Korraga oli vaenlane tihedas ahelikus mõlemal pool raudteed oma soomusrongide toetusel pealetungile asunud. Meist eespool asetsevad Vene valged olid suurema vastupanuta punuma pannud. Lühikese ajaga oli selles rindelõigus vaenlane ligi kolm kilomeetrit edasi tunginud ja asunud Pljussa silda vallutama. Silla lähedal asus juhuslikult üks raudtee remonditööliste dresiin – rööbastel liikuv väike lahtine platvorm. Rotberg tulnud ideele silda mitte üksnes sissevõetud positsioonilt kaitsta, vaid selle platvormiga vaenlasele vastu sõita. Kiirelt asunud ta kolme sõduri ja kolme Lewise kergekuulipildujaga platvormile, ja nii nad vändanud sellel pauku laskmata otse vaenlase suunas, kes vahepeal oli jõudnud sillast vaid mõnesaja sammu kaugusele, kuni nad sattusid otse nende keskele. Vaenlane silmitsenud liginejaid uudishimulikult, olukorda taipamata, enne kui Rotbergi „soomusrong nr. 7”, nagu dresiin hiljem rongil ristiti, kõigist kolmest kuulipildujast tule avas: ühest torust vaenlase soomusrongi suurtükiplatvormile ja kahest torust kummalgi pool raudteed tiibadega raudteeni ulatuvale vaenlase ahelikule. Viimane sattunud segadusse ja ta inimkaotused olnud silmanähtavalt suured. Mehed arvestasid, et venelastel võis olla surnutena langenuid viiekümne ümber. Ka vaenlase soomusrong sattunud segadusse ja selle asemel, et Rotbergi „soomusrongile” otsa sõita, tõmbunud tagasi.
Nüüd tulnud selle lahingu raskeim osa, nimelt tagasitulek oma meeste juurde. Kõik neli olid vahepeal juba haavatud, kuid sellele vaatamata pingutati see „uus soomusrong” ehk dresiin kogu kaasasolnud varustusega „kondiauru” jõul jälle üle silla meie positsioonide juurde tagasi.
Vaenlase pealetungihoog oli selle hulljulge ettevõtte tõttu vaibunud ja ta loobus edasistest rünnakutest, suutes ennast siiski kindlustada teisel pool jõge silla otsa juures.
Kui nüüd meie soomusrong oli jõudnud Narvas oma mehed kokku korjata ja lõpuks abivägedega kohale tuli, polnud tal enam palju rohkemat teha kui haavatuid rongile aidata. Rotberg ise oli saanud mõlemast jalast haavata. Üks püssikuul oli tal jala läbinud ja kolm-neli šrapnellikildu istusid kintsulihastes, neist kaks nii halvasti, et neid ei saadud üldse välja opereerida. Need andsid Rotbergil halva ilma korral veel aastaid hiljem valuga tunda. Üks meestest oli saanud selgroohaava ja ta alumine kehapool oli halvatud. Mees mangunud siis lahingukaaslasi, et nad ta maha laseksid, kuna tema arvates polnud tal enam jalgu all. See olnud meestele kõige masendavam vaatepilt, mis nad üldse olid üle elanud.
Minul selles lahingus, nagu eeltoodust näha, mingit osa ei olnud peale ohtra kiitusejagamise oma roodule ja nelja mehe esitamisele Vabadusristi saamiseks. Nii sai see „soomusrong nr. 7” ainsaks Eesti üksuseks, mille meeskond kannab või kandis terves koosseisus II liigi 3. järgu Vabadusristi.
Pärast Vabadussõda läks Rotberg reservi ja töötas tehnilisel alal.
See 28. detsembri Pljussa silla lahing jäi soomusrongile nr. 2 Vabadussõjas viimaseks.
Vaherahu kirjutati alla Tartus 31. detsembri õhtul. 1. jaanuaril 1920 avaldatud ülemjuhataja päevakäsuga tuli sõjategevus lõpetada tervel Eesti ja Nõukogude Vene rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 enne lõunat.
Rahuläbirääkimistest ja rahust oli eesti ajakirjanduses ja rahva hulgas juba sügisest saadik nii palju juttu olnud, et olime nende juttude suhtes tuimaks muutunud. Viimasel ajal oli kuulda, et meie jalavägi on sõjast tülpinud ja üksikutes väeosades ollakse rahuläbirääkimiste venimise pärast kärsitud. Tõepoolest, jalaväelase elu kaevikus, kuivõrd seda ulatusime nägema oma naaberüksuste juures või saime tunda endi nahal, polnud soomusronglaste eluga võrreldes kuidagi kadestamisväärne.
Isiklikult aga ei olnud ma kohanud ühtegi sõdurit või allohvitseri, kes oleks arendanud mõtet, et paneme pillid kokku ja anname alla. Sõda võeti kui paratamatust, ja kui ka meie soomusrongil ei olnud enam seda vaimustust, mis oli sõja esimestel kuudel eriti noorukite juures, siis kohusetunne oli siiski absoluutne, ja sellega seltsisid lahingukogemused ja vaenlase tundmine. Küllap oli üldpilt sarnane kõigis väeosades.
