Püstol 1937. aastal, pealegi veel „tsaarikindrali lese” kingitus – pehmelt öeldes ei olnud see hoopiski mitte ohutu asi! Miks oli Leonid Brežnevil vaja niimoodi riskida? Hiljem, 1964. aasta oktoobris, kui meie peategelane ootas jälle arreteerimist, ei lahkunud ta püstolist, pani selle endale padja alla. Pole raske ära arvata: ka 1937. aastal kavatses ta tšekistide ilmumisel seda relva kasutada. Aga keda ta tulistanud oleks – kas ennast või neid – seda on raske öelda…
Kui seda tunnistust uskuda, siis päästsid 1937. aastal Leonid Brežnevi nimelt tema avantüristlikud kalduvused. Põgeneda, pealegi püstol taskus, oli ebatavaline tegu, kuid klappis täiesti tema iseloomuga!
„Mulle ei meeldi tegelda ilmlõpmatu lobisemisega.” Kui ta oli juba riigijuht, meenutas Brežnev jutuajamisel üht episoodi oma 1930. aastate elust. Kui ta hakkas tööle Dnipropetrovskis, tehti temast sekretär propagandatöö alal.
„Ma keerutasin end suuri vaevu välja,” jutustas Leonid Brežnev, „ma vihkan seda targutamist, mulle ei meeldi tegelda ilmlõpmatu lobisemisega.”
Üks selle loo kuulajaid oli Aleksandr Jakovlev. Hiljem ta kirjutas: „Seda öeldes tõstis Brežnev pilgu ja nägi naeratavaid nägusid, mis vaatasid minu otsa – ma töötasin ju ideoloogia valdkonnas. Ka tema pöördus minu poole. „No nii,” ütles ta ja muigas.” 1930. aastatesse kuulub ka niisugune episood. „Leonid Iljitš rääkis kord naerdes loo sellest,” meenutas Ljubov Brežneva, „kuidas üks tema ammune semu, kes samuti pidi istuma koosolekutel, mõtles välja kavala nipi: joonistas silmad, liimis need seestpoolt prilliklaasidele ja, pannud prillid ninale, magas rahulikult kõigil istungitel, palunud eelnevalt, et Leonid tonksaks talle vastu külge, kui ta hakkab liiga valjusti norskama. Peasekretäril oli siiralt kahju, et tema silmanägemine on suurepärane.”
Kõik see ei tähendanud sugugi, et Brežnev pidas „lobisemiseks” mis tahes vaimset tööd. Otse vastupidi. Ta armastas korrata: „Pole midagi praktilisemat heast teooriast…”
Aga tookord, 1940. aastal Dnipropetrovskis, sai Brežnevist sekretär kaitsetööstuse alal. Ähvardava sõja oludes pidi see talle nagu arvatavasti kogu ühiskonnale tunduma kasuliku ja vajaliku tööna.
4. peatükk
„TEGIN KOGU SÕJA LÄBI JA JÄIN ELLU”
„Selgitada niikaua, kuni ei jää kivi kivi peale.” Nagu teada, eelnes Teise maailmasõja puhkemisele Moskva ja Berliini vahelise mittekallaletungipakti sõlmimine. Vastuvõtul Kremlis tõstis Stalin pokaali Saksamaa juhi terviseks. Punaarmeelased ja Wehrmacht’i sõdurid pidasid Brestis koos paraadi ja kostitasid üksteist paberossidega, haakristiga punalipp lehvis kõrvuti punalipuga, millel ilutsesid sirp ja vasar…
Selline järsk muutus näis olevat uskumatu, kuigi karnevali seisukohalt ei olnud selles midagi erilist. Tekkis koguni pilkav ütlemine: „Meie neetud sõbrad.” Kuid siiski ajasid need muudatused paljusid segadusse. Ja Brežnevil nagu ka teistel parteitöötajatel tuli vahel vastata hämmeldunud küsimustele. Üht sellist juhust on kirjeldatud tema mälestustes. Lektorite nõupidamisel 1940. aastal esitati Leonid Brežnevile küsimus: „Seltsimees Brežnev, me peame selgitama mittekallaletungi kohta, et see on mõeldud tõsiselt, kes aga ei usu, see ajab provokatsioonilist juttu. Kuid rahvas ju ei usu kuigi palju. Kuidas talitada? Selgitada või mitte?”
