Jõudude vahekord istungil ei olnud Hruštšovi kasuks ja oht oli täiesti reaalne. Brežnev ehmatas ära, ta jõud ütles üles ja pärast sellist peapesu ta minestas. Tuli kutsuda arst ja ta teadvusele tuua.”
Anastass Mikojan rääkis seda legendi pisut teisiti: „Molotov… hüppas ükskord Brežnevile nii hullusti peale, et tollel hakkas halb, ta peaaegu et minestas ära.”
Millised tervisehäired olid neil päevil Leonid Brežnevil? „Seedehäire”? See oli ilmselt väljamõeldis. „Minestus ehmatusest”? Naljakas ja seepärast kahtlaselt sarnane eelmise ,,haigusega”. Kuid oli ka kolmas tervisehäire. Sellest rääkis Brežnev mõni aasta hiljem ise arst Jevgeni Tšazovile. Ta ütles, et sattus kõigi nende sündmuste eel mikroinfarktiga haiglasse. Sellest hoolimata läks ta Kremlisse Hruštšovi päästma. Kui ta hakkas kõnelema Hruštšovi kaitseks, tõusis püsti tervishoiuminister Maria Kovrigina ja teatas, et Brežnev on raskelt haige ja tal tuleb esinemine ära keelata. Ajakirjanik Aleksei Adžubei kirjeldas seda episoodi nii: „Brežnevi ühe ägeda uue kursi kaitseks peetud kõne ajal karjatas tolleaegne tervishoiuminister Kovrigina:
„Peatage ta, ta elas äsja infarkti üle, ta süda ei pea vastu!””
See oli hoop „allapoole vööd”, Brežnevilt oleks võidud tõesti sõna ära võtta. Otsekui naisministrile vastates ütles Brežnev, et bolševikud võitlevad oma põhimõtete eest lõpuni, isegi siis, kui see ohustab nende elu… Kui kummaline see ka ei oleks, aga isegi see haigus – mikroinfarkt – tuli Brežnevile hiljem kasuks. Arvatavasti oli Nikita Hruštšov liigutatud võitluskaaslase sellisest kõikevõitvast ustavusest: haigevoodist tõusnud mees kaitseb teda viimase jõuga vaenlaste vastu!
Niisiis, 1957. aasta juunis elas Leonid Brežnev läbi tervelt kolm haigust, osa neist väljamõeldud, osa tõelised. Tulnud sellest ääsitulest läbi, saavutas ta ühe oma elu suurimatest võitudest. Paljuski, kui kummaline see ka ei oleks, just tänu oma „haigustele”.
1960. aastal läks pensionile viimane „parteivastase grupi” liige, Nõukogude riigipea Kliment Vorošilov. Tema kohale tõusis Leonid Brežnev.
„Mahalaskmised pandi toime teie räpaste kätega.” Leonid Brežnev jutustas vaidlustest Keskkomitee Presiidiumis:
„Olid veel mõned Kaganovitši lennukad fraasid. Ta ütles, et „Hruštšov on ekstsentriline inimene”, et „Hruštšov tuleb maha võtta esimese sekretäri ametikohalt”, et „anname talle teise töö”… Igasuguseid rumalusi rääkis sellel istungil ka Molotov. Ta teatas, et seltsimees Hruštšov esimese sekretärina ei liida meid… Me ütlesime, et kui te tahate võtta vastu otsuse, siis lahkume me demonstratiivselt presiidiumist. Alles pärast seda te ütlesite, et olete ka pleenumi poolt…”
Keskkomitee juunipleenumil esines Brežnev tulise kõnega „parteivastase grupi” vastu. Ta tuletas neile meelde nende haavatavat kohta: osavõttu massilistest arreteerimistest.
„Me ei ole unustanud ega unusta,” ütles Brežnev, „et massilised repressioonid, mahalaskmised pandi toime teie räpaste kätega. Näiteks teie, Malenkov… Kui teil oleks natukenegi inimväärikust, siis ei oleks te käitunud nii, nagu te käitusite Kuznetsoviga. Mulle rääkisid sellest tunnistajad. Pühapäeval kutsusite te Kuznetsovi ära Izmailovo pargist, kus ta jalutas abikaasa ja lastega, palusite tal enda juurde tulla. Kuznetsov nuttis ja ütles: ,,Sm. Malenkov, ma olen aus inimene, aidake mind, keegi on mind laimanud, keegi on minust sm. Stalinile vääralt ette kandnud. Ma saan aru, mida tähendab minu jutuajamine teiega, ma tean ja näen oma saatust. Ma palun teilt ühte: aidake asjades selgusele jõuda, kandke sm. Stalinile ette tõde.” Aga teie arreteerisite ta kabinetis ja sellega lõpetas Kuznetsov oma elu. (Lärm saalis. Hüüded: „Häbi!”)”
Ootamatult kindlaks jäi Brežnev Bulganini vastu, kes jooksis esimesena võitjate poole üle. Repliikide järgi otsustades oli saal valmis talle andeks andma.