Võtsime ülemjuhataja päevakäsu vastu ilma eriliste juubeldusteta lihtsalt kui asja juurde kuuluva teate. Sõna „vaherahu” ei tundunud meile veel tähendavat rahu. Pigem nägime selles hoiatust, et peame järgmise kolme päeva jooksul igasugusteks üllatusteks valmis olema. Arvasime, et kui midagi enamat ei juhtu, siis vähemalt oma rindejoone parandamiseks võetakse nii meie kui ka vaenlase poolt selle aja jooksul ette ägedaid rünnakuid. Jätkasime vahiteenistust Pljussa silla juures. Olime nüüd 28. detsembrist saadik eesliinil, sest vaenlane oli, nagu juba mainitud, suutnud end silla teise otsa juures kindlustada, ja nii lahutasid meid temast ainult jää all olev Pljussa jõgi ja selle sild. Meie soomusrong käis nendel päevadel Narvas tõepoolest ainult vett ja varustust võtmas. Üldiselt viibis ta rinde läheduses, olles valmis igasugusteks ootamatusteks.
Eesliinil oleku järjekord oli jõudnud minu rooduni.
Ööl vastu 3. jaanuari istusime kaevikus – nii vaenlase kui ka meie poolel vaikselt kui hiired, öö oli külm ja vaikne. Ka hommikul oli ümbrus nagu surnud – ei meie ega vaenlase juures olnud liikumist märgata. Ainult külm talvine päike ronis taevaserval järjest kõrgemale ning tema kiired sätendasid talvisel lumel. Nii ootasime juba põnevusega, kas vaherahu kell 10.30 tõepoolest ilma lahinguta saabub. Andsin meestele viimaseid juhendeid, kuidas end vaherahu saabumisel üleval pidada. Olulisemad neist olid, et ükski sõdur oma pead üle kaeviku ääre uudishimust välja ei pistaks – ka pärast kella 10.30 mitte –, kui seda on teinud vaenlane, sest ei olnud kindel, kas meie vastas olev üksus üldse vaherahu saabumisest teadlik on või seda kohe minuti pealt pidama asub.
Meile oli antud juhiseid, et mingisuguseid vennastumiskatseid ja läbikäimist vaenlasega vaherahu ajal olla ei tohi. Seda olid venelased teinud Esimese maailmasõja lõpul sakslastega ja võis eeldada, et nad võiksid vennastumist proovida ka praegusel juhul, tungides niiviisi oma agitatsiooniga otse meie ridadesse. Oli mulje, et mehed said kõigest sisuliselt aru ja et mul üheski asjas üllatusi ees ei seisa.
Võisime juba kella 10 paiku või varemgi märgata, et venelased asusid silla otsa tagant ikka julgemalt ja julgemalt meie suunas piiluma ja lõpuminutitel end juba oma varjenditest poolavalikult näitama. Meil tekkis kiusatus nende poolel mõnda Vene sõdurit püssikirbule võtta ja kui varest maha põmmutada. Ei olnud aga enam lusti viimasel minutil verd valada, sest lõppeks olid ka nemad samasugused sõdurid nagu meie, ja elada tahtis ju igaüks.
Punkt kell 10.30 ronisid punased grupikestena oma peiduurgastest välja ja seda tegid ka meie mehed. Silmitsesime nüüd üksteist mõnekümne sammu kauguselt, endid varjamata.
Vaherahu oli, nii uskumatu kui ka see tundus olevat, tõepoolest saabunud. Meie soomusrongi löögiosa ilmus metsakääru tagant välja ning peatus meist mõnekümne sammu kaugusel. Läksin sellele vastu. Ronisin suurtükiplatvormile, et kuulda viimase päeva uudiseid. Sain seal viibida ehk kümmekond minutit, kui märkasin, et vasemal pool raudteed käib minu poiste ja venelaste vahel kõva kauplemine: hõigatakse üksteise suunas ja kutsutakse ka käteviibetega külla. Samas nägin, et üks venelastest jookseb üle jõe otse meie sõdurite keskele. Hüppasin platvormilt maha ja asusin kiirsammul meeste poole minema. Minu lähenedes tahtis üle tulnud venelane tagasi pöörduda. Hõikasin sõduritele, et ta kinni peetaks. Mehed täitsid käsu. Küsisin venelaselt, mis üksusse ta kuulub, mis on ta aukraad, amet ja nimi. Venelane vastas, et ta on rooduülema abi ja tsaariaegne allohvitser. Palus end omade juurde tagasi lasta. Sama palusid tema eest ka minu sõdurid, mainides, et nemad ta ise siia meelitasid. Selle peale teatasin, et venelane on arreteeritud, ning käskisin ühel allohvitseril ta ülekuulamiseks meie soomusrongile viia. Sõduritele aga vastasin, et esmalt tuleb minu käsk täita ja siis alles kõneleme sel teemal edasi. Käsk täideti tõrkumatult ja venelane rändas sõjavangina meie rinde tagalasse. Sellega oli vennastumiskatse meie rindesektoris nagu noaga läbi lõigatud. Kas sellist vennastumist venelased ka meie rinde teistes lõikudes katsetasid ja millise tagajärjega, seda ma ei tea.
Löögiosa