki öelda ja ütleb ka.”
Sergei Hruštšovi andmetel kurtis Brežnev nendes vestlustes „Hruštšovi sallimatuse üle, teravate sõnade üle enda kohta. Eriti selle üle, et isa olevat teda kord nimetanud päevavargaks.” „Kui temast sädemeid välja lüüakse,” märkis Hruštšov, „siis töötab ta hästi.” ,,Päevavaras” oli arvatavasti kõige leebem neist sõnadest, millega peaminister oma kaasvõitlejaid õnnistas. Igatahes Brežnevi 13. oktoobri kõne visanditest loeme: „Aga teie ütlete, et me kuseme nagu hoorajäägrid tumba peale… Kellele meist pole silti külge riputatud?”
„Praegu ma arvan,” on täheldanud A. Mikojan, „et Hruštšov ise provotseeris neid, lubades teha pärast puhkust ettepaneku noorendada Keskkomitee Presiidiumi.”
Brežnevi taskuraamatuks sai teatmik, milles oli riigi kõrgema juhtkonna nimekiri. Iga perekonnanime juurde tegi ta plussi, miinuse, linnukese või mingi muu märgi. Pluss tähendas, et selle inimesega on juba räägitud ja ta on kallutatud vandenõu toetama. Plusse ja miinuseid kokku lugedes täheldas Brežnev:
„Tuleb välja, bilanss on kindel.”
„Igaüht töödeldi individuaalselt,” on meenutanud Gennadi Voronov.
„Kas ka teid?” täpsustas ajakirjanik, kes esitas küsimusi.
„Jah,” vastas Voronov. „Terve öö.”
Hea pinnase sellisteks vestlusteks valmistas ette Hruštšov ise. Ta oskas minna tülli peaaegu kõigiga: sõjaväelastega sõjaväe suure koondamise pärast, tšekistidega kavatsuse pärast võtta neilt ära pagunid ja sõjaväemunder. „Tuleb teilt lampassid ära võtta,” märkis peaminister, „pagunid maha võtta.” KGB endine juht Vladimir Semitšastnõi meenutas oma jutuajamist Brežneviga: „Pärast mingit tühist jutuajamist viis Brežnev mind kabineti nurka ja küsis otse:
„Kuidas sa suhtud ideesse Hruštšov maha võtta? Ta on täiesti jultunuks muutunud ja teeb riigile lihtsalt kahju.”
„Positiivselt, Leonid Iljitš.”
„Kas KGB toetab?”
„Tingimata. Te ju teate, et ta tahab meilt lampassid ära võtta ja auastmed tühistada… Nii et ärge kahelge,