Enne Tartust väljasõitu tundsin, et mul on palavik, kuid arvasin, et kui haigestun, eks siis pikutan ja ravin seda soomusrongil. Valgast ei läinud sel päeval ühtegi rongi Riia suunas. Palavik tõusis, ja nii otsustasin ühe öö magada kuskil Valga hotellis, vältides Punase Risti asutusi, mis oleksid võinud mind haigeks tunnistada ja mu edasisõitu soomusrongile takistada. Võtsin voorimehe ja sõitsin vist kõik Valga hotellid läbi, kuni viimaks ühes kahtlases hotellis või kõrtsis leidsin pisikese tühja toa, kus võisin öö mööda saata. Heitsin voodi, kuid tundsin, et palavik järjest tõuseb. Magamisest ei tulnud palju välja. Siis saabus hommik ja sain mingi kaubarongiga Stackelni sõita.
Soomusrongi üliõpilasest arst Lepasson kahtles, kas mul ei ole mitte plekiline tüüfus, sest hiljuti haigestus meie vagunist sellesse rongiülema abi kapten Hugo Lepp. Tema haigusest nakatatud täid võisid olla selle edasi kandnud ka minule. Kutsuti välja üks kohalik läti arst. See oli vanem härra ja ta ütles, et ka tema arvates on mul soetõbi.
Rongiülema korraldusel saadeti mind otsekohe tagasi Valka, edasitoimetamiseks mõnda Tartu või Tallinna haiglasse. Nagu rongi päevakäsust näen, oli see 19. märtsil 1920. Mulle anti rongi koosseisust üks vagun ja rongi teine vedur ning kaks mu oma roodu sõdurit saatjateks, korraldusega minu juurest mitte enne lahkuda, kui nad on oma silmaga näinud, et mind on kuhugi haiglasse vastu võetud. Tund aega hiljem olime juba Valgas. Asusime samal õhtul või öösel Tartu poole sõitvale reisirongile ja järgmisel hommikul lahkusin oma ustavatest saatjatest Tartus Aia tänavas asuvas sõjaväehaiglas. Haiglasse vastuvõtmisel mõõdeti ka mu palavikku ja see üteldi olevat ligi 42°.
Viibisin haiglas ligi poolteist kuud, kuni 27. aprillini. Olime paigutatud neljakesi ühte ruumikasse tuppa maja ülemisel korral, kus Eesti ajal asusid zooloogia instituut ja muuseum. Minu toakaaslasteks olid üliõpilasest sõdur soomusrongilt nr. 3, alamleitnant Nikolai Lell 1. jalaväepolgust (suri 1970 Torontos) ja üks alampolkovnik Loodearmeest.
Plekiline soetõbi ehk tüüfus on selle poolest hea ja mugav haigus, et viibid kogu aeg nii kõrges palavikus, et oled pooluimane ja ei tunne mingeid valusid. Nii läheb aeg kiirelt ja ainus, mida ootad ja millest mõnu tunned, on see, et sinul mitu korda päevas külma vette kastetud rätikuga kogu ihu pestakse. See väsitab küll koledasti, kuid värskendab ja rahustab. Rohtu tolle haiguse vastu vähemalt tol ajal ei olnud vist mingisugust.
Hoolitsus meie kõikide eest oli otse eeskujulik. Tollal lahkus haiglast paranenud haavatuid ja haigeid iga päev; uusi haavatuid juurde ei tulnud, ja nii vähenes ka arstide ja muu personali töökoormus iga päevaga. Kohalejäänute jaoks oli neil aega küllaldaselt. Ka oli meil elukutseline õde, preili Weckram Tartust, kes oma tööd tundis ja meie eest kohusetruult hoolitses.
Kolm nooremat meist saime pikapeale haigusest jagu, kuid vene polkovnik, kes oli aastatelt vanem, ei suutnud sellele vastu panna ja rändas sinna, kust kellelgi pole tagasitulemist.
Haiglast lahkudes sain kahekuulise haiguspuhkuse, mille kasutamisele asusin Haapsalus, kuhu tol korral minu vanemad olid üürinud suvemaja.
Soomusrong nr. 2 oli vahepeal Stackelnist tagasi kutsutud ja asus nüüd jälle Antsla jaamas. Saabusin rongile samal päeval, kui sinna oli ilmunud alamkapten Hugo Mölder, s. o. 15. mail 1920. Mölder oli määratud soomusrongi nr. 2 uueks ülemaks. Rongil oli nüüd teisiti kui minu sealt lahkudes. Suurem osa ohvitseridest oli puhkusel, paljud taotlesid reserviarvamist ja ka meeskonnast oli suur protsent koju lubatud.
Iga kõrgema astmega ohvitseri puhkuseleminek edutas altpoolt ühe ohvitseri kõrgemale ja nii oli antud momendil rongiülema ajutiseks kohusetäitjaks kuulipildujate komando ülem leitnant Tõnis Kint, kes oli sel päeval heas meeleolus, kuna talle oli saabunud reserviarvamise korraldus. Seetõttu kujunes teenistuslehel tema viimaseks ametiks soomusrongi ülema ajutine kohusetäitmine, ja see ametikoht võrdus polguülema kohaga.
