„Ärge arvake, et ma ütlen midagi erakordset,” teatas juht. „Mul on kõige lihtsam, tavaline toost. Ma tahaksin tõsta klaasi inimeste terviseks, kellel on lihtne amet ja kelle auaste pole kadestusväärne. Inimeste terviseks, keda peetakse riigi hiiglasliku mehhanismi „mutrikesteks”, kuid ilma kelleta pole meie kõik – marssalid ning rinde- ja armeejuhatajad – robustselt öeldes keda kuraditki väärt. Mingi „mutrike” on korrast ära ja ongi kõik läbi… Nad on tagasihoidlikud inimesed. Keegi neist midagi ei kirjuta, auastet neile ei ole, amet on lihtne, kuid need on inimesed, kelle najal me püsime nagu mäetipp püsib jalami najal.”
Anatoli Tšernjajev on meenutanud Brežnevi enda „väga ilmekat” jutustust sellest vastuvõtust: „Ma jõudsin,” ütles Leonid Iljitš, „ametlikule banketile enne õiget aega. Saal oli tühjavõitu. Otsustasin minna lähemale sellele kohale, kust pidi sisse tulema Stalin. Kui ta tuli, sööstsin ma ettepoole ja ajasin ümber laua, millel seisid pudelid ja puhtad taldrikud. Neid võis olla oma kolmkümmend tükki. Kõik läksid puruks. Kuid mulle anti andeks.”
Kui Brežnev koos naisega Kremlist lahkus, oli ta joomane ja otsustas äkki ajada juttu Tsaar-kellaga. „Seda näitas ta ette eriti värvikalt,” tähendas Tšernjajev, ,,kordas oma tolleaegseid liigutusi ja kummardusi”. „Brežnevis oli midagi artistlikku,” lisas Tšernjajev. Selline vestlus oli noil aegadel kättesaadav väga vähestele: kuni 1953. aastani ei pääsenud Kremlisse vabalt sisse. Tsaar-kell nagu ka kogu kindlus jäi ikka veel salapäraseks, asjassepühendamatutele kättesaamatuks kõrgema võimu sümboliks.
Leonid Brežnevile meeldis üldse meenutada pidupäevi, millega tähistati sõja lõppemist. Ühe tema jutu järgi oli ta ka võiduparaadil lausvihmas „soojendanud end” konjakiga. Ja olevat nii „soojaks läinud”, et paraadilt tuli ta võõrastemajja viia autoga.
Tookord leidis aset veel üks laineid löönud episood, mille osaline oli ka Brežnev. Juba „väikese maa” päevilt oli ta tuttav Aleksandr Pokrõškiniga, kuulsa lenduriga, kolmekordse Nõukogude Liidu kangelasega, kes tulistas alla 59 Saksa lennukit. „Neilsamadel „paraadi” päevadel,” kirjutas Tšernjajev, „istus ta koos Pokrõškiniga hotelli „Moskva” restoranis. Aeg oli üle kesköö. Neid hakati „paluma”. Siis tõmbas Pokrõškin püstoli välja ja hakkas lakke tulistama. Hommikul sai sellest teada Stalin. Ta olla öelnud: „Kangelasele on see lubatud!”
„Tänu temale ma ellu jäingi.” Sõja-aastatel oli Brežnevil rindesõbranna, sõjaväearst Tamara Lavertšenko. Nad tutvusid 1942. aastal. Muuseas, naine tunnistas, et komissar Brežnev meeldis mitte ainult talle, vaid „kõikidele tüdrukutele”: ilus, lõbus, tantsis hästi. Leonid Brežnev ise rääkis sellest naisest nii:
„Küll oli see alles naine, minu Toma!.. Ma armastasin teda nii väga… Tänu temale ma ellu jäingi. Tahtsin väga elama jääda, kuna tajusin enda kõrval niisugust imet. Ma olin tema pärast meeletu ja värisesin, kuuldes tema häält. Kord väljusin blindaažist, läksin mööda kaevikut. Pime oli, öö nagu muinasjutt, kuu ja tähed. Ühesõnaga – imepärane. Kuulen, kuidas Tamara räägib käänaku taga ühe ohvitseriga ja naerab. Ma peatusin, kuulasin nagu äratehtult ja mind valdas säärane rõõm, et süda kiskus kokku; toetusin vastu seina ja puhkesin nutma.”
Ljubov Brežneva jutustas: „Muidugi tundis onu huvi ka teiste naiste vastu, kurameeris nendega galantselt, kuid laias laastus oli tal üks suur… armastus. Ta oli aastaid armunud väga ilusasse, väga huvitavasse naisesse, kellega ta oli tutvunud sõja ajal.”
Samal ajal muutus suhtumine abielusse ja perekonda riigis väga kiiresti. 1944. aastal tehti lõpp hõlpsale abielulahutusele. Nüüd oli abielulahutuse algatamiseks vaja teatada sellest kohalikus ajalehes (ajalehed olid lahutuskuulutustest kirjud). Abielu võis nüüd lahutada ainult kohus, kes tegi seda üsna vastumeelselt. Ühesõnaga, ühiskonna ideaaliks oli kogu elu kestev püsiv abielu.