„Kui Bulganin kahetseks,” vaidles Brežnev vastu, „siis oleks ta pidanud tegema seda siis, kui kõik tema poole pöördusid ja kui sm. Hruštšov palus tal meie juuresolekul erakordselt sooja, südamliku tooniga aru pähe võtta. Siis ta seda ei teinud. See esinemine tuleneb sellest, et ta lõi araks, tunnetas Keskkomitee pleenumi jõudu, mida ta polnud osanud oodata.”
Ainsana pälvis „parteivastasest grupist” osavõtjatest Brežnevi ja ka ülejäänute lugupidamise Molotov. Ta jäi lõpuni oma seisukohale kindlaks. Tema erinevast hääletamisest pleenumil teatati ajalehtedes, see oli pärast 1920. aastaid enneolematu asi! Brežnev ütles tema kohta isegi mõningase vaimustusega: „Te kõik nägite siin Molotovi, teda ei saa paigalt ära ka kolmsada inimest…”
„Armees ei suutnud enam keegi taluda…” Üks „sula” tähtsaid sündmusi oli marssal Georgi Žukovi aupaiste lammutamine. See juhtus varsti pärast seda, kui võimukas kaitseminister oli tõusnud oma kuulsuse tippu (millest oli eespool juttu). 1957. aasta juunis, „parteivastase grupi” purustamise päeval, ütles üks selle liikmeid Dmitri Šepilov marssalile:
„Georgi Konstantinovitš, pea silmas: järgmine oled sina!”
„Kes seda teada võib!” vastas too tähendusrikkalt.
Kuid sama aasta oktoobris läkski nii: Žukovit süüdistati „bonapartismis” ja oma isiku kultuses.
Kui Keskkomitee pleenumil arutati tema patte, oli fuajeesse üles pandud terve kunstinäitus: seinale olid pandud marssali paraadportreed ja kõige krooniks oli maal, millel väepealikut oli kujutatud võidukalt istumas lumivalge araabia ratsu seljas… Oma kõnes kirjeldas Mihhail Suslov seda maali nii: „Minister käskis osta nähtavasti oma isiku reklaamimiseks ja paigutada Nõukogude armee muuseumi… maali, mis kujutab niisugust pilti: üldisel foonil on põlev Berliin ja Brandenburgi värav, selle taustal tambib tagajalgadele tõusnud ratsu võidetud riikide lippe, hobusel aga istub suursuguses poosis seltsimees Žukov. Maal on väga tuntud pühapildi „Püha Jüri” sarnane.”
Teine oraator, Otto Kuusinen, arendas seda mõtet nii: „Kui seltsimees Suslov osutas sellele seltsimees Žukovi pahele, vastas too naiivselt: „Ma pole seda märganud.” See tähendab, et ta ei ole märganud midagi ebanormaalset selles, et maalil on ta valgel hobusel istudes muutunud Püha Jüriks. Kujutage ette, et ta oleks veel pool aastat või aasta istunud valgel hobusel ja imetlenud ennast. (Naer.) Tõenäoliselt oleks see ratsaniku kuju tema kujutluses kasvanud tohutu suureks. Võib-olla ta ise ei olekski märganud selles midagi ebanormaalset, aga meil oleks olnud kohutav seda kuju vaadata, kohutav ja naljakas.”
Ka Leonid Brežnev paljastas marssali „kultust”. Ta lisas järgmised värvikad detailid: „Räägiti isikukultusest… On palju pugejaid, kes andsid näiteks välja raamatu Žukovi visiidist Indiasse. Seal on kõik ilusti kirjas, kuidas ta istus hõlpsasti nagu ratsaväelane elevandi selga, ja kui ta ütles, et see elevant on otsekui tank, siis elevant oleks nagu kuulnud neid Žukovi sõnu ja lisanud sammu. Sellises magusavõitu maneeris kirjeldasid pugejad ametlikku visiiti… kujutades seda naeruväärselt. Mõõdutunde täielik puudumine!”
Siin see koht raamatust, mis avaldati 1957. aasta suvel (autorid Leonid Kitajev ja Georgi Bolšakov): „Talle (Žukovile) kui aukülalisele tehti ettepanek teha sõit presidendile kuuluva elevandi seljas…
„Ma olen vana ratsaväelane,” tähendab marssal ja istub hõlpsasti võimsa hiiglase sadulasse.
Ees istub kullaga kaunistatud punases mundris elevandiajaja. Elevant astub aeglaselt pargiteel…
„Selle elevandi seljas võib nagu tankiga minna julgesti rünnakule,” naljatab G. K. Žukov ja otsekui nende sõnade kinnituseks kiirendab elevant sammu…”
Leonid Brežnev rääkis ka teisest isikukultuse tunnusest: „kinkekirjadest raamatutes”. Nähtavasti pidas ta silmas katkendit sellestsamast raamatust. „Kus marssal G. K. Žukov ka ei viibinud – sõjaväeasutustes ja tehastes, lennuväljadel, parkides ja aedades, vastuvõttudel ja kohtumistel – igal pool ootasid teda autogrammide kogujad. Ja residentsides, kus G. K. Žukov peatus, ootas teda alati 100–150 märkmikust koosnev