„Suur ja armastatud.” Nõukogudemaa „ülemvõlur” pidi tunnetama neid meeleolusid ja ta mõistis, et temast saab paratamatult nende ohver. Seepärast asus ta 1952. ja 1953. aasta vahetusel tegema järjekordseid moondamisi.
Arstide-mõrvarite kohtuasi! Ajakirjanduse veergudele ilmus jälle hiigelsuur käsi, mis haaras kinni Kremli arsti – „valges kitlis mõrtsuka” – kraest. Tal lendab peast valge arstimüts ja näo ette seotud naeratav mask, selle alt tulevad nähtavale kurjakuulutavad mustad prillid ja taskust pudenevad Ameerika Ühendriikide dollarid… Kuid arstidel-mõrvaritel peab ju olema ka keegi, kes neid innustab. Kes nad on?
Keskkomitee pleenumil 1952. aasta oktoobris kukkus Stalin ootamatult süüdistama oma vanu võitluskaaslasi Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojani. Võib endale ette kujutada, milline vapustus tabas neid, kes seda kõnet kuulasid, nende hulgas oli ka Leonid Brežnev. Nende silme all moondusid kaks jumalust – Mikojan ja Molotov – kurjadeks karnevalimonstrumiteks. Tõsi, hiljem anti neile sõna vastamiseks. Konstantin Simonov on meenutanud: „Mulle on tollest korrast meelde jäänud imelik tunne: nad esinesid, aga mulle näis, et nad ei ole inimesed, keda ma olin üsna palju kordi üsna lähedalt näinud, vaid valged maskid, mis olid nende näole tõmmatud; maskid olid nägudele väga sarnased ja samal ajal kuidagi hoopiski mitte sarnased, juba elutud. Ma ei tea, kas ma olen küllalt täpselt väljendunud, kuid selline tunne mul oli, ma ei puhu seda tagantjärele suureks.”
Leonid Brežnev otseselt sellest võitlusest osa ei võtnud, kuid võimas jõud kandis teda nagu ka 1937. aastal ülespoole. Ning tõstis nüüd juba sellisele pilvedetagusele kõrgusele, et tahes-tahtmata hakkab pea ringi käima. 6. oktoobril 1952 esines Brežnev ÜK(b)P kongressil. Tolle aja kombe kohaselt lõpetas ta oma kõne sõnadega:
„Elagu meie juht ja õpetaja, suur ja armastatud seltsimees Stalin!”
Mõistagi ei olnud see Brežnevile üllatus, kui ta sai teada, et ta on valitud Keskkomitee koosseisu: ta ootas seda. Keskkomitee esimene istung algas uutele liikmetele väikese äpardusega: harjumuspäraselt hüppasid nad püsti ja tahtsid võtta Stalinit vastu kiiduavalduste tormiga. Nad ei teadnud, et siin, kõrgeima võimu koondumiskohas, ei olnud kombeks nii teha. Stalin katkestas neid järsult:
„Ärge siin kunagi nii tehke.”
Uued liikmed vaikisid segaduses. Sellele järgnes ühe jumala vapustav kõne kahe teise vastu, kuulajaid valdasid kord külmavärinad, siis jälle kattus keha higiga. Üks kuulajaid, Dmitri Šelepin, on meenutanud: „Ma olin siis selles saalis kogenematu uustulnuk, ma kuulasin Stalinit hinge kinni pidades. Tunne oli selline, nagu oleks mulle südame peale pandud tükk jääd.”
Ja lõpuks uus üllatus meie peategelasele: Stalin hakkas ette lugema Keskkomitee Presiidiumi tulevaste liikmekandidaatide nimekirja. Esimesena – tähestiku järgi – kuulis ta oma nime Brežnev! Sellisest ootamatust tõusust ei olnud ta julgenud unistadagi! Ja nagu oleks ühest vapustusest veel vähe, kõlas Brežnevi perekonnanimi uuesti. Ta valiti ka Keskkomitee sekretäriks! Tal oli nüüd – hirmus mõelda – samasugune ametikoht nagu Stalinil endal!
Olgu öeldud, et Stalin ise püüdis sellest ametikohast keelduda. Tõenäoliselt tahtis ta lihtsalt kontrollida, kuivõrd kindlalt teda toetatakse.
„Ma olen juba vana,” teatas ta ootamatult. „Dokumente ma enam ei loe. Valige endale teine sekretär.”
Kuid see oli juba liig! Saal oli nördinud, kõik hüppasid püsti ja väljendasid tormiliselt oma seisukohta, et nad ei ole nõus. Kärast kostis üle marssal Semjon Timošenko madal hääl. Ta ütles välja üldise arvamuse:
„Rahvas ei mõista seda!”
Usutavasti ei olnud Brežnev protesteerijate seas viimane, ega ta siis asjata nimetanud ühes oma kõnes Stalinit „kalliks isaks”…
„Stalini poolehoiust sõltuda on ohtlik.” „Jumal on surnud! Stalin on surnud!” – need sõnad kõlasid Nõukogude kodanike jaoks 1953. aastal peaaegu et ühtemoodi. Tahtmatult sugenes kahtlus: kui Jumal osutus äkki surelikuks, siis kas ta oligi üldse tõeline Jumal? Ei surnud mitte üks inimene, vaid koost lagunes terve universum.
