Nii lahkusin ma sellel viimasel korral soomusrongilt külma südame ja teadmisega, et ma sinna kunagi enam tagasi ei lähe.
Panen sellele osale oma mälestustest nüüd punkti.
Teatava sündmuse paberilepanek, kuivõrd see ei sisalda ainult kuivi fakte ja numbreid, toimub paratamatult vastavalt sellele, kuidas üks või teine sündmusest osavõtja seda on näinud, omal nahal üle elanud ja seda kirja panna mõistab või soovib.
Soomusrongi elu kirjeldamisega on lugu sellepoolest sageli veel keerulisem, sest soomusrong on mõõtudelt pikk ja koosseisult mitmepalgeline suure tulejõuga lahinguüksus. Seal on mitmesuguste eriülesannetega komandosid, milles sõdurid elavad nende erilist, vastavalt ülesannetele korraldatud elu. Kuid kõik kokku moodustavad nad soomusrongi kui terviku. Nii jäävad nende üksikute lülide mured ja rõõmud sageli nende sisemiseks asjaks, nii et lõpuks oled täpsemalt teadlik ainult sellest, mis on sündinud sinu oma roodus, komandos või patareis.
Nii on minu mälestuste selle osa üheks ilmseks puuduseks, et ma ei ole mõistnud või saanud väärikat ja õigustatud ruumi anda meie rongi patarei, kuulipildujate ja tehnikakomandode lahingutegevusele.
Kui need kolm sektorit – patarei, kuulipildurid ja dessant – ühiseks rongiks liita, nagu see tegelikult oli, eks siis ole seda lahingupraginat, tuld ja tina küllaldaselt, et saada soomusrongist nr. 2 ettekujutust kui ühest Vabadussõjas eliiti kuulunud lahinguüksusest.
Kõiki nähtud sõjasündmusi ja Eesti sõdurite vahvust ja ohvrimeelt võitluses Eesti vabaduse eest tervikuna oma silme eest mööda libiseda lastes, langetub pea iseenesest austuse ja lugupidamisega nende põrmude ees, eriti nende sõjakaaslaste mälestuse ees, kellele ei olnud antud õnne näha vaba Eestit, kuid mille vabaduse eest võideldes nad langesid.
Neile vähestele minu sõjavendadele aga, kes veel elavatena liiguvad meie keskel, sirutan tervituseks oma soomusronglase käe sõbraliku ja tugeva pigistusega.
Esimene maailmasõda ja võidukalt lõppenud Eesti Vabadussõda olid seljataga. Eesti rahvas võis asuda oma riigi ülesehitamisele. Lugeja võiks küsida, milline osa selles ülesehitustöös sai osaks neile, kes olid vahetanud või vahetamas oma auga kantud sõdurimundrit erariietuse vastu. Minu mõtted koonduvad siin esijärjekorras oma lähemate sõjavendade-soomusronglaste juurde. Soomusrongi nr. 2 on aeg-ajalt nimetatud koolipoisterongiks, sest tõepoolest, meie soomusrongil teeninud kooliõpilaste protsent oli kõrgem kui teistes rindeväeosades.
Vahepeal oli kehtestatud seadus, et kõigile Vabadussõjast osavõtnud kooliõpilastele antakse prii kool kuni ülikooli lõpetamiseni, mis tegelikkuses tähendas õppemaksust vabastamist ja ka vajalike õpperaamatute eest tasumist. See oli ka teatav ergutus ülikooli astumiseks. Seda võimalust asus kasutama suurem osa õppuritest-sõduritest.
Osa meie soomusrongi ohvitseridest astus riigi- ja omavalitsusteenistusse, sest administratsioonis oli tollal rohkelt saadaval ametikohti ja teenistusredelil edasijõudmise võimalused soodsad. Ülikooli läksid meie ohvitseridest õppima T. Kint, J. Kriisa, I. Raamot, E. Schiffer, A. Sirk, A. Tattar ja K. Tarik. Kõik nad lõpetasid ülikooli. Elukutselise ohvitserikarjääri valisid N. Ehrmann, J. Hiob ja J. Lepp. Kõik nad jõudsid koloneli kraadini ja Ehrmann ka kõrgema sõjakooli diplomini, mille omandas Prantsusmaal.
Minu roodu saarlased kadusid kõik tagasi Saaremaale, teised aga enamikus oma kodukohtadesse maale. Ainult kahest tean, et neist said tublid vabrikutöölised Tallinnas. Oma roodu mehi ei ole ma paguluses kohanud.