„Aeg oli üsna keeruline, saalis istus oma 400 inimest, kõik ootasid minu vastust, pikalt mõelda polnud võimalik,” loeme Brežnevi mälestustest. Mida ta sai öelda? Kutsuda üles igavesele sõprusele Hitleriga? Sellist vastust oleks peetud ebasiiraks ja rumalaks. Avameelsus oleks aga võinud minna kalliks maksma ettekandjale endale. Siiski suutis Leonid Brežnev raskest olukorrast auga välja tulla, tema vastus oli tõepoolest karnevalilikult särav ja vaimukas:
„„Tingimata selgitada,” ütlesin mina. „Ja nii kaua, seltsimehed, hakkame selgitama, kuni fašistlikust Saksamaast ei jää kivi kivi peale!””
„Ja Hitler üles puua.” Kui Saksamaa 22. juunil 1941 kallale tungis, muutus ümbritsev maailm suuremale jaole Nõukogude inimestest taas ootamatult ja katastroofiliselt. Palju aastaid hiljem meenutas Brežnev juhtumit, mida ta oli näinud oma silmaga: läänepiiri poole, Saksamaale, sõitis rong nisuga. Samal ajal hakkasid Luftwaffe lennukid seda pommitama… Rahulik vaikus asendus ootamatult plahvatustega, Punaarmee taganes, Hitler oli võidukas ja vallutas Nõukogude linnu. Kuidas seletada sündmuste nii uskumatut pööret? Ühiskond pidi kuidagi mõistma, mõtestama seda uut maailma, kus kõik muutus tohutu kiiresti.
Saatana koha võttis ühiskonna teadvuses sisse Adolf Hitler. Miljonite Nõukogude kodanike jaoks sai temast maailma kurjuse kehastus. Karikatuuridel kujutati Hitlerit kord mürkmaona, kord sulgedeta kukena, kord hundina, kellele tehakse täägiga „süsti marutaudi vastu”… Paljudel karikatuuridel on tal käes kirves ja võllas, mõnel pildil on talle sulg tuharate vahele torgatud.
Sõja ajal sündis palju lugusid sellest, kuidas tuleks Hitlerit karistada. Levinud oli jutt, et teispoolsuses saab füürerist elektrilamp: päeval ripub ja öösel lisaks ka põleb. Näitleja Juri Nikulin meenutas, et nende väeosas korraldati naljaviluks konkurss teemal, mida teha kinnipüütud Hitleriga pärast sõda. Nikulin sai ühe auhindadest oma vastuse eest: sundida ta õppima kommunistliku partei ajalugu juudi keeles.
Brežnevi mälestustes on ära toodud tema üpris huvitav vestlus Hitlerist oma isaga. Kuid see vestlus leidis aset veel enne sõda, mitte hiljem kui 1936. aastal, sest siis Ilja Brežnev suri (ta hukkus vabrikus õnnetusjuhtumi tõttu, teistel andmetel suri ta vähki).
„Tol päeval tulin töölt ja hakkasin nagu ikka rääkima isale tehase asjadest. Ent isa mõlgutas omi mõtteid. Ta katkestas mind ja küsis:
„Ütle, Ljonja, milline on maailma kõige kõrgem mägi?”
„Everest.”
„Aga kui kõrge ta on?”
Sattusin segadusse ja imestasin, miks ta mind eksamineerib.
„Täpselt ei mäleta,” vastasin. „Umbes üheksa tuhat meetrit… Miks see sind huvitab?”
„Aga Eiffeli torn?”
„Minu meelest kolmsada meetrit.”
Isa vaikis kaua, kaalutles midagi omaette ja ütles siis:
„Tead, Ljonja, kui meile tehtaks ülesandeks, siis ehitaksime kõrgema. Antaks valtsmetalli, püstitaksime nii kuuesaja meetri kõrguse torni.”
„Milleks, isa?”
„Aga sinna üles paneksime põikpuu. Ja pooksime Hitleri võlla. Saad aru, selleks et kõik juba kaugelt näeksid, mis juhtub nendega, kes sepitsevad sõda. Võib-olla pole Hitler maailmas ainus selline, võib-olla on veel mõni taoline. Seal jätkuks ruumi ka teistele. Mis sina sellest arvad?””
Kui Brežnevi mälestusi uskuda, siis oli ta nendest oma isa sõnadest vaimustuses ja meenutas neid hiljem sageli. Võib tunduda imelik, et mida neis nii väga erilist oli, miks nad sööbisid Brežnevile nii tugevasti mällu? Kuid märgime, et see jutuajamine leidis aset ammu enne 22. juunit, ajal, kui Hitleri massiline vihkamine ei olnud Nõukogude inimestes veel maad võtnud. Kukub nii välja, et Brežnevvanem ennetas sõja-aastate üleüldist meeleolu. Ka jutud selle üle, kuidas teha lõpp „maailma kurjusele”, ei olnud lihtsale töölisele