Mölderi määramine meie rongi ülemaks oli kõigi meeleolu viimse võimaluseni üles kütnud ja meie ohvitserkond oli tema nimetamise vastu diviisi staabis protesti avaldanud. Alamkapten Mölderil puudusid meie arvates vastav lahinguohvitseri staaž ja vanus, mis tema nimetamist oleksid õigustanud. Ka Mölderile endale oli sellest teatatud, et ta on meile ülemana vastuvõtmatu isik. Seega oli Mölder teadlik, et ta tuleb soomusrongile nr. 2 nagu vaenulisse herilasepesasse. Tema seljatagust kindlustas aga diviisi staap ja sõjaväemäärused olid meie kohtlemise asjus tema poolel. Mölder oli okupeerinud ühe tühja kupee ja asus sealt samal päeval rongi kantselei abiga meie soomusrongi juhtima. Ennast ta sel päeval üldse meie ohvitseridele ja soomusronglastele ei näidanud ega tutvustanud. Õhtul lugesime tema esimesest päevakäsust tema ametisseastumise ja selle kohta, millised ümberkorraldused ta oli ette võtnud soomusrongi ohvitseride ametikohtadel.
Järgmisel hommikul olid kõik rongil viibivad ohvitserid meie „kajutkompaaniasse” käsutatud, et ennast temale esitleda. Adjutandi kaudu antud korraldusel tuli igaühel meist enda esitlemisel ütelda aukraad, nimi ja värskes päevakäsus määratud amet.
Sellekohaselt tuli mul ennast kapten Mölderile esitleda mitte enam rooduülemana, vaid esimese kuulipildujakomando noorema ohvitserina, kelleks olin alandatud. Mis minu ümbernimetamisse puutus, siis leidsin, et see oli õiglaselt ja otstarbekohaselt tehtud, sest igaüks rongil teadis minu kavatsusest haiglas antud puhkus ära kasutada ja siis reservi minna, et sügisel Tartu ülikooli astuda. Minu järglaseks sai minu roodu nooremohvitser alamleitnant Siilats.
Kuigi olime veel protestivaimu täis, oli meile kõigile selge, et uljad ajad on jäädavalt selja taga. Oli täiesti loomulik, et nüüd tuli ruumi anda nendele ohvitseridele, kes kavatsesid oma tulevikku üles ehitada elukutseliste ohvitseride raskes ja vastutusrikkas ametis. Et see üleminek sõjaaegselt olukorralt rahuaegsele meis ühes või teises momendil kibedust tekitas, oli endastmõistetav ja paratamatu. Meile eriti ka seepärast, et puhastus soomusrongide diviisis algas just soomusrongist nr. 2.
Kuna viibisin tollal soomusrongil nii-ütelda külalisena, siis kuulipildujakomando vastu mul erilist huvi ei olnud ja seda ma külastama ei läinud. Küll aga astusin viimast korda oma senise dessantroodu vagunitesse ja vestlesin veel kord oma meestega. Jutt keerles peamiselt selle ümber, millised tulevikukavatsused olid ühel või teisel mehel. Surusin siis viimast korda, ja mitte just ilma sisemise liigutuseta, igaühe kätt ja soovisime üksteisele elus head kordaminekut.
Teise dessantroodu nimekirjas oli siis veel ainult kaks sõdurit, kellega ma olin sõja algul enam-vähem üheaegselt soomusronglase elu alustanud. Neist oli üks kaks korda ja teine üks kord lahingutes haavata saanud – esimene oli allohvitser Priima ja teine Tallinnast pärinev noor vabatahtlik nimega Mesilind (või Meelind?), kellest sai hiljem tubli tööline ühes Tallinna vabrikus.
Nii oli minu jumalagajätt roodus mitte üksnes ohvitseri lahkumine oma sõduritest, vaid eeskätt ka soomusronglase lahkumine oma lahinguvendadest. Veel samal päeval istusin reisirongile ja sõitsin läbi Valga ning Tartu Tallinna suunas.
Soomusrongile nr. 2 tuli mul siiski veel kord tagasi minna ja seda 27. juunil, mil lõppes minu haiglapuhkus. Nagu rongiülema päevakäsust näha, saadeti mind 1. juulil Tallinna Korraldusvalitsuse käsutusse sõjaväeteenistusest vabastamiseks ning mind kanti soomusrongi nr. 2 ohvitseride nimekirjast maha. Sealt pärineb viimane sissekanne minu teenistuslehel: „Demobilisatsiooni puhul ajapikenduse peale hariduse jätkamiseks 1. juulist 1920 arvates” – K. W. S. nr. 3 ja vabastamise tunnistus nr. 6947.
Viimaseid päevi soomusrongil viibides tundsin