Aeg möödus soomusrongil nüüd imekiirelt ja ma ei märganudki, kui saabus 2. veebruar 1920, mil Tartus sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel pärisrahu. Mäletan, et lugesin selle lepingu teksti mitu korda järgemööda. Et Nõukogude Vene selles Eesti Vabariigi iseseisvust tunnustas, tundus mulle iseendastmõistetav olevat. Kuid et selle lepingu põhjal Nõukogude Vene Eestile veel 15 miljonit kuldrubla sõjakahjutasu pidi maksma, see tuli mulle ootamatusena ja kõditas minu enesetunnet kõige rohkem. Mitte summa suurus, vaid fakt kui niisugune, sest mulle tundus, et just kahjutasu maksmine tõendas, et sõda ei lõppenud kellegi kindla võiduta, vaid et selle võitjaiks olid eestlased.
Ei mäleta, et meie soomusrongil rahu saabumist eriliselt oleks pühitsetud või et see oleks teenistusülesannetes kohe muutusi kaasa toonud. Varsti pärast seda aga saime korralduse rongiga Valka remonti sõita.
Valgas ootas meid ees rõngulaste kutse saata delegatsioon Rõngu vabastamise aastapäevale. Rõngu vabastati 25. jaanuaril 1919 ja Rõngu ümbruse lahingutest oli võtnud osa soomusrong nr. 2. Kutse võeti vastu ja rongiülema otsus oli, et Rõngu sõidavad kõik sealt kandist pärit sõdurid. Üllatuseks selgus, et neid on meie rongil paarikümne mehe ümber. Kuna ka mina olin sealsest lahingutegevusest osa võtnud, siis määrati mind delegatsiooni juhiks. Kui see päev saabus, siis juhtus, et rongiülem kapten Lepp oli ülevas meeleolus ja määras meie käsutusse rongi teise veduri. Valgast kombineerisime sellele külge ühe kolmanda klassi reisivaguni.
Ka minu roodu koosseisus oli rõngulasi, mäletan neist kahte: rühmavanemat allohvitser Oskar Priimat Udernast ja kapral Kenki Elvast. Ka nemad olid Rõngu ümbruse lahingutest osa võtnud. Meil oli luba Rõngu jääda kaheks päevaks, ja kes soovisid, võisid selle aja oma kodus mööda saata. Jõudsime varakult Palupera raudteejaama, mis on Rõngu alevist umbes kuue kilomeetri kaugusel. Mehed valgusid sealt rõõmsalt kodudesse. Ainult vedurijuht, paar valvurit ja mina jäime vagunisse. Minul Rõngus isiklikke tuttavaid tollal polnud ja sõdurite kutset ühe või teisega kaasa minna ei võtnud ma vastu, sest ma ei soovinud oma juuresolekuga ühegi perekonna jällenägemisrõõmu segada. Minu vagunisse jäämise olid aga poisid Rõngus kas juhuslikult või sihilikult suure kella külge sidunud ja paar tundi hiljem oli mul Rõngust üks talumees hobusega järel. Ta tegi mulle teatavaks, et peokorraldajad on mulle kogu Rõngus viibimise ajaks varunud korteri kaupmees Sepa juures, ja ta lubas mind otsekohe sinna sõidutada.
Kaupmees Sepa perekonnas võeti mind lahkelt vastu, ja vist perekonna ainus liige, kellele minu tulek heameelt ei valmistanud, oli kaupmehe väike tütar Gerda, kes oli sunnitud oma toa üheks ööks minule loovutama.
Õhtul saabusin Seppadega Rõngu seltsimajja pidule. Kuigi mul seal, nagu mainisin, isiklikud tutvused peale oma sõdurite puudusid, koheldi mind kui vana tuttavat ja peaaegu iga teine talumees pistis mulle oma käe pihku ja ütles minu vanemaid tundvat, eriti minu isa, kes oli Rõngu piimaühisuse-meierei asutaja, mis oli esimene või teine omataoline Eestis. Ruumikasse saali olid kaetud pidulauad, rahvast olid kõik ruumid viimse võimaluseni täis ja kõikjal valitses ülev meeleolu.
Teisteks Rõngu vabastamisest osavõtnud väeüksusteks olid Kuperjanovi partisanide pataljon ja Tartu kooliõpilaste rood. Mõlemad olid esindatud paari-kolmemehelise delegatsiooniga: kuperjanovlased alamleitnant Rudolf Tarikuga (pärastine major) ja kooliõpilased ka ühe ohvitseri juhtimisel, kelle nime ma ei mäleta. Mõlemad mehed olid aukraadilt ja aastatelt ning seetõttu ka tervituse toomise järjekorras minust ees. Olin oma kõne varem paberile pannud ja selle pooleldi pähe tuupinud. Arvasin ise, et see on ajakohane ja hea. Minu eelkõnelejad aga ütlesid kõik selle ära, mida ma ütelda kavatsesin. Kuna see oli mu elu esimene avalik esinemine, siis sattusin pabinasse, seda rohkem, et mu poisid lootsid, et ma kehvemat kõnet ei pea kui teised esindajad, sest soomusrongil nr. 2 ei puudunud Rõngu ümbruses teod, millest võinuks kõnelda.
