Peasekretäri mälestustes on see episood antud palju pehmemalt, ähvardusest maha lasta pole sõnagi:
„Pimedusest kostis ehmunud hääl:
„Tuleb taganeda!”
„Vait, argpüks!” käratas leitnant.”
Brežnev „rahustas leitnanti”…
Räägitakse, et Leonid Brežnev suhtus leebelt ja lugupidavalt rahulikesse elanikesse nendes Euroopa maades, kuhu Punaarmee sisse läks. 1944. aasta detsembris elas ta Slovakkias mõnda aega perekond Štiliha majas. Ükskord andis ta oma kindralidžiibi, et maja peremees saaks minna vaatama oma sugulasi. „Kui vanaisa tagasi tuli,” kirjutas hiljem Peter Štiliha, „tuli Brežnev talle vastu.
„Noh, kuidas sõit läks?”
„Kõik on hästi, seltsimees kindral. Olge te tänatud,” vastas liigutatud vanaisa autost välja ronides.
Oeh, küll meeldis talle pärast meenutada, kuidas ta oli kindrali autoga sõitmas käinud.”
P. Štiliha rääkis ka selliseid üksikasju kindral Brežnevi elust: „Ta oli nii süvenenud töösse, et unustas süüa. Ema hoidis alati tema jaoks midagi sooja valmis, kuid sageli jäigi kõik puutumata.” Kuid kindralil juhtus vahel olema ka mõni vaba hetk: „Me teadsime palju vene ja nõukogude laule, rääkimata ukraina omadest, sageli laulsime kitarri saatel ja Leonid Iljitš ühines meiega meelsasti.” Lahkumisel kinkis ta pererahvale vaasi, millel oli kinkekiri: „Palava külalislahkuse eest kingib Stefan Andrejevitšile selle mälestuseks kindral L. I. Brežnev. 17. detsembril 1944.”
„Unistus käia ära Pariisis.” Sõja-aastatel sattus 37-aastane kindral Brežnev esimest korda välismaale. Palju aastaid hiljem Pariisis viibides ütles ta: „Neljakümne viienda aasta kevadel… unistasime mina ja üks mu lahingukaaslasi käia ära Pariisis.”
Milline sisu oli tookord Brežnevi sellel unistusel? See selgub Nõukogude Liidu Pariisi saadiku Juri Dubinini mälestustest. Diplomaat jutustas oma vestlusest Brežneviga 1971. aastal: „Ta rääkis Euroopa ajaloo mastaapsusest ja dramaatilisusest, Euroopast kui kontinendist, kus sündisid ülemaailmse tähtsusega tsivilisatsioonid, kus tekkisid ja langesid impeeriumid, asusid ümber tohutud rahvahulgad, mida tabasid vägivalla ja sõdade tuulispasad. Kõik see liitus tal mälestustega sõjast, mille ta ise oli läbi teinud, ja väljendus mitmel moel korduvas mõttes, et sellele Euroopale on lõpuks vaja anda rahu ja vaikust, mille ta on oma kannatustega ära teeninud.”
„Rindel me unistasime päevast,” kirjutas Brežnev, „mil kanonaad vaikib ja võib sõita Pariisi, tõusta Eiffeli torni tippu ja kuulutada sealt nii, et oleks kuulda igal pool ja kõikjal: see kõik on lõppenud, lõppenud igaveseks!.. Sellest on vaja kirjutada kuidagi kirkalt. Ja mitte lihtsalt kirjutada ja öelda, vaid ka teha…”
V. Petšenevile on Brežnevi samalaadsed sõnad jäänud meelde nii:
„Sõjas, lõpus räägiti, et meie armee võidakse saata liitlasvägede koosseisus Pariisi. Tõtt-öelda ajas see mu närvi, tahtsin väga koju minna, olin väsinud ja kõigest tüdinud… Mäletan, et kirjutasin emale: igatsen väga kodukandi järele, ema. Kui jõuan Pariisi, siis ronin Eiffeli torni otsa ja sülitan sealt kogu Euroopa peale! Igatsesin väga kodu järele!”
Need jutud on esimesel pilgul täiesti vastandlikud nii toonilt kui ka sisult. Jääb selgusetuks, kuhu siis Leonid Brežnev 1945. aastal minna tahtis: kas Pariisi või kiiremini koju. Kummaline küll, aga pigem tahtis ta nii üht kui ka teist. Ronida Euroopa kõige kõrgema arhitektuuriväärtusliku ehitise otsa tähendas tollal Brežnevile ajaloo uue lehekülje keeramist. Jätta möödanikku nii sõja hädad ja ülemaailmsed katastroofid kui ka isiklik lahusolek kodumaast… Jõuda omamoodi „ajaloo lõppu”, et edaspidi võiksid kõik elada rahulikult ja õnnelikult. Nähtavasti just sellise kuju võttis Brežnevi teadvuses tema isa mõte „puua Hitler” umbes sellise torni otsa, nagu on Eiffeli torn. Hiljem muutus see idee – lõpetada ajalugu üleüldise rahuga – Brežnevi valitsemisaja kõige tähtsamaks ideeks.
