Oligi Heinze, ja nüüd soovis ta näha meie kaevikuid ja punkreid. Ta tegi seda koos oma saatjatega kogu minu lõigu ulatuses. Kaevikuid ja punkreid vaadeldes olid Heinze märkused nende kohta niivõrd asjalikud, nagu oleks ta neis alles eile ise elanud. Nii jättis ta meile kõigile hea rindeohvitseri mulje, ilma et keegi meist sel momendil tema varasemat teenistuskäiku oleks teadnud.
Vist juba lõuna paiku vahetati meid välja. Heitsin magama ja läbi raske sõduriune mõtlesin ikka veel, kas tõesti on juba vaherahu ja sõda on lõppenud. Raske oli seda uskuda ja kõik see tundus nii ebatõepärasena, eriti mõte, et nüüd on algamas uus ajajärk meie kõikide elus – kellel eraelus, kellel elukutselise sõjaväelasena. Muidugi kõike seda eeldusel, et vaherahust saab kord päris rahu.
Vaherahu esimesed päevad ei toonud vahiteenistuse mõttes rindel erilist muudatust, vähemalt soomusronglastele mitte. Pidime endiselt igasuguste üllatuste suhtes valvel olema.
Mõne päeva möödudes hakkas meie soomusrongile imbuma teateid, et naabruses asuvate Loodearmee üksuste juures valitseb rahulolematus ülemustega ja et rindejoonel asuvates valgete roodudes esineb öösiti valvepostide ülejooksmisi vaenlase poolele. Sellest olukorrast tingitult oli nüüd Eesti ja Loodearmee staapide vahel sõlmitud omavaheline kokkulepe, et rindel asuvate valgete roodude juurde paigutatakse ka Eesti sõdureid. Ilmselt rahuldas selline kokkulepe mõlemaid staape: eestlastele andis see täpse ülevaate, mis kuskil rindelõigus sünnib, ja Vene valgetel ohvitseridel oli jälle hoopis julgem viibida oma sõdurite keskel. Ei olnud vaja hirmu tunda, et mõni ülejooksikust vahipost ka oma ohvitseri punaste poole kaasa tirib.
Siis sain ühel päeval korralduse jagada oma dessantrood nelja eesliinil asuva Loodearmee polgu vahel selliselt, et võimaluse piirides saaks valgete iga roodu juurde paigutada kas või ainult paar sõdurit. Mehed jääksid endiselt alluma otse minule ja ei võtaks ühtegi korraldust vastu Vene valgetelt. Nendeks Loodearmee üksusteks olid Talabski, Uralski, Ostrovski ja Krasnogorski polgud. Selle rindelõigu pikkus võis olla otsejoones vahest 4–5 kilomeetrit.
Et olukorrast mingit ettekujutust või ülevaadet saada, võtsin roodu veltveebli ja rühmavanemad kaasa ning jalutasin nendega selle maa kogu ulatuses läbi. Teel peatusime lühemat aega üksikute Vene roodude juures ja tegime nende ohvitseride ja sõduritega pealiskaudset tutvust. Omavahel aga pidasime nõu, kuidas kõige otstarbekohasemalt oma sõdurid ära jaotada. Selgus, et minu sõduritest ei jätku tõepoolest rohkemaks kui iga Vene roodu juurde kaks meest.
Soomusrongile tagasi jõudnud, tegin kõigest nähtust-kuuldust lühikese ettekande ja asusin seejärel ülesannet lõpule viima, s. o. rühmi uuelaadsesse valveteenistusse paigutama.
Järgmisel varahommikul läksin koos veltveebel Niebergiga, mõlemad segaste tunnetega, meie „rinnet” üle vaatama. Seal oli meie üllatuseks kõik korras – nii meie kui ka valgete sõdurid olid kõik elus ja terved. Ülejooksmisi sel ööl ei olnud esinenud.
Nüüd oli meil rohkem aega valgetega tehtud tutvuste süvendamiseks ja nende eluoluga tutvumiseks. Meie sõdurid otse pulbitsesid oma rohkete uute muljete ja kogemuste jutustamise tuhinast. Kui ka minu järgmistel käikudel saadud andmeid siia juurde liita, oli üldpilt Loodearmee üksustes Eesti omadega võrreldes niivõrd erinev, et selle juures tasub pisut lähemalt peatuda. Mis mulle esmalt silma torkas, oli see, et Loodearmee selles lõigus puudusid kaitsepunkrid või kaevikud üldse. Osalt oli see ehk tingitud soisest, enamasti metsaga kaetud maastikust, kus valgete üksused asusid. Kuid ka soisel maastikul leidub tavaliselt künkaid, kuhu kaevikuid saab kaevata või palkidest mullaga kaetud varjendeid ehitada. Ilmselt tuli nende puudumise põhjust otsida mujalt – valgete väeosadel näis puuduvat kindlusetunne ses suhtes, kui kaua nad seda tulejoont peavad. „Tühja tööd” teha või midagi ehitada oma järglastele ei sobinud kokku nende arusaamade ja venelase elufilosoofiaga. Oma „elamud” olid valgetel siiski olemas. Neid nimetati vist jurtadeks. Need olid sellised, nagu on või kunagi olid nomaadidel ehk jahist elavatel rändrahvastel. Pikad latid olid püsti aetud ja need siis seest- ja väljastpoolt kuuseokstega vooderdatud. Jurtade tipud olid lahti või suitsuavausega. Keset niisugust koonusekujulist elamut-telki oli alatine tulease. Viimase ümber istusid, pikutasid või magasid sõdurid täies riietuses. Kui väljas oli külmem või tuli hooletusse jäetud, poeti tuleasemele ja üksteisele üha lähemale. Suurema leegi puhul aga nihutati end sellest kaugemale jurta seina poole.
