Dubrovka–Annenskaja rindelõik on nii Eesti Vabadussõja ajaloos kui ka sõdurite jutustustes koht, kus toimusid Narva rinde kõige ägedamad lahingud. Niipalju on selles kahtlemata tõtt, et väli meie ees ja taga sai sel perioodil vaenlase suurtükitulest otsekui üles küntud. Muidu aga oli lugu lahingutega sama mis lumetormiga. Kui viimast jälgida aknast, siis näib see kohutav; kui aga astud toast välja ja sul on läkiläki peas ja lambanahkne poolkasukas seljas, siis on tegemist vaid üsna keskmise lumesaju ja tuulega ja ei millegi rohkemaga.
Kogu sellel Dubrovka ja Annenskaja ajajärgul ei olnud meie soomusrongil ühtegi inimkaotust. Ainult üks 16-aastane koolipoiss minu roodust sai jalast haavata, nimelt seepärast, et meid häiris vaenlase täpne suurtükitule juhtimine. Eeldasime, et vaenlase vaatlejal peab olema meie vastas asuva metsa serval hea vaatluspost. Jälgisime siis toda metsaserva hästi tähelepanelikult. Ühel tuulisel päeval, mil puude ladvad liikusid, märkaski meie vahipost ühe puu otsas platvormi, millel asus vaatleja. Teritasime kõik silmi – vaatleja mis vaatleja. Olgu siin tolleaegse olukorra iseloomustamiseks märgitud, et meil kellelgi ei olnud pikksilma. Keelasin tuleavamise vaatleja pihta ära, et pidada ühiselt pisut nõu, mida oleks võimalik ette võtta. Leidus vabatahtlikke, kes lubasid selle mehe elusalt või surnult ära tuua. Mind see mõte huvitas, sest tõepoolest, me ei olnud sellesse metsa veel ühtegi maakuulamisretke korraldanud ja nii puudusid meil teated, kas vaenlane seda metsaäärt on üldse kindlustanud. Sõjaolukorras on alati hea selliseid andmeid omada. Nii valisin retkeks välja kolm vabatahtlikku. Poisid viskasid sinelid maha, varustasid end peale püssi ka käsigranaatidega, läbisid kiirelt meie traattõkked ja lidusid siis nii kiirelt kui jalad võtsid metsa suunas. Arvestasime õigesti, et vaenlane ka siis, kui ta neid kolme „ülejooksjat” märkab, neile kohe tuld ei ava. Hetk hiljem kadusid mehed esimeste põõsaste-puude varju. Ootasime kõik hinge kinni pidades ja laskevalmis, mis edasi juhtub. Tuli see, mida võisime eeldada: sealt kandist, kuhu mehed kadusid, kuuldus käsigranaatide lõhkemist ja seejärel algas püssitule pragin, umbes rühmasuuruselt üksuselt. Kohe ilmusid meie poisid jälle nähtavale, joostes seekord meie poole tagasi. Avasime nende kaitseks tule kõigist torudest. Umbes poolel teel langes üks neist kolmest vaenlase kuulist tabatuna. Seda märkasid ka kaks tema kaaslast. Nad kargasid langenu juurde, tõstsid ta endi vahele ja tõid sõbra oma eluga riskeerides meie keskele tagasi. Kuigi vaenlase vaatleja jäi ära toomata, tegi see julge retk siiski kindlaks, et vastasel ei asu selles metsatukas eesliinil rohkem mehi kui vaid valvetõkke koosseis ja et seal puuduvad okastraataiad ja kaevikud-punkrid.
Valvetõke oli asunud vaatleja puu läheduses ja meie poisid ründasid seda vaenlasele ootamatult. Millised võisid olla punaste inimkaotused, ei olnud võimalik kindlaks teha. Hiljem seda vaatluspunkti puu otsas enam ei kasutatud – küllap ehitati uus selline meie silme eest rohkem varjatud kohta.
Esitasin tollal kõik need kolm poissi Vabadusristi saamiseks, mille nad olid minu arvates ära teeninud julge luureretke eest vaenlase positsioonile. Kahjuks neid selle au vääriliseks ei tunnistatud. Kuid meie roodu tunnustus neile on jääv, ja kui neist mõni peaks neid ridu lugema, siis veel kord minu kui soomusronglase käepigistus. Jutustasin selle väikese loo, et iseloomustada meie soomusrongil valitsenud hoiakut. Selliste poiste keskel oli kerge ohvitser olla.
Lähenes 12. detsember 1919 – meie soomusrongi esimene aastapäev. Elu Narva rindel oli muutumas üksluiseks. Seetõttu pöördusid mõtted justkui iseendast aastapäeva väärika pühitsemise küsimuse juurde. Keegi meist lausus kunagi, et küll oleks tore, kui pühitseksime seda kogu rongiga Tallinnas. Mõte tundus niivõrd hea olevat, et asusime igaüks oma sidemete kaudu pinda sondeerima. Sidemeid oli Tallinnaga meie rongil vahest rohkem kui teistel rongidel. Nii levis idee ka Tallinnas ja ühel heal päeval saime poolametlikult teada, et kui 12. detsembri paiku on rindel enamvähem rahulik, saame ülemjuhatajalt loa Tallinna sõita. Soomusrongi ülem kapten Jaan Lepp määras peokomisjoni oma abi kapten Hugo Lepa (Lepad ei olnud sugulased) ja minu ning komandeeris meid peo ettevalmistamise ülesandega kahekesi Tallinna. Ühe löögiüksuse tulek otse rindelt Tallinna leidis seal head vastukõla.