Selles täbaras olukorras läbis minu pead mõte, et mispärast meie peame just oma väeosade ja seega ka enda vahvust kiitma ja ei võiks selle asemel kiita kohaliku rahva panust. Idee tundus mulle hea olevat ja nii viskasin ma oma ettevalmistatud kõne teksti nurka. Kui tervitamise järjekord minu kätte jõudis, siis rõhutasin, et meie võidud Vabadussõjas ja eriti Rõngu ümbruses olid tingitud sellest, et kohalik rahvas meid nii moraalselt kui ka tegudega kõigiti abistas. Jutustasin, kuidas Hiire talu vana peremees meie soomusrongi Elva lähedal kostitas. Kirjeldasin ka paari tegelikku juhtumit Palupera ümbrusest, kus meid maakuulamisel tõhusalt abistati ja võidule aidati. Lõpetasin sellega, et mulle on soomusrongi nr. 2 ülema poolt korraldus tehtud kõige selle eest Rõngu ümbruse rahvale lugupidamist ja tänu avaldada. See jutt vastas ka minu sisemisele veendele ja nii sain ma sellest vabalt kõnelda. Ilmselt tabas minu sõnavõtt märki, sest järgnev aplaus oli niivõrd siiras ja tugev, nagu seda mulle hiljem ühegi kõne järel osaks ei ole langenud.
Ka Valgas olid päevakorral Valga vabastamise aastapäeva pidustused ja soomusrongide diviisi paraad. Soomusrongide diviisi üksused olid aga veel laiali maa mitmes osas ja ka paraadiplats Valgas ei olnud selleks küllaldase suurusega. Nii oli diviisiülem otsustanud, et paraadist võtab osa igast polgust või soomusrongilt ainult neljakümne kaheksast sõdurist pluss juurdekuuluvatest ohvitseridest koosnev esindusrood. See oli diviisi esimene paraad.
Meie soomusrong nr. 2 viibis Antsla raudteejaamas ning seal algas meil esindusroodu valimine ja treenimine paraadiks. Omavahel võistlesid selleks meie kolm dessantroodu. Roodude koosseis rivi ettevalmistuse osas oli väga mitmekesine: seal oli neid, kes olid omal ajal tsaariväes õppekomando läbi teinud, oli neid, kes olid riviõppust saanud soomusrongide tagavarapataljonis, kuid ka neid, kes olid sõjameheks hakanud ilma igasuguse riviõppuseta.
Pidasin siis oma roodu allohvitseridega nõu, kas roodul on väljavaateid esindusüksuseks saada. Nagu ma ise, olid ka allohvitserid arvamisel, et kõik oleneb sellest, kas sõduritel on selleks tõsist tahtmist või mitte. Selgitasin roodule olukorda ja ütlesin, et kui mehed on nõus, siis treenime neist esindusroodu. Sel puhul tuleb igal mehel mõtelda ainult sellele, kuidas iga käsklust võimalikult täpselt täita. Rood oli sellega nõus ja nii edenes meie rividrill otse silmanähtavalt. Varsti tuli roodudel oma õppuse tulemusi ülemuste ees demonstreerida ja viimaste ühine otsus oli, et teine dessantrood on riviõppusel parim. Nii komandeerisin ma paraadil viimast korda elus roodu, kuigi selles oli ainult 48 meest.
Veebruarikuu lõpul käsutati soomusrong nr. 2 Lätimaale Stackelni raudteejaama. Eesti ja Läti vabariikide vaheline piirijoon oli tollal veel kindlaks määramata. Meie soomusrongid ja, usun, et üldse keegi Eestis ei kahelnud, et terve Valga linn on tulevikus Eesti Vabariigi territoorium. Küsimusi tekitas soomusronglaste hulgas vaid see, mitu kilomeetrit piir Valgast Läti poole jääb. Üldiselt arvati, et Eesti piir peaks ulatuma Säde jõeni, s. o. Valgast 6–7 kilomeetrit lõuna poole. Kui hiljem aeti piir läbi Valga linna, oli see kõigile eestlastele suureks pettumuseks. Ilmselt olid lätlased konverentsilaua taga meist kangemad mehed kui lahingutes.
Stackelni raudteejaam oli tollal teine suurem jaam Valgast Riia poole, umbes 20–25 kilomeetri kaugusel Valgast. Stackelni ja Valga vahelisel maaalal toimus tol perioodil metsaraiumine. Raiutud mets rändas sealt Eesti suunas. Kes seda raiumist korraldas või kelle tasku sellest saadud raha rändas, on mulle jäänud segaseks tänaseni. Arvan siiski, et Eesti valitsus, vähemalt tervikuna, sellest teadlik ei olnud. Arusaadav, et lätlastele metsaraiumine nende maa-alalt ei meeldinud ja et nad selle üle nurisesid. Nii olime soomusrongil arvamisel, et meid paigutati Stackelni raudteejaama selleks,