Valgete sõdurid olid üldiselt paremini ja ühtlasemalt riietatud kui Eesti sõdurid ja nende sinelid olid ilmselt alles eelmisel sügisel inglaste ladudest toodud. Ka saapad olid neil meie omadest paremad – korralikud säärikud. Ohvitseridel domineerisid tsaariaegsed sinelid ja paljud neist kandsid ka kuldkarralisi tsaariaegseid paguneid, mis lahinguolukorras oli kindlasti ülearune luksus, kujutades vaenlase täpsuslaskuritele head märklauda.
Kogu selle välise külluse juures kaebasid valgete sõdurid, et neil aluspesu ja särk kas üldse puuduvad või kannavad nad ihul vaid viimaste räbalaid, kes juba kolm kuud, kes kuus kuud, ilma et oleks neid pesnud või vahetanud. Pesemisest üldse või saunaskäimisest ei olnud muidugi juttugi. Kuidas nende sõdurite täiprobleemiga lugu oli, ei mäleta, kuid arvan, et neil täisid ei olnud, sest minu ettekujutuse ja kogemuste järgi Teisest maailmasõjast täi nii suure mustuse sees ei ela. Võib ka olla, et nad pidasid tollal täisid niivõrd olukorra juurde kuuluvateks koduloomadeks, et sellest ei kõneldud.
Meie soomusrongil oli vahel nurisemist leiva kvaliteedi üle, kuid Narva all vabandati selle korratut jagamist ja olematut headust sellega, et kõik paremad leivaküpsetamisahjud olid Narvas Loodearmee käsutuses. Sellepärast oli mulle suureks üllatuseks, et Vene valgetel oli leib rindel, mis asus Narvast ainult 4–6 kilomeetri kaugusel, kogu aeg puudunud ja et see puudus seal isegi vaherahu ajal. Leiva asemel jagati sõduritele välja vastav portsjon jahu ja anti sinna juurde ka pisut soola. Iga sõdur oli siis ise oma leiva või õigemini jahukäki või ka pudru küpsetaja-keetja. Ta pani saadud jahu oma katelokki, viskas jahule lund ja soola juurde ja küpsetas seda siis samas tule peal. Kuidas muu toiduga lugu oli, ei mäleta. Igal juhul kaebasid valgete sõdurid küll halva toitlustamise üle, kuid ei näinud nälginud välja.
Kui nüüd kõnelda Loodearmee roodude arvulisest suurusest, siis olid need kokku kuivanud umbes rühmasuurusteks üksusteks, kusjuures torkas silma, et allohvitseride koosseis oli säilinud ja ka ohvitsere oli rohkem kui tarvilik. Väline distsipliin oli neil ilmselt range, ja rõhutatud kandade kokkulöömist ja auandmist oli mitu, mitu korda rohkem kui Eesti sõjaväes. Sõdurit sinatati, nagu see oli Vene sõjaväes tollal valitsevaks kombeks. Poisid jutustasid, et ka vastu kõrvu andmisega Vene sõduritele ei oldud kitsi. Kuid isiklikult ma siiski ühtegi sarnast juhtu ei näinud. Mõeldav, et jutustajad ses asjas pisut liialdasid, kuid et niisugune komme ei olnud tolleaegses Vene sõjaväes harulduseks, on üldiselt teada.
Kui valgete sõdurite hulgas valitses arvamine, et punaste poolel on elu parem kui nende juures, pidi see vähemalt osaltki millegagi põhjendatud olema. Üks põhjusi võis olla usukaotus valgete võimuletulekusse Venemaal.
Ja eks ka sõdurite kodu, perekonnad ja sugulased asusid kuskil punaste poolel laiali üle Venemaa.
Eesti poolel aga valitses venelase hingele arusaamatu läänemaailm. Eriti raskes hingelises olukorras olid Loodearmee ohvitserid – eks ka nemad igatsesid oma kodude järele, kuid nad kartsid bolševikkude kätte sattumisel oma elu pärast. Enamik neist oli aidanud tsaari troonilt tõugata, siis liberaalsele Kerenskile hurraatanud ja viimati ahastuses näinud, kuidas bolševikud revolutsiooniaegse peaministri ja ülemjuhataja lipnikuks ülendatud Aleksandr Kerenski kukutasid ja kommunistliku riigikorra pühal Venemaal maksma panid. Nad olid unistanud, et valgete väed bolševikud võimu juurest minema kihutavad. Kuid Kerenski-aegset liberaalset demokraatlikku riigikorda nad ka enam tagasi ei soovinud. Nii unistas nende enamus nüüd tsaarivõimu taaskehtestamisest Venemaal, mis oleks neile tagasi toonud ka sõjaväelise