Jumala paljastamine – sõna otseses mõttes – algas juba enne tema surma. Jevgenia Ginzburg on meenutanud, et juba bülletään haiguse kohta ajas ülemused painavasse segadusse. Selles räägiti midagi „valkudest Stalini uriinis”, oli öeldud, et talle pandi kaane. „Küllap oleksid oma parimates tunnetes olnud solvatud ka muistsed slaavlased, kui neile oleks äkki teatatud, et Perunil on vererõhk tõusnud. Või muistsed egiptlased, kui nad oleksid ootamatult teada saanud, et jumal Osirisel on uriinis valku.” Veel suuremaks vapustuseks oli teade tema surmast… Räägiti, et Stalini matustel olevat Leonid Brežnev kibedasti nutnud, muuseas, nagu ka tuhanded teised inimesed.
Ja siis tuli XX kongressil „isikukultuse” paljastamine. Headuse ja tõe ülemjumalus muutus äkki oma vastandiks. Tõsi, ka see muutus oli esialgu salajane: see toimus kongressi kinnisel istungil. Avalikult mõistis Hruštšov kõigest hukka „isikukultuse, millega tehakse ühest või teisest tegelasest kangelane ja imetegija”. Ka Brežnev istus selles saalis ja koguni esines kongressil. Aleksandr Jakovlev on meenutanud muljet, mida Hruštšovi ettekanne kuulajatele avaldas: „Saal oli haudvaikne. Ei olnud kuulda ei istmete nagisemist, ei köhatusi ega sosistamist. Keegi ei julgenud kellelegi otsa vaadata… Ma olen juhtunud kuulma kinnitusi, et ettekannet saatsid kiiduavaldused. Neid ei olnud… Istungilt lahkuti, pea sügavalt rinnale vajunud. Šokk oli kujuteldamatu.”
Leonid Brežnevile tähendas Stalini surm viivitamatut langemist Olümposelt. „Nähtavasti keegi mäletas,” märkis sellega seoses üks Kremli juhtidest Nuriddin Muhhitdinov, „kuidas Brežnev oli Stalini matustel nutnud.” Võimu juurde pääsesid tagasi need, keda Stalin oli kavatsenud kõrvaldada. Nad ei tahtnud näha enda kõrval uusi nägusid. Brežnev jäi otsekohe ilma oma ametikohtadest: Keskkomitee sekretäri ja Presiidiumi liikmekandidaadi kohast. Temast tehti Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülem. Ta pani taas selga sõjaväemundri… Lohutuseks sai ta mõne aja pärast uue sõjaväelise auastme, temast sai kindralleitnant.
Uus töö ei olnud Brežnevile üldsegi hingelähedane. Hommikuti, kui talle toodi dokumendid, krimpsutas ta nägu ja torises:
„Jälle need erakorralised sündmused, õppused, koosolekud ja jalanartsud… Ära on tüüdanud.”
Hiljem rääkis Brežnev, et pärast Stalinit „käituti temaga valesti ja ebaõiglaselt, sisuliselt heideti üle parda.” 1960. aastate alguses päriti talt ükskord selle „langemise” loo kohta:
„Kes see teile siga mängis?”
„Teil on puudulik ettekujutus meie struktuurist,” vastas Brežnev. „Kõik oli seaduspärane. Minust sai liiga vara Keskkomitee sekretär, ka seostati minu edutamist Stalini isikuga. Stalini poolehoiust sõltuda oli ohtlik, kuid mul vedas: olin olnud Keskkomitee Presiidiumis… kuid nähtavasti ei olnud mul veel küllalt sidemeid.”
„Seejärel vaatas ta intrigeerivalt koosolijate otsa,” meenutas tema kaastööline Juri Koroljov.
„Ja-jah. Sidemed ja lähedased inimesed ülalpool on mõnikord palju tähtsamad isiklikest teenetest ja omadustest. Nii et mul jäi neist puudu. Tuli uus juhtkond, Malenkov oli aparaadimees, tal oli omaenda lähenemine kaadrile. Mulle tema poolehoid ei kuulunud. Olin noor ja tulipäine. Korda armees ja laevastikus ei loonud ma kuigi kaua, umbes aasta, kuid sõjaväelaste hulgas teenisin autoriteedi ära, see aga tähendab mõnikord, teatud olukordades, väga palju.”
„Kuidas te sealt ära pääsesite?” jätkasid kuulajad küsitlemist. „Küllap oli see raske?”
„Poliitikas on kõik raske. Liikudes nii üles kui ka isegi alla. Kõige tähtsam on püsivus ja sihikindlus. Mul vedas: sattusin Kasahstani, uudismaale, paremat kogemuste omandamise kooli on raske leida. Ka ei saanud pahasoovijad mind sealt kätte. Kõige tähtsam oli olla lähemal rahvale, tema vaadetele ja harjumustele,