Sellesse vagunisse paigutati ohvitserid rongiülemast komandoülemateni. Rongiülem sai endale suure kupee, tema abi ja pataljoniülem kumbki kahe asemega väiksemad. Kõik teised mainitud said kahe peale ühe kupee kahe magamisasemega, mis päevaks ümber keerati ja mis moodustasid siis sohva.
Minu kupeekaaslaseks sai rongi adjutant lipnik Jaan Jaanson, kellega jagasin seda korterit kuni soomusrongiaja lõpuni. Jaanson oli suurepärane kupeekaaslane ja minul, ja usun ka teistel, ei olnud temaga kunagi mingit kana kitkuda. Õieti niisugust asja meie soomusrongil ohvitseride vahel üldse ei tuntud. Jaansonit huvitas aga kõvasti seltskonnaelu ja õrnema soo juures oli ta hinnatud rüütel. Seevastu adjutandiülesanded ei huvitanud teda põrmugi. Nii siis juhtus, et meie soomusrong jäi Jaansoni lohakuse tõttu Vabadusristidest sama hästi kui ilma, ja ka ta ise, kuigi juba veneaegne ohvitser, jalutas ringi lipniku aukraadis. See meid noori lipnikke esialgu ei riivanud. Kui aga meie sõjakoolikaaslased ilmusid teistes väeosades välja nooremleitnandi õlakutes, siis justkui midagi kihvatas. Olime aga kõik niivõrd uhked, et keegi meist sellele asjaolule Jaansoni või teiste ülemuste tähelepanu ei pööranud. Tolleaegsete määruste kohaselt oli nooremleitnandiks ülendamiseks vajalik kolmekuine teenistus rindeüksuses, ja see oli meil juba 1919. a. novembris täis. Ometi ei saanud keegi meist kogu Vabadussõja vältel või üldse soomusrongil teenimise ajal mingit ülendust.
Ka rongiülemal kapten Lepal ei olnud aega mõtelda sellistele maistele asjadele, sest ka tema kippus sageli seltskondliku tegevuse rindel Narva tagalas üle töötama. Tänu sellele oli aga soomusrong nr. 2 seltskonnas ja ka ajakirjanike juures heas kirjas ning need aitasid hoolitseda meie soomusrongi kuulsuse eest.
Patareiülem lipnik Pallon, kes muide oli ohvitseriks ülendatud juba 1906. aastal, murdis tollal pead, kuidas vallutada vaenlase tagalast Narva linna pommitavat 10-tollilist kaugelaskesuurtükki. Selle kavatsetava ettevõtte peamine raskus oleks lasunud meie rongi dessandil. Niisugune retk läbi vaenlase rinde meid, dessantmehi, ei vaimustanud.
Katsusin teravalt jälgida, kuidas meie ohvitseride laiutamine eluruumides mõjub sõduritele, kes kaitsekraavides istuva jalaväega võrreldes olid küll igas suhtes paremas olukorras, kuid ohvitseridega võrreldes siiski järsult halvemas. Niivõrd kui ma küsimusele vastust võisin leida, oli see vastupidine sellele, mida kartsin. Sõdurid näisid uhked olevat, et meie soomusrongil on kolm teise klassi vagunit, teistel soomusrongidel aga ainult kaks. Ja neile näis nalja tegevat tolle kolmanda vaguni Vene valgetelt saamise lugu. Ka kõnesoleva vaguni prantsuskeelse kirja üle visati heatahtlikku nalja. Nii ei pruugi väline seisuste vahe iga kord veel kadedust või klassivaenu tekitada, sest ühiseks pereks jäime ikkagi edasi.
Meie uue vaguni auväärne saatja jäi algul edasi vaguni hooldajaks. Ta oli seda ametit samas seltsis üle 25 aasta pidanud ja oli meie hulgas ainus härrasmees, kes meie sõdurisuppi süües kattis oma uhke mundri rinnaesise vist vanu häid aegu meenutades vanast ajalehest vormitud salvrätiga. Samal ajal kohtles ta meid kõiki sisseharjunud kombe kohaselt nagu esimese klassi reisijaid – suure viisakusega. Varsti aga kaotasime ka tema sellest vagunist, ei mäleta mil viisil, sest liigne kupee kulus ka meile endile ära.
Jaansoni ja minu tentsikuks oli nüüd Andrei, üks neljast 1919. a. algul Irboska lähedalt Senno külast võetud vangist. Temal midagi erilist teha ei olnud, kuid seda, mis ta tegi, tegi ta otse uskumatu korralikkusega. Nii oli meie kupee alati eeskujulikult puhas ja korras. Kui ma Annenskaja alt rongile tagasi jõudsin ja ta minu säärikuid jalast sikutas, siis jõudis ta selle lühikese ajaga kõik ära jutustada, mis viimase 24 tunni jooksul rongil oli juhtunud: kes õhtul napsi võtnud, kes pruudiga tülitsenud, kes haigeks jäänud, kes puhkuselt tagasi jõudnud jne. Kust ta kõik selle oma vene keelega mõistis kokku korjata, ei saa ma tänaseni aru, kuid informatsioon oli alati täpne ja ma võisin oma sõpru ühistuppa astudes alati üllatada, et olin teadlik kõigest rongil toimunust. Muide, elasime nüüd soomusrongil niivõrd luksuslikult, et võisin kaevikust tulles kohe soojaveeduši alla minna ning oma kaevikumustuse maha pesta, kuna tarviliku kuuma vee saime toru kaudu otse vedurist.