„Euroopa,” ütles ta oma kõnedes, „on inimkonna ajaloo kõige hirmsamate sõdade läte. Vähemalt sada miljonit hukutatud inimelu… Ka see on eurooplaste panus inimkonna ajalukku, kuid see on kohutav panus.” „Me kutsume üles saama üle Euroopa verisest minevikust.” „Jäägu Teine maailmasõda viimaseks maailmasõjaks.” „Kui öelda lihtsalt, siis tahaks väga, seltsimehed, et meie lapsed ja lapselapsed ei saaks kunagi tunda seda, mis on sõda.” Kuid 1945. aasta suvel sattus Leonid Brežnev Pariisi asemel Moskvasse: ta komandeeriti võiduparaadile.
„Hoian tänini mõõka, millega ma sammusin paraadil.” Võiduparaad Punasel väljakul 24. juunil 1945 oli arvatavasti üks kogu sõja ülevaimaid sümboolseid hetki. Hitlerliku armee lahingulipud lendasid porri, Punase väljaku vihmast märjale kivisillutisele. Mööda sedasama sillutist sammusid relvade ja lahinguautasude särades võitjad: punaarmeelased, ohvitserid, kindralid… Kas on vaja öelda, et see kooslus – vaenlase viimane alandamine ja võitjate pidupäeva triumf – kujutab endast samuti karnevali, suurepärast võidukarnevali?
Paraadi kulminatsioonihetke kirjeldas ajaleht „Pravda” neil päevil nii: „Äkki vaikib orkester. Kõlab trummide terav tärin. Pilgule avaneb unustamatu, sügavalt sümboolne pilt. Tribüünile läheneb võitlejate kolonn. Igaühel on käes Saksa lahingulipp. Kolonn kannab 200 vangivõetud vaenlase lahingulippu. Need lahingulipud on hangitud võidukate lahingute trofeedena… Kunagi tõid hitlerlased enesekindlalt ja jultunult need lipud Nõukogudemaale, aga nüüd meenutavad nemad ainsatena Hitleri endisi polke ja diviise… Jõudnud tribüüni ette, teevad võitlejad parempöörde ja viskavad põlgusega ja jõuliselt vaenlase lahingulipud sillutisele, Mausoleumi jalamile. Väljakul kostavad tormilised kiiduavaldused…” Brežnev nägi seda kõike oma silmaga ja osutas ükskord muuseumis fotole: „Nii lendasid Mausoleumi juurde fašistide standardid…”
Tegevarmee iga rinnet esindas paraadil üks koondpolk. Kindralmajor Brežnev marssis oma 4. Ukraina rinde koondpolgu esimestes ridades. Talle meeldis elu lõpuni uhkusega meenutada seda oma eluloo seika. Nähtavasti sai sellest tema jaoks tema elu parim, kuulsusrikkaim lehekülg. On olemas foto, kuidas Leonid Brežnev marsib võiduparaadil rivisammuga kolonni peas, käes paljastatud, allapoole suunatud teravikuga mõõk. Tema mälestustes on öeldud: „Kalli reliikviana hoian tänini mõõka, millega ma sammusin paraadil koos juhtkonnaga meie koondpolgu eesotsas.”
Brežnev meenutas seda sündmust meelsasti ka siis, kui see ei olnud temast eriti taktitundeline: kohtumistel Saksamaa juhtidega. 1970. aastatel on fotograaf jäädvustanud hetke, mil Brežnev näitab uhke ja pisut kavala naeratusega oma suurt võiduparaadil tehtud fotot Saksamaa Liitvabariigi kantslerile Helmut Schmidtile. Ka kantsler naeratab võitjate nägusid vaadates viisakalt… Muuseas, veel enne seda meenutas Schmidt toosti öeldes oma osavõttu sõjast. „Soovides rõhutada vene inimeste üllaid hingeomadusi,” kirjutas A. Aleksandrov-Agentov, „hakkas ta rääkima, kuidas teda ja veel üht Saksa ohvitseri oli pakaselisel talvel kuskil Smolenski kandis enda juurde võtnud ja neile süüa andnud keegi vene eideke. Nii Brežnev kui ka teised lõunal viibijad tundsid seda toosti kuuldes end mõnevõrra ebamugavalt. Kuid kõik laabus.” Brežneviga vesteldes oletas kantsler, et sõja ajal oleksid nad vabalt võinud teineteise pihta tulistada. Mõte, et ta oleks võinud tappa oma vestluskaaslase või hukkuda tema kuuli läbi, vapustas Brežnevit niivõrd, et tema enda tunnistuse kohaselt oli ta valmis meeleheitest nutma puhkema.
Muuseas, räägiti, et 1979. aastal oli Brežnev valmis andma armu „kolmanda