Soomusrongilt lahkunud, oli mu käsutuses terve suvi. Mõtlesin, mida võtta ette edaspidi. Suvitasin tol suvel koos vanematega Haapsalus ja minu eriharrastuseks kujunes seal prantsuse klassikute lugemine. Lugemine prantsuse keeles ei teinud mulle raskusi. Kavatsesin astuda sügisel Tartu ülikooli. Neisse minu korrapärase elu plaanidesse sekkus kindral Soots, kes oli endiselt minu vanemate Tallinna korteris üürnik. Soots püüdis mind mõjutada, et jääksin vähemalt mõneks aastakski edasi sõjaväkke ja nõustuksin minema meie Moskva saatkonna sõjaväeatašee abiks – see ametikoht oli loomisel. Ta muretses mulle prantsuskeelset luurealast kirjandust ja ma lugesin päris huviga mitmed teosed läbi. Olin juba peaaegu nõus Sootsi soove täitma, kuid vanemate mõju oli mulle siiski suurem kui Sootsi oma ja ma loobusin sellest kavast. Tollekordsest luurekirjanduse lugemisest on mul olnud teatavat kasu kuni käesoleva ajani. Õppisin tähele panema ja ka teatava määrani analüüsima sündmusi, mille jaoks mul enne ei olnud silma, ja see aitab mul hinnangute andmisel püsida realistlikul pinnal. Näiteks ei saa ma kuni tänapäevani jälgida paraadi, kui ma ei loe ära osavõtjate arvu mõnedes kolonnides ega ole lõpuks välja arvestanud osavõtjate üldarvu. Sama teen ma kirikus, teatris või muudel rahvakogunemistel viibides ja mulle valmistab siis lõbu võrrelda oma arvestusi ajakirjanduses avaldatud andmetega. Viimased on tavaliselt minu omadest silmatorkavalt suuremad.
Tartu ülikoolis
Juba reaalkooli viimastest aastatest alates oli minu sooviks kord õppida loodusteadust. Kui enne ülikooli astumist sel teemal oma vanematega mõtteid vahetasin, ei olnud neil kummagil midagi minu valiku vastu. Isa arvamine oli, et loodusteadus annab igale haritud inimesele tugeva aluse ja millega keegi hakkab tegelema pärastises elus, ei olene üksnes sellest, mida ta on ülikoolis õppinud.
Nagu see tollal Tallinna seltskonnas ühel või teisel kujul oli suurmoeks, tegeles ka minu isa äritsemisega. Tal oli olnud sel alal lühikese ajaga küllaltki edu ja ta kavatses tulevikus oma ärilise tegevuse koondada laevandusele. Sellega pidi tema ettekujutuses ka minust saama laevandustegelane, millele mina, kuigi mul ei olnud laevanduse vastu erilist huvi, ei vaielnud vastu. Kooliõpetaja või teadusemehe elukutse ei sobinud minu iseloomuga. Kokkuvõttes oli isa tollekordne arvamine, et ta on niivõrd rikas, et võib mulle vahel naljatades ütelda, et tema varandust ei jõua ei mina ega minu pojad läbi lüüa.
Jõudes 1920. a. sügisel Tartu, tundsin end kõigist sõjaüleelamistest välja puhanuna, tundsin huvi kõige vastu, mis mulle ette juhtus, ja olin valmis sukelduma mitte üksnes ülikooli töösse matemaatika-loodusteaduskonnas, vaid ka kinni haarama igast üliõpilaste üritusest väljaspool ülikoolitööd. Peale kohuslike õppeainete asusin kuulama ka prantsuse keele loenguid, sest ühe Lääne-Euroopa keele soovisin ära õppida ja prantsuse keel tundus mulle kõige väiksema vaevaga kätte tulema. Selles olingi tollal niivõrd edukas, et näiteks ühel minu vanematekodus korraldatud maskipeol, kus olin riietatud arstikitlisse ja kuulasin kuuldetoruga daamide südameid, asusin flirtima proua Constance Poskaga, meie riigitegelase Jaan Poska lesega. Proua Poska arvas minus ära tundvat tollal Tallinna seltskonnas liikunud Prantsuse sõjaväeatašee kolonel Hursteli. Kell 12 öösel maskide langetamisel oli proua üllatunud, kui avastas minu ja mitte Hursteli. Hilisemal ajal ei ole mul elus kunagi olnud tarvet prantsuse keele oskuse järele ja olen selle keele niivõrd unustanud, et olen vaevalt võimeline selles keeles end väljendama.
Tartus leidsin eest klassivendi, kes olid Vabadussõja ajal või selle lõpukuudel teeninud tagalas. Neile oli võimaldatud astuda 1. detsembril 1919 uuesti avatud Tartu ülikooli ja neli neist olid astunud ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. EÜS on teatavasti vanim ja ühtlasi ka suurearvulisim eesti üliõpilaste organisatsioon, asutatud 1870. aastal. Eesti Vabadussõtta oli selts liikmete üksmeelse otsuse kohaselt läinud tervikuna ja see fakt omas minu silmis tollal erilist väärtust.
EÜS tundus mulle 1920. a. sügisel väga mitmepalgelisena, kuigi meil kõigil olid seljataga ühised võitlused sõjas. Siiski häiris mind teatav korralagedus seltsi siseelus. Mulle tundus, et seltsi tervendamisega tuleb siit peale hakata. Pidasin tollal järjekorras majanduseestseisja, majaisa ja vanamehe ameteid ning võtsin EÜS-i kõigist eluavaldustest aktiivselt osa 1926. aastani, mil mul tuli Tartust lahkuda. Kuna mul oli EÜS-i vanamehena raskusi uususte õpetamisega noorliikmetele ja neid tõlgendati mitmet moodi, siis asusin uususi süstematiseerima ja 1924. aasta talvel kinkisin EÜS-ile oma koostatud uususte kogu, kuhu olid koondatud ka kõigi teiste Tartu üliõpilasorganisatsioonide