Pärast soomusrongi aastapäevapidustusi määrati meie soomusrong Pljussa silda kaitsma. See rindelõik asus Narva–Oudova raudteel umbes kuus kilomeetrit Narva linnast. Rindejoont kaitsesid mõlemal pool raudteed Loodearmee üksused. Õieti asus vaenlane kohati kuni kolm kilomeetrit sillast eespool. Nii ei olnud soomusrongil ka seal õiget tegevust ja see aeg oli meile enam-vähem puhkuseks. Tavaliselt asus üks dessantroodudest kahele poole raudteed silla lähedale kaevikuisse ja rong ise pummeldas Narvas. See kõik oli mõeldud juhuks, kui vaenlane peaks ootamatu pealetungiga valgete rindest läbi murdma, et siis oleks üks kindel üksus kohal, kes pealetungi seiskab ja vaenlast kinni hoiab, kuni tagavaraüksused ja rong kohale jõuavad.
Meie lähedal metsa vahel asus kõrvalrööpmeil ühes kaubavagunis valgete polgu komandopost. Kui oli minu kord kaevikus olla, siis saatsin enne öörahu saabumist luurepatrulli raudteed mööda valgete eelpostideni ja sealt edasi vaenlase positsioonideni. Teise salgaga, tavaliselt nelja vabatahtlikuga läksin luurele mööda Pljussa jõe kinnikülmanud sängi vaenlase valduses oleva Derbinka küla alla. Luure eesmärgiks oli selgitada, kas vaenlase poolel on kuulda või näha mingit erakorralist tegevust, millest võiks eeldada vaenlase pealetungile asumist öö jooksul või järgmisel hommikul. Ilmad olid külmad ja selged ning lumi pragises iga jalakäija ja sõiduki all niivõrd tugevalt, et seda võis talveõhtu vaikuses kilomeetrite kaugusele kuulda. Kui kõigele sellele tagantjärele mõtlen, siis imestan, et punastel puudus ettevõtlikkus meie luurele jõel lõksu valmistada. Me liikusime Derbinkani eikellegimaad mööda ja paratamatult jätsime looklevale jõele oma jäljed. Jõe kallastel asuvad põõsad ja pilliroog olid aga varitsemiseks otse ideaalsed. Siiski meil ühtegi sellelaadset vahejuhtumit ei tekkinud.
Ühelt niisuguselt luureretkelt tagasi tulnud ja ka teise luuresalga ettekande ära kuulanud, olin veendel, et eeloleval ööl midagi tõsist ei juhtu. Rutiini korras aga otsustasin, enne kui punkrisse pikali sirutasin, Vene valgete vagunisse külaskäigu teha. Sinna sisse astudes leidsin kogu „tepluška” ümber istuva või seisva seltskonna kindralstaabi alampolkovniku Vassiljeviga (?) eesotsas olevat suures ärevuses. Ilma et ma oleksin jõudnud põhjust pärida, jutustas polkovnik, et nad on äsja saanud kindla teate, et vaenlane on kahe polguga meie lõigus pealetungile asumas. Ta soovis, et ma alarmeeriksin kohe meie soomusrongi, ja ütles, et ta on juba vastava teate saatnud valgete patareidele ja oma diviisi staabile, nõudes abivägede kohalesaatmist.
Mulle tuli see kõik nii suure üllatusena, et ma ei mõistnud muud ütelda kui küsida, mil teel ta selle vaenlase pealetungi teate sai. Seejärel tutvustas polkovnik mind samas seisva horunžiga (kasakaväe lipnik), kes oli just oma salgaga maakuulamiselt tagasi jõudnud ja selle teate toonud. Küsisin nüüd sellelt kasakalt, kuidas ja kellelt tema need andmed sai. Kasakas vastas, et ta oli maakuulamisel ise vaenlase liikumist jälginud. Selle peale seletasin, et hiljuti tuli üks minu luuresalk tagasi ja ma ise tegin ka äsja luurekäigu Derbinka küla lähedusse, kuid meie kuskil mingit vaenlase liikumist ei märganud. Nägin, et horunži sattus pisut segadusse ja ei mõistnud mulle seletust anda. Küllap istus ta oma salgaga lähema metsatuka varjus ja kuulis minu roodu kahe luuresalga liikumisi ja sellest kasvasid ta mõttekujutuses kaks pealetungi ettevalmistavat vaenlase polku. Ütlesin polkovnikule, et need luureandmed ei ole küllaldased soomusrongi kohalekutsumiseks, ja lahkusin viisakalt jumalaga jättes venelaste hulgast.
Oma meeste juurde tagasi jõudnud, jutustasin neile kuuldud loo, käskisin valvepostidel igaks juhuks sel ööl pisut tähelepanelikumad olla ning heitsin siis punkris õlgedele pikali. Öösel midagi ei juhtunud.
29. detsembri hommikul jõudsime kapten Hugo Lepaga kahekesi Tallinnast heatujuliselt soomusrongile tagasi. Olime juba teistkordselt viibinud paar-kolm päeva Tallinnas rongi aastapäeva kulutuste arveid korraldamas ja meie vastuvõtjatele tänuvisiite tegemas.
Esimene asi, mida meile rongil kõik vastutulijad ruttasid jutustama, oli see, et eile oli minu dessantroodul Pljussa jõe silla juures olnud äge lahing ja