Tallinnas moodustati soomusrongi nr. 2 vastuvõtukomisjon, mis reserveeris meie peo jaoks Mustpeade klubi ruumid Pikal tänaval ja tegi kõik muud ettevalmistused. Koostasime kutsutavate nimekirjad jne. Mõni päev hiljem võisime rongile tagasijõudnult nii rongiülemale kui ka kaassoomusronglastele teatada, et kõik areneb hästi – nagu lepase reega sõites.
Rongil otsustati, et meeskond määrab peokuludeks veerandi oma kuupalgast ja ohvitserid poole. Päev-paar enne 12. detsembrit olime kapten H. Lepaga jälle Tallinnas ja elasime kaasa meie soomusrongi sissesõidule Tallinna raudteejaama platvormile kogunenud kõrgemate sõjaväelaste, seltskonna esindajate ja soomusronglaste omaste hulgas. Oli tõesti ilus ja uhke silmapilk, kui enam kui kahekümne vaguni pikkune üleni kuuseokstega ilustatud soomusrong täies lahingukorras avatud suurtükitorude ja kuulipildujaluukidega tervitusmarsi saatel väärikalt jaama ette liikus. Lühikesed tervitused. Siis rivistumine ja marss Peetri platsile, kus toimus meie, soomusronglaste paraad, mille võttis vastu ülemjuhataja kindralmajor Laidoner. Õhtul järgnes pidusöök Mustapeade klubis, kus nii sõdurid kui ka ohvitserid koos tallinlastega heas meeleolus hilistundideni koos viibisid.
Kuna rindel meid ei vajatud, siis oli järgmine päev kõigile vaba. Võisime siis ka oma Tallinna tuttavaid külastada ja neile soomusrongi näidata.
Kolmanda päeva hommikul asusime tagasisõidule Narva. Siis juhtus meil üks äpardus, mis Tallinna arusaamist meie eeskujulikust korrast pisut tumestas. Tallinnast väljasõidul, veel linna piirides oli üks meie kuulipildujakomando ülematest, alamkapten Lembit Paap tulnud ideele tallinlastele mõned aupaugud lasta. Oli avanud kuulipildujavaguni luugi ja tulistanud heas tujus olles kuulipildujast lahingupadrunitega, nii et teeäärsed telefonitraadid undasid. Õnneks keegi sellest laskmisest viga ei saanud ja Paap pääses hiljem noomitusega (või alandati ta ajutiselt reameheks?). Peo järel sõitsime Hugo Lepaga Tallinna selle arveid klaarima ja vastuvõtjatele tänuvisiite tegema. Oli ette näha, et raha jääb üle. Meile anti luba osta selle eest mingi mälestusese, mis soomusrongil kõigile heameelt valmistaks. Raha jäi üle 4500 marka. Et see summa lugejale midagi ütleks, siis mainin, et rooduülema palk oli tollal 1000 marka kuus. Jalutasime siis Lepaga ühest pooltühjast kauplusest teise, ilma et midagi põnevat silma oleks hakanud, kuni ühes äris jäime seisma pruugitud polüfoni ees, millest taheti 5000 marka. See oli riistapuu, mida võis tollal leida igas meie väikelinna kõrtsis. Ta oli varustatud 35 terasplaadilise muusikapalaga, nagu marsid, ooperi- ja operetimuusika jne. Omas trumme ja muid plärisevaid saateriistu. Mõtlesime, et see on meie soomusrongile nagu loodud – teeme aknad lahti ja sõidame orkestri saatel kas või vaenlase rindest läbi.
Varsti oli see riistapuu suure pidulikkusega meie ohvitseride söögitoas üles seatud. Sinna ta rongi uksest sisse ei mahtunud, aga kui ääreilustused olid maha võetud ja ka rongi aknaliistud maha monteeritud, saime pilli läbi akna vagunisse. Nüüd nägi ta välja nagu puhvetkapp. Tõepoolest, kõik leidsid selle ajakohase olevat ja meie polüfonil oli tööd ööd ja päevad läbi. Kõige suurem huvi näis selle riistapuu vastu olevat leitnant Schmidtil, kes teda nii rohkelt väntas, et Schmidti hakatigi meil kutsuma Vända-Mitiks.
Sellega lõppesid esimese aastapäeva sündmused. Kui nüüd jälle juttu tuleb meie siseelust, siis ei saa mainimata jätta soomusrongi eriuhkust, mille nimi oli
Juhtus nii, et kui novembri keskel Narva rindele jõudsime ja ümbrust pisut silmitsema asusime, märkas keegi meie ohvitseridest, et Narvas seisab kuskil tagavararööpmeil uhke rahvusvahelise magamisvagunite seltsi esimese klassi magamisvagun ülalmainitud prantsuskeelse kirjaga. Lähemal „maakuulamisel” selgus, et see vagun kuulub Loodearmee staabile ja et selles elab keegi Vene polkovnik koos vaguni elukutselise saatjaga. Meil oli ohvitseridel kaks teise klassi vagunit, õigemini küll poolteist, sest teise vaguni keskosa kupeed olid ühte lastud ja moodustasid meie ühistoa. Mõtlesime, et küllap ka magamisvagun mahuks meie rongi koosseisu. Kuna Judenitši armee taganes ja meil üldse selle armee vastu