Leonid Brežnevi romaanist kanti ette ei rohkem ega vähem kui… Stalinile endale. „Ega midagi,” ütles Stalin, „küllap näeme, kuidas ta end edaspidi üleval peab.”
Edaspidi ei pidanud Brežnev end üleval kuigi „mõistlikult”. Ta kohtus rindesõbrannaga ka pärast sõda. Viktoria Brežneva ütles selle naisega tutvudes talle: „Ma tean kõike. Kuid ma ei hakka kellelegi etteheiteid tegema ega kedagi süüdistama, ma ainult palun sind, et sa sõidaksid ära.” Tamara otsustas ära sõita, Brežnev ajas teda rongiga sõites taga… Nende kohtumised kestsid ka hiljem.
„Pärast elas ta Moskvas,” jutustas Ljubov Brežneva, „onu hankis talle korteri Sokolisse… Ta läks mehele kindralile ning üldiselt laabus tema elu hästi.” Ljubov Brežneva on kirjeldanud oma ainsat kohtumist Tamaraga nii: „Ükskord kallutas isa end mingil pidulikul lõunasöögil minu poole ja ütles: „Vaata seda paari, kes äsja sisenes. See on Toma, Leonidi rindesõbratar… Ljonka oli temasse meeletult armunud.” Perekonna juttudest teadsin üht-teist Tamara kohta ja hakkasin teda uudishimulikult silmitsema. Kindralivormi kandva hallipäise mehe kõrval seisis täidlane, kuid veel sihvakas, elegantses õhtukleidis, kauni soenguga ja enesekindel daam, kellest õhkus heatahtlikkust. Tema pilgust ja naeratusest tulvas kordumatut võlu ja mulle oli korrapealt selge, miks see naine onu elus nii saatuslikku osa etendas. Ta oli haruldaselt kaunis!”
5. peatükk
„ÖÖSEL HELISTAS MULLE STALIN”
Lõplikult naasis Leonid Brežnev rahulikku ellu alles 1946. aasta suvel, kui ta demobiliseeriti sõjaväest. Zaporožjesse, kuhu ta suunati, saabus ta sõjaväevormis…
Järgmised kümme aastat juhtis Brežnev alguses oblastikomiteesid (Zaporožjes, Dnipropetrovskis) ja pärast terveid vabariike (Moldovat, Kasahstani). Ta tegi läbi peadpööritava tõusu päris üles ja seejärel sama kiire languse (sellest me veel räägime).
Brežnevi esimene eesmärk oli sõjas purustatu taastamine. Seda peeti peaaegu et religioosseks ülesandeks: noil aastatel nähti tehastes, kõrgahjudes, kaevandustes, tammides midagi templitaolist. Neid rajati peaaegu sama hoolikalt, nagu 1990. aastatel ehitati Lunastaja Kristuse õigeusu kirikut. Zaporožjes oli selliseks „templiks” tehas „Zaporožstal”, Dnipropetrovskis Dneprogess, Kasahstanis kogu uudismaa. Brežnev on märkinud, et seal tuli üles künda „pindala, mis suuruselt ületab kogu Inglismaa”.
Leonid Brežnevi tööstiil jäi endiseks. „Ta võitis inimesi enda poole lausa esimesest pilgust,” kirjutas Ljubov Brežneva, „esimesest naeratusest. Väga harva õnnestus mul kohata temasarnaseid ääretult lihtsaid ja südamlikke inimesi… Artistlik ja nobeda kõnnakuga, naeratus säratamas nägu, optimist ja naljahammas, oskas ta mingil saladuslikul kombel organiseerida inimesi töökangelastegudele, kusjuures tema peale ei peetud sellepärast vimma. Temal õnnestus käsud sõnastada palve vormis.”
„Võidelda ei tule nendega, kes anekdoote räägivad.” Brežnevi mälestustes on ära toodud sõnad, millega teda kiideti 1950. aastal kohalemääramisel: „Ta on kõva käega…”
Kuid järgmistes ridades mõistetakse autori nimel „kõva käe” idee selgelt ja ühemõtteliselt hukka. Rangelt kipub käituma see, kes „tunnetab hingepõhjas oma nõrkust.” „Ma pole üldse kunagi pooldanud juhtimises jämedat, kärkivat või, nagu seda veel nimetatakse, „tahtemeetodit”. Kui inimene on ära hirmutatud, ei võta ta endale vastutust.”
Peab ütlema, et Brežnevist räägiti alati kui leebest, heatahtlikust, „liberaalsest” juhist. Ta ei armastanud tema enda sõnul „raputada noomitusi nagu kotist”. „Loomult olen ma liberaalne inimene,” ütles ta 1969. aastal. „Püüan inimesi hoida, neid mitte solvata.” Juba sõjaeelses Dnipropetrovskis hüüti Leonid Brežnevit Baleriiniks. Asi ei olnud mitte ainult tulevase riigijuhi kerges kõnnakus, vaid ka tema tööstiilis. Tema kolleegid pidasid silmas seda, et temaga „võib manipuleerida igaüks, kes vaid soovib”. Brežnev ise ütles ükskord oma abile A. Aleksandrov-Agentovile: „Andrei, ära arva, et ma olen säärane leebe. Kui on vaja, annan ma nii, et ma ei tea, kuidas on sellel, kellele ma andsin, aga ise olen pärast seda kolm